Tantsupeo triloogia: minu pere lugu

Tänavuse tantsupeo teemaks oli MERI. Minul on merega oma seos – kallis kaasa on meremees. Täpsemini veel öeldes mereväelane. Tõenäoliselt ei olnud tantsupeo kaptenil, Ülo Luht’il, silme ees meie pere, kui ta pidu kokku pani aga kogemata kajastas see vägagi tõetruult just neid tundeid ja mõtteid, mis mind igapäevaselt puudutavad.

Algumeri
Eestimaa on kõige alus. Selle teadmise peale kasvavad kõik teised tunded ja kogemused. Rahvuslik uhkus on meie peres olemas. Igas mõttes. Mina olen paadunud estofiil. Eestimaa on ilus ja eesti inimesed on ilusad. See lihtsalt on nii. Tanel väljendab oma pühendumust maksimaalsel võimalikul moel – ta on valinud oma elukutseks kodumaa kaitsmise. Ma olen alati teadnud,et tema jaoks on esimesel kohal töö ja siis tuleb pere ja kõik ülejäänu. Muud moodi ei ole see sõjaväelase puhul võimalik. Ilus on maa mida armastan.

Meremehehakatiste tants
Peres sirgub kaks poega ja pisitütar. Pojad on isa käe all varakult selgeks saanud, mis asi on allveerobot ja mis tööd teeb miinijahtija. Lemmikfilm on "Tuulepealne Maa" ning seda vaadatakse ainult sõjastseenide kaupa. Kõik ilus ja lembeline jäetakse vahele. Praegusel hetkel ei tunnistata mingit muud ametit kui mereväelane. Õige mees töötab ikka laeva peal (kuigi, jah on hetki, kus ka maaväelaste luurepolk tundub ahvatlev, sest siis saab mööda metsa roomata).

Tulge, lähme Tantsupeole!
Tantsupeol osalemine oli minu suur unistus. Kõige selgemini sai see välja öeldud siis, kui me Taneliga esimest korda koos käisime pidu vaatamas, aastal 1999. Ma tundsin nii suurt kadedust, et tema on käinud tantsupeol tantsimas ja mina mitte. Otsustasin, et mina tahan ka kunagi tantsupeol tanstida. 10 aastat ootamist aga ära tegin!

Mis seal meile tehtanekse
Septembri algul läks mees merele ja tuli sealt tagasi alles veebruari lõpus. Osa sellest ajast oli ta Inglismaal, kui sääti korda Eesti Mereväe kolmandat miinijahtijat „Ugandi“. Loeti üle kruvisid ja rihiti relvi. Laev tehti korda, et saaks alustada esimest meresõitu Eesti lipu all kodusadama poole.

Usalda

Usaldus on pere alus. Mina tean, et mees tuleb alati merelt koju ja tema teab, et mina olen teda alati kodus koos lastega ootamas. Iga lahkumine on raske ent usaldus ja teadmine, et kuskil kaugel on keegi, annab rahu. Ukuaru valss suudab seda tunnet imehästi edasi anda. Just nii ongi – kurblik-rõõmus viisike. Armastus.

Mere tujud
Nendest ei tea mina vist midagi. Olen näinud imelisi fotovaateid säravsillerdavast merest väljahüppavate delfiiniparvedega aga ka süngelt halle pilte kaptenisillani ulatuvatest lainetevahust. Meremees ei räägi palju mis värk selle merega on. Ja nii ongi parem, sest ilus meri tundub liiga ilus, et tõsi olla ja karm meri liiga karm, et ette kujutada.

Viire takka.

Neid mõtteid ei taha mõelda aga mõnikord peab. Peab endale aru andma, et me ei saa iial teada, mida homne päev toob. Minu siiras toetus naistele, kes tunnevad selles tantsus liiga selgelt oma lugu.

Tuulevaiksel ööl
24.veebruaril oli viimane kojujõudmine. Puhus külm põhjatuul. Hall laev sõidab vaikselt sadama poole. Silmadega otsid oma musta täpikest reelingu ääres. Iga hetkega muutub täpp suuremaks ja süda põksub kiiremini. Lõpuks ometi!

Tuljak
Pulmatants. Seda tanstu peab oma kaaslasega tanstima, muidu pole ikka nagu päris see õige tunne. Järgmine suur unistus – tantsupeole oma mehega. Kas ootama peab kuni pensionipõli käes ja mered on kõik läbi seilatud või võib see juhtuda ka varem?

Tantsimiseni!

Tantsupeo triloogia: Lee

Tantsupeo proovid algasid hipodroomil. Nagu tavaks on saanud, siis tantsuansambel „Lee" B-segarühm ei hiilga just usinusega. Kui vähegi võimalik, tuleb kõik asjad jätta viimasele minutile või natuke peale seda. Rääkimata tallinlaste raskustest õigeks ajaks proovidesse jõuda. On ju kange kiusatus piiluda korraks virtuaalpostkasti ja kasvõi natukenegi tööasju teha. Justkui oleks tallinlased asendamatumad kui mujalt kohale sõitnud tantsurahvas. Ütleme nii, et vahepeal oli tuju juba päris hapu, sest peol osalemise võimalus lõi hetkeks kõikuma. Jõuetu raev valdas mind neil hetkedel. Sa näed, kui kergekäeliselt ollakse valmis laskma käest võimalust saada osa üheshingamisest ja sind kistaske tahtmatult sellega kaasa.
Mõni päev hiljem, peale viimast tantsupeo etendust ilmuvad noormehed välja lillekimpudega oma partneritele. Ilus ja lihtne žest mis pani oma siira emotsionaalsusega imeilusa punkti peole. Just see ongi „Lee“. Tunnetest ja emotsioonidest tulvil.
Olen veendunud, et Lee’s jäävad pidama ainult Head Inimesed. Südamlikkus ja hoolivus. Ligimese märkamine. Seljad tugevalt vastakuti. Trenn ei ole lihtsalt trenn, kus nähakse kurja vaeva. Pigem lõbusamaiguline kokkusaamise koht, mida võetakse alati mõnusa huumoriga. Rangus ja distsipliin on võõrsõnad, seda juba põhjusel, et trennis hoiavad meie lapsed endid ise. Pidev laveerimine tanstusammude ja kombinatsioonide ning kilkavate jõnglaste vahel.
Kuigi lihtsam (vähemalt treenerile) oleks ehk lakooniliselt mööda nööri käia ja teha tõsist asja, on lõppkokkuvõttes siiski Lee-moodi tehes tulemus hoopis elulisem. Lee tantsud ei ole kuivad. Neis on neid samu laste kilkeid ja ka nuttu, üksteise tögamist ja x-treami päevi, luumurde ja šokolaadi, isegi mõlkis autosid. Värelev eluleek. Maido Saar on pannud alguse millelegi hoopis suuremale, kui esmapilgul hoomata oskaks.
Minu mees käis 12 aastat Lee’s tantsimas. Alustas päris pisikesena ning sai piisavalt suure annuse Lee-tinktuuri (ja tundub, et see oli ikka korraliku piirituse baasil tehtud tinktuur). Olen kuulnud sellest ajast legende. Ta räägib sündmustest ja juhtumistest laagrites-reisidel-pidudel ning need juhtumised on kahtlemata väga põnevad aga Lee fenomen siiski sõnadesse ei jõua. Seda ongi raske sõnadesse panna. Lee-tinktuuri on tore mekkida ja selle maitsenüansse mõistavad ainult need, kes seda on proovida saanud.

Tantsupeo triloogia: tunded

Foto: Urmo

Tantsupidu on selleks korraks läbi. Minu suur unistus on täitunud. Tundub kohustuslik kirja panna värsked emotsioonid ja muljed, et oleks mida pärast meetutada veel ja veel ja veel...
Ridamisi mõttekilde (nii seotud kui seosetuid) suvise kõrre otsas kolmes järjestikuses postituses. Selline ma olen.

Puhkuselinn Tallinn.Tagantjärele vaadates, kui emotsioonidest on säilinud konsentreeritum osa, võib öelda, et hoolimata üldisest positiivsest foonist on peonädal üks paras katsumus. Proovile pannakse tantsurühma vaim ja igaühe personaalne kannatlikkus. Oli rõõmu, ülevust, ärevust, mõistmatust, pettumust, vennastumist, seiklusi, kurbust, väsimust, naeru, armastust. Kõike oli. Igas hetkes sees olles ei adunud tohutut emotsionaalset pinget, mis kõiki tundeid kordistas, ent nüüd, järele vaadates, saab siiski öelda, et hoolimata geograafiliselt mitte-nii-väga-puhkuseks sobivast paigast, oli elu neil päevil Tallinnas justkui teisel planeedil. Isegi mobiiltelefon andis neiks päeviks otsad. Olin keset tohutut rahvamassi vägagi omas privaatses maailmas. Ilma argimuredeta. Suured tänud kallile kaasale, et ta seda luksust mulle võimaldas. Tantsupidu oli tõestus sellest, et ka Tallinnas saab argipäevast puhata ja mullist välja rabeleda.

Tulemine. Teisipäeva hommikul pealinna minek/tulek oli imeline, isegi romantiline vist. Rongiga. Suvises varahommikus laius raudteeservades lõputu õitemeri. Külluses putkeõievahtu, karikakrad, kibuvitsad, kollased kukeharjad liiprite vahel, tõrvalilled, moonid. Raudteeäärsetes hoovides kohevad pojengipadjad. Ma olin kleepunud vastu vaguniakent ja kohati isegi tundus, et pressin end sellest läbi. Nii väga tahtsin lihtsat kenadust lähemalt katsuda. Kui teeks õige järgmisel suvel lillematka... ??? Võtaks juuli alguse plaani minna Eestimaa aasadele mitmeks päevaks lilli imetlema. Minu arvates päris ahvatlev mõte! Kes kampa lööks?

Pidu ja trenn. Kui mõneks trennitunniks nädalas suudame me kõik end kokku võtta ja pigem oma paremaid külgi näidata, siis päevade kaupa ninapidi harjutusväljakul koos olles on inimesed vahetumad. Ma ei ütle, et see alati omab positiivset alatooni. Aga see on ausam pilt. See on teine pilt kui trennis. Plats on täis inimesi oma perfektsuses ja ebaperfektsuses. Seda on huvitav kogeda ja vaadata. Isegi ennast on huvitav kõrvalt jälgida (niivõrd kuivõrd see üldse võimalik on).

Omad (Foto: Mihkel). Tantsupeol ei ole keegi võõras. Isegi, kui Sa ta nime ei tea, on ta siiski oma inimene. Proovipäevade jooksul kujuneb igaühel teatud ajahetkes välja oma kindel koht platsil ning sageli on see määratletud läbi naabertantsijate. Kõik on omavahel seotud. Kui keegi eksib võib kogu väljaku joonis untsu minna. Ühisvastutus. Ühiselt millegi suurema nimel ponnistamine.
Aga mis sunnib seitset ja poolt tuhandet inimest kuulekalt alluma kõlaritest kostvatele käsklustele. Sageli ju ei näegi, kes on selle hääle taga aga siiski sa kuuletud. Miks ometi? Kui keegi tänaval hüüab, et astu üks märgivahe Kellatorni suunas, siis mida sa teed? Küllap kõnnid rahumeeli edasi. Aga Tantsupeol Sa ei kõnni suvaliselt edasi vaid lähed ühe märgivahe Kellatorni suunas ning jääd kannatlikult ootama järgmist juhtnööri, mis võib saabuda alles tunni pärast. Päike kõrvetab lagipähe ja käimas on võistlus Päikesetriip 2009.
Päikesepõletuse rapport: õlad, nina, otsaesine, põsed, sääremarjad, käsivarred. Õnneks olid tennised jalas, muidu oleks vist suutnud ka varbavahed ära põletada.

Uued sõbrad ja tuttavad. Nagu räägitud, siis vaikimisi on uuteks tuttavateks kõik need, kelle järgi sa oma kindlat kohta määratled. Näiteks oli Killadi-Kõlladi mahajooksul üks paar, kes koondus vastaspoolt väljaku kesktriibule ja alati meie kõrvale. Ma nägin seda paari täpselt 5 korda aga naisterahva naerune nägu on selgelt mälus ning platsil tõi rahuliku tunde, et olen õigel ajal õiges kohas, sest tema on ju ka.
Meie rühmal vedas - me saime uusi sõpru ka oma ridadesse. Siinkohal minu graatsiline kniks Ivarile ja Hannelale, kes aitasid meil ilusti 8 paari kokku saada ja kellele peo lõpuks juba kaks e-d otsaette hakkas ilmuma. Õiged inimesed leiavad oma õige koha üles. Mitte midagi ei ole juhuslikku, igal asjal on oma põhjus.

Miljon miksi. Miks meie inimestele on vaja tanstu- ja laulupidu? Miks oleme klammerdunud nii tugevalt oma esivanemate (tõenäoliselt) uitmõttesse panna väheke suurem ports inimesi ühel ajal laulma ja tantsima nii, et seda kena ka vaadata-kuulata oleks? Miks me tahame ikka ja jälle sisuliselt sama üritust teha ja me ei näi sellest tüdinevat? Miks Rock Summer välja suri aga laulupidu jäi kestma? Miks kuulevad minu lapsed nagu ka mina omal ajal sama, igal õhtul enne kella üheksat kostvat Vikerraadio unejutu-laulukest aga samas ei tea nad midagi Viisi Ubinast? Ma julgen arvata, et sellega on seotud mingid füüsilised või keemilised reaktsioonid kas meis või meie ümber. Laulupidu ja unejutt on nagu loodusnähtused, mille toimumise algpõhjus jääb alatiseks saladuseks. Nad lihtsalt on ja keegi ei vaidlusta nende eksistentsi samas oleks ju nii lihtne nende toimumist takistada – lihtsalt ühest päevast ei panda raadiomajas unejutu plaati mängima. Ent ikkagi mitte keegi ei julge ja ei taha seda füüsiliselt lihtsat käeliigutust teha. Miks?

Me oleme veidrikud. Ma ei suuda lõpuni mõista ja selgitada, miks tänapäeva individualistlikud inimesed tulevad vabatahtlikult kokku, et süüa iga päev ühte ja sedasama suppi (mille saamiseks peab enne tohutus järjekorras seisma), lasta UV-kiirtel kärsatada kõike, mis jääb alusnahast väljapoole, alluda vastuvaidlematult suvalise vennikese korraldustele saamata seejuures materjaalset kasu? Ja olla selle kõige juures südamepõhjani õnnelik ning tunda suurt tühjust ja nukrust, kui see kõik läbi on. Ma tean, miks mina seda teen aga kas tõesti on kogu Eestimaa täis samasuguseid veidrikke? Ehk on see siiki mingi rahvuslik eripära nagu kartulikoore-karva juuksed ja vabalt hääldatav „õ“.

Tantsupidusid vaadanud olen palju rohkem, kui nendel osalenud (kuigi minu arvates on ka iga pealtvaataja tantsu-ja laulupeo osaline, kes aitab moodustada tervikut). Tantsupidu pealtvaatajana on huvitav ning ma ei saa öelda, et tantsijana oleks pidu väga palju kihvtim olnud. Need on kaks erinevat kogemust ja need on võrreldamatud. Pealtvaatajana tekib emotsionaalne laeng kontsentreeritult lühikese ajaperioodi jooksul, mil vaatad etendust. Hingeliigutuse amplituud on suurem ja vaimustus vägevam. Samuti on hoomatavam ürituse mastaapsus. Tantsijana ei taju (sest oma kuninga-silm seda ju ei näe), mida tähendab terve Kalevi staadioni täis inimesi tantsimas ühte ja sama tantsu. Aga jooniserivis ühine pingutus ja lainetuse taktide lugemine annab tunde, te ollakse koos õige asja eest väljas. Koostegemise tunne.

Kui tavaliselt loetakse efektiivseks meeskonnaks 12 inimest, siis tanstupidu tõestab, et efektiivne on ka seitsme ja pooletuhandene meeskond. Massides tekib sünergia, väljakutse ja tõestus kvantitatiivsele ja samas ka kvalitatiivsele võimekusele. Tahes-tahmata meenutab see ameerika rahva ja vene rahva tava teha kõike kõige rohkem, kõige suuremalt, kõige paremini jne. Me oleme laulu-ja tantsupeo näol leidnud oma niši, kus oleme maailma kõige suuremad ja paremad. Mis siis, et väga paljud ei teagi, et kuskil maanurgas on eestlased, kes oskvad kõige paremini korraldata suuri ühislaulmisi ja tantsimisi. Nagu ei tea maailm ka seda, et kuskil on keegi Andrus Veerpalu, kes sõidab maailma parimat klassikastiili suuskadel. Nagu meie ei tea Etioopa vägevatest meestest ja naistest.

Iga inimene on eriline, iga rahvus on eriline, iga maa on eriline. Mitte keegi teine ei tunne ega armasta meie maad ja meie Andrus Veerpalu. Me peame ikka ise seda tegema. Võib-olla sellepärast ei saagi me loobuda laulupeo traditsioonist, sest kes ja mille eest siis veel tunnustaks ja kiidaks meid. Teistes asjades me oleme ka head aga mitte ehk maailma parimad. Kas äkki ka rahvus (kui sama kultuuri kandvate indiviidide kogum) allub Maslow vajaduste hierarhiale? On see meie tunnustuse vajadus, mida me ise usinalt rahuldame?

Saun, sool ja šokolaad

Ma olen sõnatu!
Milline rõõm on elada maailmas, kus on nii palju ilusaid emotsioone ja leidub inimesi, kes taipavad need üles noppida. Täna olin mina üks nendest inimestest. Õnnelik väljavalitu.

Hommik möödus koos metsmaasikana mõjuva inimesega Pärnu turul lilletaimi ostes. Raudürt, kirikakrad, lõvilõuad, rukililled.... Spontaanne siiraste südamete jututund raudteejaamas teepervel istudes. Need on märksõnad minu enese jaoks, et kurvematel hetkedel mälestused üles soojendada.

Teiega ma tahan jagada suurepärast elamust padjaklubist, mille teemaks oli "Saun, sool ja šokolaad". Täna oli õhtu, kus kõik klappis ja kõik oli paigas. Vaatamata oma noorele eale, on Rohelise Luksuse Häärberi Padjaklubi maha saanud väga tugeva märgi. Märgi sellest, mis on see paljuräägitud kvaliteetaeg. Tänased klubitajad saavad lisada õhtu üheks kvaliteetaja stiilinäiteks.
Külas oli Aivo. Aivo on tubli inimene, kes aitab Pärnu magusasõpradel langeda tõelisse šokohooliasse. Ta on Piccadilly trühvlite (ja ka teiste maiuste) Meister. Ta tuli oma päikeselise tuju (muide, muus olekus ma pole teda näinudki), pliidi, pottide ja suure musta salapärase kastiga ning tegi meiega koos šokolaaditrühvleid. Kohe päris algusest lõpuni. Ma ei hakka siin kirjeldama selle protsessi üksikasju. Hea lugeja võib ise ette kujutada kuut naisterahvast, kel silmad põlevad peas ja nad on lihtalt nii imalalt võlutud suurest kausitäiest sulašokolaadist. Ilma igasuguse vastuhakuta Meistrile, segab üks neist kärmelt koort ja teine kaalub algkomponente. Ma mõtlesin enne üritust, et ma olen kainelt kaalutlev naisterahvas ja ei lange sellesse vaimuvaesesse lõksu - juba kulunud klišee naistest ja nende šokolaadilembusest. Aga Naine, nõrkus on Su nimi! Ma pean tunnistama, et ma ei suutnud siiski vastu panna ahvatlusele muutuda sama laialivalguvaks nagu seesama ülistatud šokolaad veevanni peal. Juba salongist välja hiiliv soe šokolaadilõhn võttis jalad nõrgaks ja sammu kõikuma. Kui veel kõige selle juures saab vabalt improviseerida a'la, et mis juhtub siis, kui kommi sisse hakkida otse peenralt võetud piparmündi oks, no mis sa hing veel tahta oskad...

Ajal oli täna kiire. Oli vist kuhugi hiljaks jäämas... Hoolimata sellest, et püüdsime vahepeal olla ka asjalikud ja lahendasime kalvadosi mekkides saladuse, miks Remarque kirjutas just SELLISEID raamatuid (katsu sa ise kalvadosi juues midagi rõõmsat kirjutada), möödusid kaks magusat tundi märkamatult. Saun ja kaks kandikutäit šokolaadikomme ootasid.

Tasakaalustamaks ülielusuurust magusadoosi ootas saunalaval soolavakk. Meresool oma lihtsuses - valge ja täiesti ilmetu. See ilmetu kraam teeb nahal imesid. Naised soolasid end sisse ja said peagi aru, et mitte ainult šokolaad pole see, mis teeb elu ilusaks. Peotäis meresoola kintsu peale nühituna võib mõjuda sama elamusrikkalt. Nahk jääb siidine ja pehme. Ja et küll küllale liiga ei tee, siis näkku määrisime Joiki šokolaadimaski (kotike kakaomoodi pulbrit, mis tuli piimaga ära segada). Nii me siis istusime oma koopainimese-nägudega ja irvitasime. Nii mõnigi pidi tunnistama, et pruun jume ei harmoneeru väga hästi tema üldise kamara gammaga. Kui ehk mingid odad kätte võtta ja liivaväljade vahele savionni loitsuma minna, siis ehk mõjuks usutavalt. Ei tea, kas tasubki edaspidi päevitamisega vaeva näha, sest pruun jume võib mõjuda päris koomiliselt...

Programmist ei puudunud ka kümblus jões. Paari viimase leitsakpäevaga on vesi parajalt soojaks köetud nii, et isegi minusugune argpüks nautis hilisõhtust suplust täie mõnuga. Ei kiirustanudki välja, viskasin end hoopis veele selili ja kuulasin kuidas kägu kukkus.
I M E L I N E.

Praegu on jõgi kaetud õietolmuga. Võib-olla mõjub ka see nahale kuidagi toniseerivalt aga me ei katsetuanud vaid hoopis seebitamise endid piparmündi-šokolaadiseebiga. Nii on ilusam magama minna. Nuusid oma käsivarsi ja naudid õhtut edasi oma isiklikus voodis, puhaste linade vahel.

Käteosavus

Piparmünt on delegeeritud šokolaadi juurde

Piparmünt saab šokolaadi omaks

Sisu loeb

Sulašokolaad

Näomask

Enne kirjutama hakkamist käisin kastekannuga tiiru ümber maja ja kastsin lilled ära. Nüüd sajab väljas laia vihma...

p.s. nii ilus on olla, et panin kirjutamise ajaks isegi pärlid kaela

p.p.s. laupäeval on aknapesutalgud

Loodussõbralik majapidamine, võililemesi ja muhu padi

Seekord teen juttu ühest toredast raamatust. Ma ei ole eriti hea raamatute soovitaja, sest iial ei tea, milline on inimese tegelik loomus. Kui inimene loeb raamatut, siis on ta iseendaga ja hoopis teises maailmas, kui see, mida ta jagab kaaslasetega. Milline on iga inimese „raamatu“maailm, seda keegi kõrvalt ei näe. Seega ma jagan oma positiivset kogemust ja igaüks ise otsustab, kas võtab seda teadmiseks.

Raamat, millest ma räägin on "Loodussõbralik majapidamine"(Christina Strutt), pealkirja täienduseks on kirjutatud selliselt: „Säästlikum ja tervislikum eluviis: asjade korduskasutus, looduslikud vahendid ja maheaiandus“. Tegemist täiesti tavalise koduperenaise nõuande-raamatuga. Ja kuna neid viimastel aastatel nii tohutult palju ilmub, siis tegelikult läheb minu pilk neist tavaliselt üle. Kui mingi häda käes, siis ei jookse ju raamatut lugema vaid püüad oma mõistusega toime tulle. Kui juhtub, et oled raamatut lugenud, siis need kõige paremad nipid tavaliselt ikka meelde ei jää.

Aga see raamat on imeliselt kujundatud ja loodussõbralik lähenemisnurk on minu jaoks parim. Lõin suvalise koha pealt raamatu lahti ja pilt valgest pesuriilist, mille serva küljes ripub lavendlikimp võitis mu südame ja nüüd ma tean, millised linakapid peavad olema ühes korralikus Rohelise Luksuse Häärberis. Autor on raamatu kohta öelnud nii kenasti kokkuvõtvalt sedasi:
Kui oled raamatu läbi lehitsenud, ilusaid pilte imetlenud, siit-sealt mõne lõigu lugenud, võib sulle tunduda veidi kummastav, et maasikakeedise retsept on kõrvuti kliima soojenemise teemalise epistliga. Kuid mina usun, et kliima soojenemine, täisväärtuslik elu, keskkonnateadlikkus, austsu looduse vastu ja otse meie nina all kasvavate loodusandide kasutamine on üks ja seesama tervik....
Mõned päevad enne seda, kui raamatu sain, keetsin võilillemett. Häälestatus raamatu tarvis oli igati olemas. Kasutasin ära nina all kasvavaid loodusande ja tulemus on imehea. Toomas-poiss käis korviga mööda põldu ilusaid lahtiseid võililli korjamas. Puhastasin ära kõik rohelised varrenupud ja kattelehed ning keedupotti jäi alles kohev kollane õielehelumi. Liitri õilehelume kohta võtsin liitri vett ja ajasin keema. Seejärel keerasin tule maha ja tõmmis jäi üleöö jahtuma. Hommikul nägi potis olev ollus välja kõike muud kui isuäratav. Kurnasin vedeliku puhtaks, liiter suhkrut ja ühe sidruni mahl sisse ning tasasel tulel keema. Niimoodi ma podistasin seda umbes 2,5 tundi. Vahepeal lasin veidi maha jahtuda, et aimu saada, kas on juba piisavalt paks. Imelikust rohekas-hallist ollusest sai ilus kollane mesi (täpsem nimetus vist siiski siirup aga mesi kõlab paremini). Maitseb väga hästi ja suure tõenäosusega tuleb kohe uus laar sisse villida.

Siinkohal tasub märkimist, et mai keskel käisime Lõuna-Eesti ilusas looduses. Seal panin kogu oma meespere korilusega tegelema ning nii me noppisime kõikvõimalkud anumad täis nurmenukke. Tänaseks päevaks on nendest saanud juba päris ilus ja kuiv teematerjal. Esimesed külalised on seda juba mekkida saanud.

Nõelapadjandusest sel korral rahvusromantiline muhu-aineline padi. Nii kenasti passib kokku võilille ja mee teemaga.

p.s. Päevinäinud fotomasin teeb igasugu minust sõltumatuid trikke ja armastab silmnähtavalt lillat tooni. Andkem talle see andeks.

Ilus on maa, mida armastan

Kuula taustaks

Kord küsis suure auditooriumi ees üks koolitusguuru talt, et miks sa nimetad end estofiiliks, mis see on? See on see.

Sõit kevadest suvesse. Just täpselt niimoodi tundis ta end möödunud reede õhtul sõites Pärnust Elvasse. Eestimaa on piisavalt suur, et märgata samal päeval erinevas suuruses kevadet. Sõites ühest otsast teise on õiget hetke tabades võimalik näha aastaaegade vahetus, kevadest saab roheline suvi. Ühe õhtuga. Ta on õnnelik, et ta vaatab ja näeb seda. Näeb ja jälle vaatab ja jääb imetlusest tummaks.
Imeilus Eestimaa. Õhtu on ilus ja pehme, vähemalt nii tundub autoaknast vaadates ja hiljem varbaga katsudes selgub, et see tunne ei peta. Maantee on rahulik. Õhtupäike on juba päris madalal ja tekitab valguskunstniku kombel sooloesinejaid – mõni väljavalitud kask salus või orases haljendav künkanõlv. See valgus on nii pehme, justkui mõnes haldjariigis. Tahaks sirutada kätt ja katsuda. Valgus ja varjud mänglevad ja teevad kevadise looduse veelgi mitmekesisemaks...

Mõnus ilm ja rattateed Abja-Paluojas tekitavad kiusatuse jätkata reisi kaherattalisel. Õnneks ta ei ole roolis ja reis jätkub plaanipidi (vastasel korral oleks see famiilia endiselt kuskil Eestimaa looduse rüpes ja mitte ei kirjutaks blogipostitust)...

Karksi-Nuiasse sisse sõites (aga võibolla oli see ka mõni teine linn) on mäe nõlval majade katused vaheldumisi veel-mitte-päris-täies-leheilus puudega, nagu loodusesse uppunud mesitarud. Suvel, kui puud on paksus lehtes, seda ei näe. Või vähemalt nii palju ei näe. Ja mõelda vaid, et nendes armsates majades elavad eesti inimesed ja toimetavad omal argisel kombel. Ja elu veereb samamoodi edasi (mitte kunagi tagasi) nagu pealinna monstrum-majades. Miskipärast jääb kõrvalt vaadates tunne, et mesitaru-majades inimesed lihtsalt peavad olema õnnelikumad. Väike peatus Karksi-Nuias, kohuke põske ja edasi...

Kuskil vahel oli ka Helme. Lossivaremed ilmusid künka tagant välja ja veelkord tõestas tandem Loodus ja Päike oma kunstniku talenti. Loojuv päike paistis just täpselt varemetele ja vaatepilt jättis kaugele seljataha kõik suure filmitööstuse pingutused arvutieffektide vallas. See ei olnud vaid vaatepilt, see oli kõikehaarav tunne, mis sellistel hetkedel tekib. Tunne nagu tahaks aja seisma panna ja kogu selle lihtsa suursugususe endasse imeda, kogeda seda veel ja veel ja veel. Sundida mälu neid hetki talletama...
Ja mitte mingi juhul ei tohi temasugune amatöörpiltnik neid hetki rikkuda fotokaameraga. Hetk on tervik, mitte lame paber laual.

Tõrva juures hakkas udu tekkima. Põllu kohal (ja just nimelt põllu KOHAL, umbes meetri kõrgusel) hõljusid selged ususiilud. Vasakul loojuv õhtupaike ja paremal kogub end ööudu. Järjekorde meelteliigutus. Pole sõnu...

Rõngus on keset põldu keerdetrepp. Maja ei ole selle küljes, maja ei ole üldse, ainult trepp on. Õitsevad kirsipuud. Pärnus veel ei õitsenud. Tee servas lagunenud kivimüürid ja oi kui oranž on loojuv päike. Mis toimub, kuidas see õhtu nii ilus on? Kodune muinasjutt, mida võiks sagedamini märgata... Peale Rõngut oli üks udusiil väikses orus ilusti üle tee. Vurasime udu alt läbi. Ei mäleta, et oleks kunagi varem seda teinud. Mis sellisel hetkel tegema peab? Kui laev jääb rongi alla, see tähendab, et sõidab silla alt läbi samal ajal kui rong sõidab üle silla, siis peab see, kes parasjagu laeva juhtis, kogu laevale välja tegema. Mida peab tegema udu alt läbi sõites?


Elva läheneb. Ootusärevus on juba päris suur. Nõelapidamatuse raviks tehtud instrument on oma viimse lihvi saanud, kõik ilusad mõtted on pärlitena peal.
Esimene pilt Elvasse sisenedes – ühe maja ääres õievahus kirsipuud oma valgeks võõbatud tüvedega. Kui palju veel on üllatusi varuks? Maia Plissetskaja ja „Luikede järv“, see on ainuõige kirjeldus. Täpiks i peal oli ...nende auks lähimasse asustatud kohta organiseeritud puhkpilliorkester, neiud rahvarõivais, laternavanikud ja õueküünlad...

Tagasipõige. Pikasillas pidi tegema peatuse, et haarata läpakas alias märkmik alias trükimasin. Ilu oli liiga palju ja pea juba vana - ei usalda oma mälu, mis võib äkki mõne hetke kaotada. Ei raatsi ilma jääda ühestki emotsioonikillust – kõik on minu. Kuulete „MINU!“ Minu Eestimaa! /Näete! Siin ei saa enam kirjutada tema-vormis/ Sealsamas sai nõelapadi pitseri ja jäädvustatud musta Civicu kapotil. Lisaks autorile iseloomulik vahejuhtum sellest, kuidas kapotile unustatud pitsat tõuseb sõidu ajal lendu.

Peale suurt annust ilu, mida Eestimaa pakkunud oli, järgnes õhtu veendumusega, et Eestis ei ole ilusad ainult loodus ja väikesed linnad. Eestis on ka sõnad ilusad (nii ilus Niilus) ja inimesed ilusad. Ja mitte lihtsalt ilusad vaid ILUSAD. Ilusate inimestega on hea koos olla. Ja neid ilusaid inimesi jätkus tollesse nädalavehtusse veelgi, ent ega veebipäevik pole romaan, et sellele peab järjehoidja vahele paneme, sest ühe hingetõmbega ei jõua lõppu välja. Aitäh teile, ilusad inimesed!

Et Polkovniku butiik ikka käsitööblogi mõõdu välja veaks, siis väljanäitusele üks muutuse läbi teinud plekkkarp, mis valmis sel samal õhtul. Karp oli esiti poolenisti alasti ja teine pool, see mis ei olnud alasti, oli mingi suvalise värviga kokku plötserdatud. Ta sai selle karbi Shalom'ist. Valge kraklee ja salfrätiroosid, rohkem polegi vaja.

Tema esimene karklee üleüldse. Erinev akuskiht karbi pooltel. See kokku annab vabanduse, miks värv pragunes siit-sealt pisut kehvemini.

Ökokaart, mille valmistamiseks on muu hulgas kasutatud õlle 4-pakki, küünlakarpi ja vanu koltunud joonelisi vihikupaberid. Pitsid, paelad, puunööp.

Leib sai valmis,
Polkovnik

Kvaliteetaeg - iga päev

Kiviga pilt oli esimene, mis googeldades terminit „quality time“ ette lõi.

Võibolla on vaja tema transportimist mõnda kinnisema loomuga raviasutusse aga eks lugeja ise otsustab...
Ta on rikas, sama rikas kui iga teine olend siin maamuna peal. Tema kasutada on 24 võrratut tundi ööpäevas ja nii iga päev. Väärtus, mille eest me ei pea võitlema, see lihtsalt on. Kas selle tajumiseks on vaja veidi kõrgemalt kukkumist, äärmuslikku hingeseisundit või hoopis mõnda „kokteili“, pole teada... igaühel vist isemoodi.

Juba mitmed kevadhommikud algavad tütarlaste jalutuskäiguga naabertänava saiapoodi. Ikka tasa ja targu ja iga maaslebavat puupulka või kivi sõrmega järele katsudes. Seepeale väike eine murul (see oli piltlikult öeldes) ning päev võib alata/jätkuda. Sama muster ka täna hommikul. Soe päike, õrn kevadine tuuleke (aga mitte külm!), kotis kolm ahjusooja porgandipirukat ning päts kõrvitsaseemnesaia. Ta istub maja ees pingil, suus sulab soe pirukatäidis, väike tütarlaps ukerdab liivakastis või vaatab ammulisui kuldnokkade sagimist. Hommikud on mõnusad, sest siis veel pole teisi titemammasid ja saab vaikselt omas rütmis tiksuda ilma, et peaks mõtlema, kas on sünnis lasta lapsel liiva sees ujuda (valge vestiga tütarlaps viskab end liiva peale kõhuli, esmalt uuristab ühe näpuga liiva, seejärel kahe ja kolmega ning lõpuks ajab käed nii sügavale liiva sisse kui saab ja vaatab, mis juhtub) või kas hoogsalt kummardades ehk teksavärvli vahelt aluspüksid päikese poole ei piilu. Lihtsalt istud ja oled ja mitte midagi pole viga. Ja rõõmustad selle üle, et mitte midagi pole tegelikult ju pahasti. Ühtäkki saad aru, et suurem osa muredest on näilised.

Tegelikult rõõmustab ta ka paljude teiste hetkede üle, näiteks kui ta õhtul pea padjale paneb. Mõelge – oma padi, oma voodi, oma kodu ja mitte kuskilt ei valuta ka parasjagu. Kes teab, ehk võtab elu kunagi sellise pöörde, et tuleb kõigest sellest sõna otsese mõttes vaid und näha....

Ja siis tulevad pähe mõtted, et miks ometi tegutseb suurem osa inimesi vastu loodusseadusi. Miks ajame me hommikul end äratuskellaga üles, selle asemel, et magada nii kaua kuni und on. Miks võtame puhkepäevi kui hingeõnnistust ja järelikult tööpäevi kui hingepiina. Töö ja vastutustunne võetud kohustuste ees tegid ahvist inimese aga enam me ju ei ole ahvid, miks me nüüd enam seisma ei oska jääda. Maailm otsib uusi lahendusi ja võimalusi, kuidas peale „suure“ süsteemi täielikku kollapsit toime tulla. Temale tundub, et võti peitub igas inimeses. Kui me oleksime nõus ümberhindama oma hoiakud ning elustandardid ning rohkem väärtustama seda, mis meil on, mitte seda mida meil ei ole, siis see muudaks väga palju. Ta teab, et tegu on äärmiselt naivistliku lähenemisega aga kui jätta kõrvale tehnilised pisiasjad ning mitte mõelda, kuidas peaks see valulik muutumine toimuma, siis äkki see ei tunduks nii utoopiline....
Kvaliteetaega pildile ei püüa, see lihtsalt on. Meie ümber, meie sees. Kui pildistaks, siis pildilt vaataks vastu tavaline liivakast või kevadised tärkavad paiselehed.

Jah, elu on ilus. Meie oleme ilusad. Meie maa on ilus. Noored emad kasvatavad kodus lapsi, neil on see võimalus. Mõned teevad ka käsitööd, näiteks õmblevad vaarikapunase kleidi.

Kangas kleepus ise tema külge, kui ta poeriiulist mööda läks. Möödus kuu ja lõpuks sai ta laenuks Burda, kust klieidlõige maha võtta. Vähese kogemusega õmblejale tundus Burda lõikeleht kui DaVinci kood, mille muukimiseks võib kuluda sajandeid. Enne veel aga tuli õigesti kokku voltide see teine lõikeleht, mis ajakirja vahel oli, sest eelmine kasutaja oli selle valesti kokku pannud ning see ärritas väga. Aga ka see ülesanne osutus parajaks peamurdmiseks. Lõpuks jõudsid õiged jupid pärgamendile ja jäid märkimikuvahele oma aega ootama. Läks jälle kuu ja siis välkusid käärid vaarikapunase kanga vahel. Häärberi käsitöökambri esimene käsitöö. Aga valmis ta siiski ei saanud – nööpaugud olid puudu – ei julenud oma puuduvate kogemustega seda ette võtta. Sõbrad isetegijad käisid külas ja said nööbidki oma augud. Läks veel nädal ja lõpuks sai pealinnast ära toodud ka puuduv jupp pitsi voodriserva. Õnneks oli kleidilõige võetud numbri võrra suurem, et ikka annaks aega valmida.

Lõpetuseks võtab ta mütsi maha moedisainerite ees. Talle on jäänud mulje, et disainerid teevad kavandid valmis paberil ja siis otsivad sobivaid kangaid, mis seda ideed välja kannaksid. See nõuab ikka tohutut visuaalset võimekust ja materjalide tundmist. Temal tulevad ideed ja see õige äratundmine katse-eksituse meetodil. Pits passe vahel ei olnud kavas aga kui jupid olid välja lõigatud ja kogemata pitsiots sinna vahele sattus, siis oli see õige tunne.

Selline oli tänane butiigi eripakkumine
Polkovniku poolt.

Loodetavasti piisavalt kvaliteetne, et õigustada siinkulutatud minuteid.