Kui emotsioone nii palju, et üle ääre ajab, siis tuleb haarata sulg ja lõpuks ometi ka miskit ajalookroonikatesse salvestada.
Frau Laima võõrustab hetkel Polkovnikut ja veel paari (ise)tegelast. Aru siin ei taipa, mismoodi emotsioonid küll tekivad. Ülivõrdes ja ikka veel ja veel ja veel.
Ta ei hakka lugejat koormama kirjeldustega pasunakoorist ja punasest vaibast, värvilistest pesulõksudest ja kellegi kaunist roosi-roosilisest (jutsnimelt, roosiroosilisest) kohvipurgist, Mihklipäevast ERMis, ameerika-kleidi-kaltsukast, üliarmsast üllatus-albumist, värviliste lehtedega Toomemäest ja Mänguasja Muuseumist, suitsmustade palkidega rehetoas roosilisele laudlinale kantud hirvehautisest, šokoladikoogist, värvilisest kapinupust, roosimoosist, loosiõnnest, Johanneste kipspeadest ja mesilase kustuvast muljest.
Ta jutustab oma üliarmsast elamusest Emajõe ääres.
Kogu eelnimetatud põnevuse vahepeal sattusid nad koos Laimaga Tartus mänguasjamajja. Marmelaad pandi oma auto kõrvale valveseisakus ootama, mil saabuvad teejuhatajad. Aga tormates oma automobiili poole, sattusid teejuhatajad Munga tänaval Pille-Resa Nukumajja. Vau! Imearmas väike poeke, mis on täis kõnekaid pisikesi pupesid. Seal valdav eriline tunne lihtsalt trügib särgivahele. Hinnad usaldusväärsed ja teoste väärilised. Ja milline suhtumine külastajatesse! Kui hoolikalt valiti pisikesele KLÕUNile sobivat kotikest ja siis kotikesele sildikest ja pildikest ja kõik muu inimlik. Ei mingit õpitut plastmass-meeldivat-klienditeenindust. Siiras ja sõbralik ja armsalt krobeline külalislahkus. See oli viimase aja vaieldamatult elamusrikkaim poekülastus.
Peremees küsis just: "Kas te olete juba oma hommikuse vahuveini saanud?“. Laual aurab värse puder ja ninna kipub piparmünditee lõhn. Kõik juba on kärsitud, sest keegi häirib klahviklõbinaga hommikuidülli.
Vabandust, lugejad, tema hommikusöök ootab...
Polkovnik

Maido Saar on pannud alguse millelegi hoopis suuremale, kui esmapilgul hoomata oskaks.
Puhkuselinn Tallinn.Tagantjärele vaadates, kui emotsioonidest on säilinud konsentreeritum osa, võib öelda, et hoolimata üldisest positiivsest foonist on peonädal üks paras katsumus. Proovile pannakse tantsurühma vaim ja igaühe personaalne kannatlikkus. Oli rõõmu, ülevust, ärevust, mõistmatust, pettumust, vennastumist, seiklusi, kurbust, väsimust, naeru, armastust. Kõike oli. Igas hetkes sees olles ei adunud tohutut emotsionaalset pinget, mis kõiki tundeid kordistas, ent nüüd, järele vaadates, saab siiski öelda, et hoolimata geograafiliselt mitte-nii-väga-puhkuseks sobivast paigast, oli elu neil päevil Tallinnas justkui teisel planeedil. Isegi mobiiltelefon andis neiks päeviks otsad. Olin keset tohutut rahvamassi vägagi omas privaatses maailmas. Ilma argimuredeta. Suured tänud kallile kaasale, et ta seda luksust mulle võimaldas. Tantsupidu oli tõestus sellest, et ka Tallinnas saab argipäevast puhata ja mullist välja rabeleda.


