27 September 2009

Otsereportaaž Laimakülast



Kui emotsioone nii palju, et üle ääre ajab, siis tuleb haarata sulg ja lõpuks ometi ka miskit ajalookroonikatesse salvestada.
Frau Laima võõrustab hetkel Polkovnikut ja veel paari (ise)tegelast. Aru siin ei taipa, mismoodi emotsioonid küll tekivad. Ülivõrdes ja ikka veel ja veel ja veel.
Ta ei hakka lugejat koormama kirjeldustega pasunakoorist ja punasest vaibast, värvilistest pesulõksudest ja kellegi kaunist roosi-roosilisest (jutsnimelt, roosiroosilisest) kohvipurgist, Mihklipäevast ERMis, ameerika-kleidi-kaltsukast, üliarmsast üllatus-albumist, värviliste lehtedega Toomemäest ja Mänguasja Muuseumist, suitsmustade palkidega rehetoas roosilisele laudlinale kantud hirvehautisest, šokoladikoogist, värvilisest kapinupust, roosimoosist, loosiõnnest, Johanneste kipspeadest ja mesilase kustuvast muljest.

Ta jutustab oma üliarmsast elamusest Emajõe ääres.

Kogu eelnimetatud põnevuse vahepeal sattusid nad koos Laimaga Tartus mänguasjamajja. Marmelaad pandi oma auto kõrvale valveseisakus ootama, mil saabuvad teejuhatajad. Aga tormates oma automobiili poole, sattusid teejuhatajad Munga tänaval Pille-Resa Nukumajja. Vau! Imearmas väike poeke, mis on täis kõnekaid pisikesi pupesid. Seal valdav eriline tunne lihtsalt trügib särgivahele. Hinnad usaldusväärsed ja teoste väärilised. Ja milline suhtumine külastajatesse! Kui hoolikalt valiti pisikesele KLÕUNile sobivat kotikest ja siis kotikesele sildikest ja pildikest ja kõik muu inimlik. Ei mingit õpitut plastmass-meeldivat-klienditeenindust. Siiras ja sõbralik ja armsalt krobeline külalislahkus. See oli viimase aja vaieldamatult elamusrikkaim poekülastus.



Peremees küsis just: "Kas te olete juba oma hommikuse vahuveini saanud?“. Laual aurab värse puder ja ninna kipub piparmünditee lõhn. Kõik juba on kärsitud, sest keegi häirib klahviklõbinaga hommikuidülli.



Vabandust, lugejad, tema hommikusöök ootab...







Polkovnik

29 August 2009

Vastupandamatu

Ta kondab mööda blogisid ja ei suuda enam oma näppe vagusi hoida. Kas butiik teeb uksed lahti? Ei, butiik on veel suvepuhkusel. Aga märk pannakse maha...

Ta tegi nupu, et näidata oma roosalembust.



Ja Te võite seda kasutada:
http://www.isetegija.net/mkportal/blog/images/27318Mullemeeldibroosa.jpg

Ojaa .... roosa ...



Teie
Polkovnik

22 July 2009

Tantsupeo triloogia: minu pere lugu

Tänavuse tantsupeo teemaks oli MERI. Minul on merega oma seos – kallis kaasa on meremees. Täpsemini veel öeldes mereväelane. Tõenäoliselt ei olnud tantsupeo kaptenil, Ülo Luht’il, silme ees meie pere, kui ta pidu kokku pani aga kogemata kajastas see vägagi tõetruult just neid tundeid ja mõtteid, mis mind igapäevaselt puudutavad.

Algumeri
Eestimaa on kõige alus. Selle teadmise peale kasvavad kõik teised tunded ja kogemused. Rahvuslik uhkus on meie peres olemas. Igas mõttes. Mina olen paadunud estofiil. Eestimaa on ilus ja eesti inimesed on ilusad. See lihtsalt on nii. Tanel väljendab oma pühendumust maksimaalsel võimalikul moel – ta on valinud oma elukutseks kodumaa kaitsmise. Ma olen alati teadnud,et tema jaoks on esimesel kohal töö ja siis tuleb pere ja kõik ülejäänu. Muud moodi ei ole see sõjaväelase puhul võimalik. Ilus on maa mida armastan.

Meremehehakatiste tants
Peres sirgub kaks poega ja pisitütar. Pojad on isa käe all varakult selgeks saanud, mis asi on allveerobot ja mis tööd teeb miinijahtija. Lemmikfilm on "Tuulepealne Maa" ning seda vaadatakse ainult sõjastseenide kaupa. Kõik ilus ja lembeline jäetakse vahele. Praegusel hetkel ei tunnistata mingit muud ametit kui mereväelane. Õige mees töötab ikka laeva peal (kuigi, jah on hetki, kus ka maaväelaste luurepolk tundub ahvatlev, sest siis saab mööda metsa roomata).

Tulge, lähme Tantsupeole!
Tantsupeol osalemine oli minu suur unistus. Kõige selgemini sai see välja öeldud siis, kui me Taneliga esimest korda koos käisime pidu vaatamas, aastal 1999. Ma tundsin nii suurt kadedust, et tema on käinud tantsupeol tantsimas ja mina mitte. Otsustasin, et mina tahan ka kunagi tantsupeol tanstida. 10 aastat ootamist aga ära tegin!

Mis seal meile tehtanekse
Septembri algul läks mees merele ja tuli sealt tagasi alles veebruari lõpus. Osa sellest ajast oli ta Inglismaal, kui sääti korda Eesti Mereväe kolmandat miinijahtijat „Ugandi“. Loeti üle kruvisid ja rihiti relvi. Laev tehti korda, et saaks alustada esimest meresõitu Eesti lipu all kodusadama poole.

Usalda
Usaldus on pere alus. Mina tean, et mees tuleb alati merelt koju ja tema teab, et mina olen teda alati kodus koos lastega ootamas. Iga lahkumine on raske ent usaldus ja teadmine, et kuskil kaugel on keegi, annab rahu. Ukuaru valss suudab seda tunnet imehästi edasi anda. Just nii ongi – kurblik-rõõmus viisike. Armastus.

Mere tujud
Nendest ei tea mina vist midagi. Olen näinud imelisi fotovaateid säravsillerdavast merest väljahüppavate delfiiniparvedega aga ka süngelt halle pilte kaptenisillani ulatuvatest lainetevahust. Meremees ei räägi palju mis värk selle merega on. Ja nii ongi parem, sest ilus meri tundub liiga ilus, et tõsi olla ja karm meri liiga karm, et ette kujutada.

Viire takka.
Neid mõtteid ei taha mõelda aga mõnikord peab. Peab endale aru andma, et me ei saa iial teada, mida homne päev toob. Minu siiras toetus naistele, kes tunnevad selles tantsus liiga selgelt oma lugu.

Tuulevaiksel ööl
24.veebruaril oli viimane kojujõudmine. Puhus külm põhjatuul. Hall laev sõidab vaikselt sadama poole. Silmadega otsid oma musta täpikest reelingu ääres. Iga hetkega muutub täpp suuremaks ja süda põksub kiiremini. Lõpuks ometi!

Tuljak
Pulmatants. Seda tanstu peab oma kaaslasega tanstima, muidu pole ikka nagu päris see õige tunne. Järgmine suur unistus – tantsupeole oma mehega. Kas ootama peab kuni pensionipõli käes ja mered on kõik läbi seilatud või võib see juhtuda ka varem?

Tantsimiseni!

16 July 2009

Tantsupeo triloogia: Lee

Tantsupeo proovid algasid hipodroomil. Nagu tavaks on saanud, siis tantsuansambel „Lee" B-segarühm ei hiilga just usinusega. Kui vähegi võimalik, tuleb kõik asjad jätta viimasele minutile või natuke peale seda. Rääkimata tallinlaste raskustest õigeks ajaks proovidesse jõuda. On ju kange kiusatus piiluda korraks virtuaalpostkasti ja kasvõi natukenegi tööasju teha. Justkui oleks tallinlased asendamatumad kui mujalt kohale sõitnud tantsurahvas. Ütleme nii, et vahepeal oli tuju juba päris hapu, sest peol osalemise võimalus lõi hetkeks kõikuma. Jõuetu raev valdas mind neil hetkedel. Sa näed, kui kergekäeliselt ollakse valmis laskma käest võimalust saada osa üheshingamisest ja sind kistaske tahtmatult sellega kaasa.
Mõni päev hiljem, peale viimast tantsupeo etendust ilmuvad noormehed välja lillekimpudega oma partneritele. Ilus ja lihtne žest mis pani oma siira emotsionaalsusega imeilusa punkti peole. Just see ongi „Lee“. Tunnetest ja emotsioonidest tulvil.
Olen veendunud, et Lee’s jäävad pidama ainult Head Inimesed. Südamlikkus ja hoolivus. Ligimese märkamine. Seljad tugevalt vastakuti. Trenn ei ole lihtsalt trenn, kus nähakse kurja vaeva. Pigem lõbusamaiguline kokkusaamise koht, mida võetakse alati mõnusa huumoriga. Rangus ja distsipliin on võõrsõnad, seda juba põhjusel, et trennis hoiavad meie lapsed endid ise. Pidev laveerimine tanstusammude ja kombinatsioonide ning kilkavate jõnglaste vahel.
Kuigi lihtsam (vähemalt treenerile) oleks ehk lakooniliselt mööda nööri käia ja teha tõsist asja, on lõppkokkuvõttes siiski Lee-moodi tehes tulemus hoopis elulisem. Lee tantsud ei ole kuivad. Neis on neid samu laste kilkeid ja ka nuttu, üksteise tögamist ja x-treami päevi, luumurde ja šokolaadi, isegi mõlkis autosid. Värelev eluleek. Maido Saar on pannud alguse millelegi hoopis suuremale, kui esmapilgul hoomata oskaks.
Minu mees käis 12 aastat Lee’s tantsimas. Alustas päris pisikesena ning sai piisavalt suure annuse Lee-tinktuuri (ja tundub, et see oli ikka korraliku piirituse baasil tehtud tinktuur). Olen kuulnud sellest ajast legende. Ta räägib sündmustest ja juhtumistest laagrites-reisidel-pidudel ning need juhtumised on kahtlemata väga põnevad aga Lee fenomen siiski sõnadesse ei jõua. Seda ongi raske sõnadesse panna. Lee-tinktuuri on tore mekkida ja selle maitsenüansse mõistavad ainult need, kes seda on proovida saanud.

15 July 2009

Tantsupeo triloogia: tunded

Foto: Urmo
Tantsupidu on selleks korraks läbi. Minu suur unistus on täitunud. Tundub kohustuslik kirja panna värsked emotsioonid ja muljed, et oleks mida pärast meetutada veel ja veel ja veel...
Ridamisi mõttekilde (nii seotud kui seosetuid) suvise kõrre otsas kolmes järjestikuses postituses. Selline ma olen.

Puhkuselinn Tallinn.Tagantjärele vaadates, kui emotsioonidest on säilinud konsentreeritum osa, võib öelda, et hoolimata üldisest positiivsest foonist on peonädal üks paras katsumus. Proovile pannakse tantsurühma vaim ja igaühe personaalne kannatlikkus. Oli rõõmu, ülevust, ärevust, mõistmatust, pettumust, vennastumist, seiklusi, kurbust, väsimust, naeru, armastust. Kõike oli. Igas hetkes sees olles ei adunud tohutut emotsionaalset pinget, mis kõiki tundeid kordistas, ent nüüd, järele vaadates, saab siiski öelda, et hoolimata geograafiliselt mitte-nii-väga-puhkuseks sobivast paigast, oli elu neil päevil Tallinnas justkui teisel planeedil. Isegi mobiiltelefon andis neiks päeviks otsad. Olin keset tohutut rahvamassi vägagi omas privaatses maailmas. Ilma argimuredeta. Suured tänud kallile kaasale, et ta seda luksust mulle võimaldas. Tantsupidu oli tõestus sellest, et ka Tallinnas saab argipäevast puhata ja mullist välja rabeleda.

Tulemine. Teisipäeva hommikul pealinna minek/tulek oli imeline, isegi romantiline vist. Rongiga. Suvises varahommikus laius raudteeservades lõputu õitemeri. Külluses putkeõievahtu, karikakrad, kibuvitsad, kollased kukeharjad liiprite vahel, tõrvalilled, moonid. Raudteeäärsetes hoovides kohevad pojengipadjad. Ma olin kleepunud vastu vaguniakent ja kohati isegi tundus, et pressin end sellest läbi. Nii väga tahtsin lihtsat kenadust lähemalt katsuda. Kui teeks õige järgmisel suvel lillematka... ??? Võtaks juuli alguse plaani minna Eestimaa aasadele mitmeks päevaks lilli imetlema. Minu arvates päris ahvatlev mõte! Kes kampa lööks?

Pidu ja trenn. Kui mõneks trennitunniks nädalas suudame me kõik end kokku võtta ja pigem oma paremaid külgi näidata, siis päevade kaupa ninapidi harjutusväljakul koos olles on inimesed vahetumad. Ma ei ütle, et see alati omab positiivset alatooni. Aga see on ausam pilt. See on teine pilt kui trennis. Plats on täis inimesi oma perfektsuses ja ebaperfektsuses. Seda on huvitav kogeda ja vaadata. Isegi ennast on huvitav kõrvalt jälgida (niivõrd kuivõrd see üldse võimalik on).
Omad (Foto: Mihkel). Tantsupeol ei ole keegi võõras. Isegi, kui Sa ta nime ei tea, on ta siiski oma inimene. Proovipäevade jooksul kujuneb igaühel teatud ajahetkes välja oma kindel koht platsil ning sageli on see määratletud läbi naabertantsijate. Kõik on omavahel seotud. Kui keegi eksib võib kogu väljaku joonis untsu minna. Ühisvastutus. Ühiselt millegi suurema nimel ponnistamine.
Aga mis sunnib seitset ja poolt tuhandet inimest kuulekalt alluma kõlaritest kostvatele käsklustele. Sageli ju ei näegi, kes on selle hääle taga aga siiski sa kuuletud. Miks ometi? Kui keegi tänaval hüüab, et astu üks märgivahe Kellatorni suunas, siis mida sa teed? Küllap kõnnid rahumeeli edasi. Aga Tantsupeol Sa ei kõnni suvaliselt edasi vaid lähed ühe märgivahe Kellatorni suunas ning jääd kannatlikult ootama järgmist juhtnööri, mis võib saabuda alles tunni pärast. Päike kõrvetab lagipähe ja käimas on võistlus Päikesetriip 2009.
Päikesepõletuse rapport: õlad, nina, otsaesine, põsed, sääremarjad, käsivarred. Õnneks olid tennised jalas, muidu oleks vist suutnud ka varbavahed ära põletada.

Uued sõbrad ja tuttavad. Nagu räägitud, siis vaikimisi on uuteks tuttavateks kõik need, kelle järgi sa oma kindlat kohta määratled. Näiteks oli Killadi-Kõlladi mahajooksul üks paar, kes koondus vastaspoolt väljaku kesktriibule ja alati meie kõrvale. Ma nägin seda paari täpselt 5 korda aga naisterahva naerune nägu on selgelt mälus ning platsil tõi rahuliku tunde, et olen õigel ajal õiges kohas, sest tema on ju ka.
Meie rühmal vedas - me saime uusi sõpru ka oma ridadesse. Siinkohal minu graatsiline kniks Ivarile ja Hannelale, kes aitasid meil ilusti 8 paari kokku saada ja kellele peo lõpuks juba kaks e-d otsaette hakkas ilmuma. Õiged inimesed leiavad oma õige koha üles. Mitte midagi ei ole juhuslikku, igal asjal on oma põhjus.

Miljon miksi. Miks meie inimestele on vaja tanstu- ja laulupidu? Miks oleme klammerdunud nii tugevalt oma esivanemate (tõenäoliselt) uitmõttesse panna väheke suurem ports inimesi ühel ajal laulma ja tantsima nii, et seda kena ka vaadata-kuulata oleks? Miks me tahame ikka ja jälle sisuliselt sama üritust teha ja me ei näi sellest tüdinevat? Miks Rock Summer välja suri aga laulupidu jäi kestma? Miks kuulevad minu lapsed nagu ka mina omal ajal sama, igal õhtul enne kella üheksat kostvat Vikerraadio unejutu-laulukest aga samas ei tea nad midagi Viisi Ubinast? Ma julgen arvata, et sellega on seotud mingid füüsilised või keemilised reaktsioonid kas meis või meie ümber. Laulupidu ja unejutt on nagu loodusnähtused, mille toimumise algpõhjus jääb alatiseks saladuseks. Nad lihtsalt on ja keegi ei vaidlusta nende eksistentsi samas oleks ju nii lihtne nende toimumist takistada – lihtsalt ühest päevast ei panda raadiomajas unejutu plaati mängima. Ent ikkagi mitte keegi ei julge ja ei taha seda füüsiliselt lihtsat käeliigutust teha. Miks?

Me oleme veidrikud. Ma ei suuda lõpuni mõista ja selgitada, miks tänapäeva individualistlikud inimesed tulevad vabatahtlikult kokku, et süüa iga päev ühte ja sedasama suppi (mille saamiseks peab enne tohutus järjekorras seisma), lasta UV-kiirtel kärsatada kõike, mis jääb alusnahast väljapoole, alluda vastuvaidlematult suvalise vennikese korraldustele saamata seejuures materjaalset kasu? Ja olla selle kõige juures südamepõhjani õnnelik ning tunda suurt tühjust ja nukrust, kui see kõik läbi on. Ma tean, miks mina seda teen aga kas tõesti on kogu Eestimaa täis samasuguseid veidrikke? Ehk on see siiki mingi rahvuslik eripära nagu kartulikoore-karva juuksed ja vabalt hääldatav „õ“.

Tantsupidusid vaadanud olen palju rohkem, kui nendel osalenud (kuigi minu arvates on ka iga pealtvaataja tantsu-ja laulupeo osaline, kes aitab moodustada tervikut). Tantsupidu pealtvaatajana on huvitav ning ma ei saa öelda, et tantsijana oleks pidu väga palju kihvtim olnud. Need on kaks erinevat kogemust ja need on võrreldamatud. Pealtvaatajana tekib emotsionaalne laeng kontsentreeritult lühikese ajaperioodi jooksul, mil vaatad etendust. Hingeliigutuse amplituud on suurem ja vaimustus vägevam. Samuti on hoomatavam ürituse mastaapsus. Tantsijana ei taju (sest oma kuninga-silm seda ju ei näe), mida tähendab terve Kalevi staadioni täis inimesi tantsimas ühte ja sama tantsu. Aga jooniserivis ühine pingutus ja lainetuse taktide lugemine annab tunde, te ollakse koos õige asja eest väljas. Koostegemise tunne.

Kui tavaliselt loetakse efektiivseks meeskonnaks 12 inimest, siis tanstupidu tõestab, et efektiivne on ka seitsme ja pooletuhandene meeskond. Massides tekib sünergia, väljakutse ja tõestus kvantitatiivsele ja samas ka kvalitatiivsele võimekusele. Tahes-tahmata meenutab see ameerika rahva ja vene rahva tava teha kõike kõige rohkem, kõige suuremalt, kõige paremini jne. Me oleme laulu-ja tantsupeo näol leidnud oma niši, kus oleme maailma kõige suuremad ja paremad. Mis siis, et väga paljud ei teagi, et kuskil maanurgas on eestlased, kes oskvad kõige paremini korraldata suuri ühislaulmisi ja tantsimisi. Nagu ei tea maailm ka seda, et kuskil on keegi Andrus Veerpalu, kes sõidab maailma parimat klassikastiili suuskadel. Nagu meie ei tea Etioopa vägevatest meestest ja naistest.

Iga inimene on eriline, iga rahvus on eriline, iga maa on eriline. Mitte keegi teine ei tunne ega armasta meie maad ja meie Andrus Veerpalu. Me peame ikka ise seda tegema. Võib-olla sellepärast ei saagi me loobuda laulupeo traditsioonist, sest kes ja mille eest siis veel tunnustaks ja kiidaks meid. Teistes asjades me oleme ka head aga mitte ehk maailma parimad. Kas äkki ka rahvus (kui sama kultuuri kandvate indiviidide kogum) allub Maslow vajaduste hierarhiale? On see meie tunnustuse vajadus, mida me ise usinalt rahuldame?

2 June 2009

Saun, sool ja šokolaad

Ma olen sõnatu!
Milline rõõm on elada maailmas, kus on nii palju ilusaid emotsioone ja leidub inimesi, kes taipavad need üles noppida. Täna olin mina üks nendest inimestest. Õnnelik väljavalitu.

Hommik möödus koos metsmaasikana mõjuva inimesega Pärnu turul lilletaimi ostes. Raudürt, kirikakrad, lõvilõuad, rukililled.... Spontaanne siiraste südamete jututund raudteejaamas teepervel istudes. Need on märksõnad minu enese jaoks, et kurvematel hetkedel mälestused üles soojendada.

Teiega ma tahan jagada suurepärast elamust padjaklubist, mille teemaks oli "Saun, sool ja šokolaad". Täna oli õhtu, kus kõik klappis ja kõik oli paigas. Vaatamata oma noorele eale, on Rohelise Luksuse Häärberi Padjaklubi maha saanud väga tugeva märgi. Märgi sellest, mis on see paljuräägitud kvaliteetaeg. Tänased klubitajad saavad lisada õhtu üheks kvaliteetaja stiilinäiteks.
Külas oli Aivo. Aivo on tubli inimene, kes aitab Pärnu magusasõpradel langeda tõelisse šokohooliasse. Ta on Piccadilly trühvlite (ja ka teiste maiuste) Meister. Ta tuli oma päikeselise tuju (muide, muus olekus ma pole teda näinudki), pliidi, pottide ja suure musta salapärase kastiga ning tegi meiega koos šokolaaditrühvleid. Kohe päris algusest lõpuni. Ma ei hakka siin kirjeldama selle protsessi üksikasju. Hea lugeja võib ise ette kujutada kuut naisterahvast, kel silmad põlevad peas ja nad on lihtalt nii imalalt võlutud suurest kausitäiest sulašokolaadist. Ilma igasuguse vastuhakuta Meistrile, segab üks neist kärmelt koort ja teine kaalub algkomponente. Ma mõtlesin enne üritust, et ma olen kainelt kaalutlev naisterahvas ja ei lange sellesse vaimuvaesesse lõksu - juba kulunud klišee naistest ja nende šokolaadilembusest. Aga Naine, nõrkus on Su nimi! Ma pean tunnistama, et ma ei suutnud siiski vastu panna ahvatlusele muutuda sama laialivalguvaks nagu seesama ülistatud šokolaad veevanni peal. Juba salongist välja hiiliv soe šokolaadilõhn võttis jalad nõrgaks ja sammu kõikuma. Kui veel kõige selle juures saab vabalt improviseerida a'la, et mis juhtub siis, kui kommi sisse hakkida otse peenralt võetud piparmündi oks, no mis sa hing veel tahta oskad...

Ajal oli täna kiire. Oli vist kuhugi hiljaks jäämas... Hoolimata sellest, et püüdsime vahepeal olla ka asjalikud ja lahendasime kalvadosi mekkides saladuse, miks Remarque kirjutas just SELLISEID raamatuid (katsu sa ise kalvadosi juues midagi rõõmsat kirjutada), möödusid kaks magusat tundi märkamatult. Saun ja kaks kandikutäit šokolaadikomme ootasid.

Tasakaalustamaks ülielusuurust magusadoosi ootas saunalaval soolavakk. Meresool oma lihtsuses - valge ja täiesti ilmetu. See ilmetu kraam teeb nahal imesid. Naised soolasid end sisse ja said peagi aru, et mitte ainult šokolaad pole see, mis teeb elu ilusaks. Peotäis meresoola kintsu peale nühituna võib mõjuda sama elamusrikkalt. Nahk jääb siidine ja pehme. Ja et küll küllale liiga ei tee, siis näkku määrisime Joiki šokolaadimaski (kotike kakaomoodi pulbrit, mis tuli piimaga ära segada). Nii me siis istusime oma koopainimese-nägudega ja irvitasime. Nii mõnigi pidi tunnistama, et pruun jume ei harmoneeru väga hästi tema üldise kamara gammaga. Kui ehk mingid odad kätte võtta ja liivaväljade vahele savionni loitsuma minna, siis ehk mõjuks usutavalt. Ei tea, kas tasubki edaspidi päevitamisega vaeva näha, sest pruun jume võib mõjuda päris koomiliselt...

Programmist ei puudunud ka kümblus jões. Paari viimase leitsakpäevaga on vesi parajalt soojaks köetud nii, et isegi minusugune argpüks nautis hilisõhtust suplust täie mõnuga. Ei kiirustanudki välja, viskasin end hoopis veele selili ja kuulasin kuidas kägu kukkus.
I M E L I N E.

Praegu on jõgi kaetud õietolmuga. Võib-olla mõjub ka see nahale kuidagi toniseerivalt aga me ei katsetuanud vaid hoopis seebitamise endid piparmündi-šokolaadiseebiga. Nii on ilusam magama minna. Nuusid oma käsivarsi ja naudid õhtut edasi oma isiklikus voodis, puhaste linade vahel.


Käteosavus

Piparmünt on delegeeritud šokolaadi juurde
Piparmünt saab šokolaadi omaks
Sisu loeb
Sulašokolaad
Näomask

Enne kirjutama hakkamist käisin kastekannuga tiiru ümber maja ja kastsin lilled ära. Nüüd sajab väljas laia vihma...


p.s. nii ilus on olla, et panin kirjutamise ajaks isegi pärlid kaela
p.p.s. laupäeval on aknapesutalgud

31 May 2009

Loodussõbralik majapidamine, võililemesi ja muhu padi

Seekord teen juttu ühest toredast raamatust. Ma ei ole eriti hea raamatute soovitaja, sest iial ei tea, milline on inimese tegelik loomus. Kui inimene loeb raamatut, siis on ta iseendaga ja hoopis teises maailmas, kui see, mida ta jagab kaaslasetega. Milline on iga inimese „raamatu“maailm, seda keegi kõrvalt ei näe. Seega ma jagan oma positiivset kogemust ja igaüks ise otsustab, kas võtab seda teadmiseks.

Raamat, millest ma räägin on "Loodussõbralik majapidamine"(Christina Strutt), pealkirja täienduseks on kirjutatud selliselt: „Säästlikum ja tervislikum eluviis: asjade korduskasutus, looduslikud vahendid ja maheaiandus“. Tegemist täiesti tavalise koduperenaise nõuande-raamatuga. Ja kuna neid viimastel aastatel nii tohutult palju ilmub, siis tegelikult läheb minu pilk neist tavaliselt üle. Kui mingi häda käes, siis ei jookse ju raamatut lugema vaid püüad oma mõistusega toime tulle. Kui juhtub, et oled raamatut lugenud, siis need kõige paremad nipid tavaliselt ikka meelde ei jää.

Aga see raamat on imeliselt kujundatud ja loodussõbralik lähenemisnurk on minu jaoks parim. Lõin suvalise koha pealt raamatu lahti ja pilt valgest pesuriilist, mille serva küljes ripub lavendlikimp võitis mu südame ja nüüd ma tean, millised linakapid peavad olema ühes korralikus Rohelise Luksuse Häärberis. Autor on raamatu kohta öelnud nii kenasti kokkuvõtvalt sedasi:
Kui oled raamatu läbi lehitsenud, ilusaid pilte imetlenud, siit-sealt mõne lõigu lugenud, võib sulle tunduda veidi kummastav, et maasikakeedise retsept on kõrvuti kliima soojenemise teemalise epistliga. Kuid mina usun, et kliima soojenemine, täisväärtuslik elu, keskkonnateadlikkus, austsu looduse vastu ja otse meie nina all kasvavate loodusandide kasutamine on üks ja seesama tervik....
Mõned päevad enne seda, kui raamatu sain, keetsin võilillemett. Häälestatus raamatu tarvis oli igati olemas. Kasutasin ära nina all kasvavaid loodusande ja tulemus on imehea. Toomas-poiss käis korviga mööda põldu ilusaid lahtiseid võililli korjamas. Puhastasin ära kõik rohelised varrenupud ja kattelehed ning keedupotti jäi alles kohev kollane õielehelumi. Liitri õilehelume kohta võtsin liitri vett ja ajasin keema. Seejärel keerasin tule maha ja tõmmis jäi üleöö jahtuma. Hommikul nägi potis olev ollus välja kõike muud kui isuäratav. Kurnasin vedeliku puhtaks, liiter suhkrut ja ühe sidruni mahl sisse ning tasasel tulel keema. Niimoodi ma podistasin seda umbes 2,5 tundi. Vahepeal lasin veidi maha jahtuda, et aimu saada, kas on juba piisavalt paks. Imelikust rohekas-hallist ollusest sai ilus kollane mesi (täpsem nimetus vist siiski siirup aga mesi kõlab paremini). Maitseb väga hästi ja suure tõenäosusega tuleb kohe uus laar sisse villida.

Siinkohal tasub märkimist, et mai keskel käisime Lõuna-Eesti ilusas looduses. Seal panin kogu oma meespere korilusega tegelema ning nii me noppisime kõikvõimalkud anumad täis nurmenukke. Tänaseks päevaks on nendest saanud juba päris ilus ja kuiv teematerjal. Esimesed külalised on seda juba mekkida saanud.

Nõelapadjandusest sel korral rahvusromantiline muhu-aineline padi. Nii kenasti passib kokku võilille ja mee teemaga.

p.s. Päevinäinud fotomasin teeb igasugu minust sõltumatuid trikke ja armastab silmnähtavalt lillat tooni. Andkem talle see andeks.

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...