Punane lilleke

Üks punane lilleke on kuskil mu ajukäärude vahel end sisse seadnud. Ta tuli juba ammu. Tuli vaikselt ja tasahilju ja kükitab mõttesaali tagumistes ridades kui varuvariant. Naivistlik ja ebasümmeetriline, väikese tüdruku joonistatud. Nagu oleks kunagi ammu tüdruk selle söetükiga joonistanud vana maja seinapalgile. Selle maja, mille ees puupingil on sügispäikeses korv rohkekaskollaste kuldrenettidega ning selle kõrval istub memm valge linane rätik käte vahel ja tikib sellele imeilusat lillevanikut. Nähes tüdruku veidi kõverikku lillekest, põimib ta ka selle oma näputöösse. Nii sünnib üks lugu, selle päeva ja selle sügise lugu. Üks lugu tuhandetest. Ei mingit mustrilehte, lihtsalt teadmine. Need on lood, mida naised on ajast-aega ja põlvest-põlve kandnud märkamatult ent kindlalt edasi. Hoides ja kaitstes niiviisi midagi meetrites ja kroonides mõõdetamatut. Võimas, kas pole?!

Üks selline Võimas Naine on Ärmä Roosi Kihnust. Naine, kes teab ja tunneb kinda- ja sukamustrite aegadetagust sõnumit. Õnneks on jätkunud taibukaid, kes on kaante vahele püüdnud kasvõi killukesi tema suurest pagasist (raamatud "Kihnu Roosi kindakirjad" ja "Elumõnu"). Susa hobinurgas on väga mõnus ülevaade nii viimasest raamatust kui ka Roosi näputöö näitusest Pärnus Uue Kunsti Muuseumis. Mul on ütlemata hea meel, et ka minul õnnestus Roosi näitusel käia. See oli kuhjaga väärt iga sealviibitud hetke.

Mina tunnen aukartust sellise suure tarkuse ja väe vastu. Urbanistlik ühiskond ning juurtest eemale kiskuv maailmakord on lõhkumas seda tarkust. Järjepidevus võib katkeda, kui ei leidu patriootlikke hulle, kes on valmis vastu seisma lühimäluliste masside kummastavatele nägudele. Mina ei ole see patrioot, kuna minu side on juba katkenud aga ma nii väga tahaks seda tarkust taasavastada ja püüda lappida neid auke selles pikas ahelas. Kas tuled minuga avastamisretkele kaasa?



Aga see lilleke.... Püüdsin oma lillekese käegakatsutavamaks teha. Tikkisin selle raamatule kaanekaunistuseks. Raamatu tegin ühel jaanuarikuu pühapäevasel kokkusaamisel teiste käsitöölembedega. Põnev pusimine ja varsti on oodata edasisi näpuharjutusi köitmise teemadel. Ehk siis saab kokku köita juba midagi tõsisemat, kui tühjad paberilehed.

Aga mis selle lillekesega teha......`

La Dolce Vita!

Kakaoubades peitub mingi võluvägi, sest kuidas ta muidu seletab tungivat vajadust kohe-kohe, nüüd ja ruttu maailmaga jagada seda lihtsat ent luksuslikku elamust.
Ja talle tundub, et ta pole ainus, kes sellisesse kakaolõksu on langenud – vaadates pisihaldja postituste laviini 13.jaanuaril, mil üks kriminaalne ahvatlus järgnes teisele, siis tõenäoliselt tundis ta sedasama, mida tema praegugi. Eks pisihaldjat sai ka natuke forsseeritud... porgnad pidi ju kuidagi sündmuspaigale sattuma.

Enamus butiigi külalistest pakatavad östrogeenist (kuigi ajalugu teab ka erijuhtumeid), seega on väike lootus teie andestusele, et ta käsitööblogisse tikib paar pistet kulinaarset postitust. Ja mitte niisama kulinaarset, vaid tulvil šokolaadi. Kui see riivab külastaja tõekspidmisi, siis alati võib butiigiukse enda järel kinni panna.

Niisiis lihtne luksus a’la katusekorrus, osalejateks kaks naisterahvast kõrvalkorteritest. (Kallis leitnant, see kõik juhtus siis, kui poisterahvad juba magasid ning igasugune feminiinne mõju neile oli välistatud).
Lugupeetud külalised, palume etenduse ajaks lülitada välja mobiiltelefonid!

Tuled kustuvad. Vaikus. Kauss tõstetakse tasase kolksuga kapist välja ning nuga teeb paar mahedat hoopi vastu lõikelauda, millele vajuvad musta leiva viilud. Vaikne sissejuhatus röstimisse. Eesriie avaneb ning sõrmed pudistavad 4-5 viilu musta leiba kaussi. Algab kütkestav duett paari kolme korraliku supilusikatäie fariinsuhkruga. Teema arenab. Lisandub dramaatilisust. Pliidilt viskub sädemeid, kui gaas saab vaba voli tordest välja tulla. Kuumale pannile läheb noatäis ehedat taluvõid ning leivapudi kukkub kuumade võimullide vahele. Üks peaosalistest dirigeerib labidaga pannil olevat ooperit ning lisab aariaks näpuotsaga kaneeli.

Tasakaalustav moment – kõik jahtub. Pehmed kohupiimased toorjuustu kuhilad (justnimelt see lahjem ja kohupiimasem toorjuust) siluvad teed esimese vaatuse lõppu. Veel vaid viiv, et vormida parajad pallikesed ning aktsendiks tippida neisse pohlad, nii 3-4 tükki igale. I vaatuse lõpp.



II vaatus. Rõõskkoori (sobib ka rõõskkoore) reibas lauluke sellest, kuidas koos mõruda šokolaadiga ületati raskused ning leiti tee kuumaveevanni kohale. Kas nüüd on siis (šokolaadi)segakoor? Lahke ja vedel segakoor võtab pohla-leiva-pallikesed oma sooja haardesse. Musikaalsed trühvlid. Algab tee külmale maale. II vaatuse lõpp


III vaatus. Sel ajal kui trühvlid külmal maal asumisel on, võtab ta riiulist DVD, mis ootas oma õiget hetke juba mitmeid nädalaid. Rebib ümbert kile ja õhkab: „Šokolaad“ (Chocolat, peaosades Juliett Binoche ja Johnny Depp, 2001). See on TEMA film, ojaaa!





Loomulikulikult põlevad küünlad ning klaasidesse voolab vein Argentiinast, Mendoza platoolt – Jacques et François Lurton Malbec Reserva oak-aged 2004.
Täieliku harmoonia ja ülima naudingu saavutamiseks paneb ta silmailuks kapile paari apetiitseid Irregular Choice’i kingi.

Trühvlid tulevad nende sekka tagasi ning leiavad oma loomuliku lõpu. Film kestab, küünal põleb, veini jätkub.
Lõpp. Eesriie. Aplaus.





Libreto autor Polkovnik
Fotod tegi butiigi Fotohaldjas


p.s. kriitilise kunstimeelega külaliste ees ta vabandab, et kasutab meelevaldselt erinevaid žanre ja termineid.
p.p.s.apetiitsed šokolaadikingad on butiigis saadaval, sobivad jalale 37,5-38 (kuigi number talla all väidab suuruseks 39. See on kontrollitud – ei sobi mitte!). Uued, karbis.

p.p.p.s. retseptuur a'la Polkovnik ja tema kartulikoorekarva peake.

Villane vest

Ta tuli korraks butiiki tuulutama ja riiulitelt tolmu pühkima. Tegi asja, noh. Lihtsalt nii raske on end virtuaalpesast eemal hoida – tundub, et pildid ja mõtted lähevad kohe hapuks, kui ta neid jagada ei saa. Niigi teisi juba pikalt soojendatud. Mõte tahab üles tähendamist.

Fragment esimesest köitetööst, mille põhiosa valmis harjukate kokkusaamisel)

Virtuaalelu peab veidi taanduma, et reaalelule ruumi teha aga väike varastatud hetk lootuses saada taaskord armsate külaliste siirast innustust, on nii magus. Sellest, kuidas skeptikust, kes pidas blogisid kahtlaseks eneseimetlejate hobiks või kaugel-maal-elamise-muljete-jagamise-kohaks, on saanud veebipäevikute friik, ta pikalt ei pajata. Tõenäolislet juhtub seda paljudega, igalühel veidi küll omamoodi aga lõppkokkuvõttes on tulemus sama – tuleb muuta hinnanguid ja süüa oma sõnu. Tema on seda juba teinud.

Villane on mõnus, eriti talvel, eriti naturaalvalge. Valge on mitmekülgne ja pretensioonitu värv. Valge võib olla nii lihtne aga samas nii keeruline. Sama lugu on vist mustaga aga mustast ülistuslaulu kuulmiseks peab leitnanti poole pöörduma. Selles peres siis niimoodi asjad jagatud.
Valgel villasel lõngal on hääl. Rannaniidu hääl, kus kostab kadakate vahel sebimist ja sõraplaginat ja sekka ka mõnusat mää’d. Villane hääl. Pidage... kas lambal on sõrad või kabjad? Ei tea, kas ta hakkab hulluks minema või kuuleb keegi teine ka silmuseid veeretades villast häält...

Lubatud vest, esimene. Lõngaks on naturaalvalge Lion Brand® Yarn Fishermen’s Wool (100% villane, looduslike õlidega). Väga hea lõng, mõnus kududa ning ilus ühtlane. Selle lõnga ilu tuleb välja lihtsa paremipidise koega. Seepärast ta vahetas viimasel hetkel tihedama viklimustri rombilise vastu, kust paistab rohkem lihtsat kudet. Ja tagumisel poolel jättis südame-palmiku hoopis tegemata. Ikka ja jälle – less is more!

Selle vesti kudumine oli kui proovilapp suurema töö jaoks.
Esimest korda tegi vesti (aga see vist pole tähelepanuväärne, sest tegu ju ilma varrukateta kampsuniga).
Esimest korda tegi vikkelsoonikut.
Esimest korda tegi V-kaelust.
Esimest korda tegi venivat silmade mahakudumist.
Esimest korda proovis raamatu järgi kokkuõmbelmise pistet.
Esimest korda arvutas enne tööga pihta hakkamist kõik silmused ja read välja, et muster ikka ilusti jookseks-lõppeks.
Varasemad ilma mustrita kudumised ikka rohkem vaatan-mis-juhtub-stiilis aga ühevärvilise parempidise koe puhul on see vist tavaline.

Mustri jaoks korjas inspiratsioonimarju Mary Webb’i raamatust „Koekirjad“, keskmine südamepalmik on leheküljelt 219 (NB! Sellel lehel on pildid ja mustrid vahetusse läinud). Vardad olid soovitatust pisut peenemad – 3,5. V-kaeluse tegemisel abiks it-foorum, siin veel pisut.

Kaeluse soonikut harutas tubli 3-4 korda kindlasti. Kui lõpuks oli rahuldava tulemuse kätte saanud, selgus, et töövõit on üürike ja lapse pea liiga suur. Ja läks uuele ringile. Seekord esmalt vaimujõudu ja vanade meistrite õpetussõnu koguma, sest venivat soonikuäärt ise oma peaga välja ei mõtle. Vähemalt tema mitte. Googlisse tubular bind off ja võitlus algas. Proovis läbi 4 õpetust aga viimaks sai soovitud tulemuse Crankygrrrrrl blogist.

Ja Voila! Valmis ta saigi. Ning lõppu magustoiduks kõikse mõnusam asi – pisidetailid. 2 vana teksatrippi, ühele tikkis isikliku kvaliteeditunnusena peremärgi (see leidis oma koha taga kaeluse juures) ja teisele kleepis väikse rongi.

Pildid tegi tema Fotohaldjas

Koo Sa kasvõi seitset värvi siidilõngast peen kampsun, laps paneb selle selga ikka ainult ühe pisikese puurongi pärast, mis sõidab vanal teksatripil.


Vaadates köögiaknast lumisel raudteel vuravat kaubarongi, kirjutas Teile
Polkovnik

Inglitegu

Kuna tegu on siiski käsitööblogiga, siis võttis ta heaks kirjutada ka veidi käegakatsutavamatel teemadel. Nagu eelmises postituses mainitud, siis ei oma inglid tema jaoks mingit konkreetset ja sügavamat tähendust. Ning lõpuks sai töödele seatud ainsaks kriteeriumiks, et tiivad oleksid küljes aga päris lind nagu ka olla ei tohiks. Pigem lind-inimene. Siinkohal olgu välja toodud mõned kommentaarid ja mõtted isetegemise kohta.

Mann ja Mimm
Üks mis selge, oma pisi-tütrele ta plastmassnukke ja polüestrist mänguasju ei taha. See on selge olnud kohe algusest peale ehk siis hetkest, kui võsuke majja tuli (varem lihtsalt ei julenud loota, et ta saab ka kunagi patse punuda). 11 kuud on möödas ja kui ta ei taha, et sõjard-vendade kaasabil sirguks Merle Jäägeri stiilis militaarnaine, siis tuleb kärmelt nukud kätte anda. Merle Jääger on lahe ning karismaatiline naine aga omaenda tütre peal tahab ta siiski välja elada fantaasiaid pitsidest, satsidest, patsidest ja muust säärasest pehmest ja preililikust.

Senised õmblemiskogemused piirduvad sirgete õmblustega padjapüüride, kardinate, voodikatetega. Lapitöö on talle alati põnev tundunud aga ise katsunud seni veel polnud. Nüüd tuli tal käiku lasta see ainumas piisuke loogilist mõtlemist ja välja nuputada tehnika, joonistada lõiked ning asi ka ära teha. Peab tunnistama, et õmblusmasin oli laual rohkem moe pärast, sest suurem osa õmblemist tegi ta käsitsi või vähemalt tundus nii. Igal juhul oli oluline ajakulu kõigele muule kui masinaga vuramisele. Tema eriline rõõm ja uhkusetunne on peidus seelikusaba all. Et nukud ilusti püsti püsiks ning vormi hoiaks, sai põhjaks tehtud papist ja kangaga kaetud medaljon ning selle külge seeliku serv õmmeldud. Nagu ikka – kõige vähem silmatorkava detaili korrektseks vormistamiseks kulub kõige enam närvirakke, samas selleta ka ei saa, siis variseb kogu ilu kummuli.
Tütreke on inglid omaks võtnud ning Mimmi korra juba pimedaks närinud – nii hea oli nelja hammast litrist silmadele taha ajada.

Hea Seltskond
Kui Mimmist ja Mannist oli õmblusmasin kokku pakitud, ilmus ei-tea-kust mingi seletamatu kirg just nüüd ja kohe veel midagi õmmelda. Ajusopist ronis välja üks netist leitud pilt ning siis saigi kaltsukotist välja otsitud kõige erinevamad kangad – roheline mööbliriie, roosiline sits, punased puuvillased dressipüksid, sünteetiline pits ja muud pudi-padi. Lõikeid polnud, lihtsalt hea tunne käes, mis viis käärid just sinna kuhu vaja. Isegi traageldamist ta seekord ei teinud. Kõik tuli otse ja kiiresti ja ilma mõtlemata. Spontaanselt. Lahti sai harutatud ka üks vana loppis padi, et saada padjatäidet.

Sellel padjal on soe süda sees. Kuna tema ei olnud sel õhtul teab-mis hea veinikaaslane, siis sai vastvalminust Hea Seltskond mehele. Koos nad seal istusid veiniklaasi taga. Keset paksu ööd vinnas ta end lõpuks voodi poole, samal ajal kui seltskond jäi võistu Trapiche Oak Cask Malbec’i mekkima – kummal enne silmad kinni vajuvad. Võitjatest hommikul ajalugu vaikis.

Järjehoidja - Järje Hoidja
Tal oli kindel teadmine, et Hea Sõber saab kingiks järjehoidja, mis aitaks järge hoida. Et siis pigem järje hoidja. Kui enamus kingisaajaid pidi leppima koalitsioonikorvi sisuga, siis see sõber vääris isiklikumat lähenemist. Mitte, et tegu oleks parimatest parima ja vanimatest vanima sõbraga aga lihtsalt nüüd ja praegu tundub talle, et sõber väärib seda. See Hea Sõber on lihtsalt vajalikel hetkedel olemas ja olgugi, et need vajalikud hetked on kohati väga praktilist laadi, siis abivalmidus tähendab palju.

Siinkohal on paras aeg ära rääkida ka lugu kõikuvast fotokvaliteedist siinses butiigis. Tavalistel päevadel teeb ta ise fotosid oma suhteliselt ebaintelligentse lutsukiviga. Parematel päevadel saab ta küla pealt laenuks väheke intelligentsema fotomasina aga sellega ei anta kaasa ajupikendusi selle masina käsitlemiseks. Headel päevadel tuleb appi Fotohaldjas – fotonduses ja ka muudes valdkondades intelligentne Hea Sõber – oma intelligentse fotomasinaga ning teeb suurepärased pildid, millelt paistavad käsitööd hoopis paremad kui nad tegelikult on. Väljakutse blogipidajale edaspiseks on suuta eksponeerida neid pilte väärikalt, sest praegune esitlusviis siin ei lase asjadel 100% nii hästi paista kui võiks.
Heegeldamise tunne tuli kallale ja nii sai improviseeritud muster. Tärgeldamisel tuli nõelu puudu ning need sai laenatud naabrinaiselt (vot nii palju oli pisikesi nurgakesi, mis tahtsid igaüks oma tuge saada). Mõnus nokitsemine välja arvatud see, et sameti õmblemise isu läks vist jäädavalt minema.

Möödunud pühadel tekitas temas vaieldamatult kõige rohkem eufooriat pildilt paistev kingiks saadud raamat. Ta käib aeg-ajalt raamatupoes käsitööraamatuid kaemas ja enam-vähem on selge, mis on saadaval. Ja siis ilmub kingikotti imearmas raamat pihuloomadest. Uskumatul kombel pole ta varem sellist raamatut näinud. Seda on tal suisa piinlik tunnistada. Ja see kõik juhtus päev pärast Mimmi ja Manni valmimist.

Päris esimene ingel
Selle ingli kohalolek väärib pisikest remarki. See ingel tuli ise tema näppude seest välja peale seda, kui üks pisike tüdruk astus selle maailma uksest sisse. Ilus sõnum tõi endaga kaasa uskumatu emotsiooni ja hingeliigutuse, mida ta polnud varem kogenud ja pani ta tegema just sellise ingli. See on vist ainus siinsetest inglitest mis kannab endas veidi sügavamat tähendust – sõnumitooja ja kaitsja. Oli esimene kord, kui tema sisemine emotsioon otsis väljapääsu näppude kaudu. See oli väga põnev ja tiivustav tunne mille sarnast tahaks kogeda veel ja veel ja veel. Äkki on sellel midagi pistmist loomekirega?

U U D I S E D
Eelteade kroonilistele külalistele – butiigi aastalõpu eripakkumises tuleb lettidele valik unistusi. Peale seda läheb butiik väikesele jõudepuhkusele, et päevatööga tasa teha siinsed kulutatud öötöötunnid. Kõik ikka selleks, et siis taas omas mahlas uksed valla lüüa.


Ingliteema kirjutas kokku
Polkovnik

Mis värk nende inglitega õieti on?

Kommertspühade siginas-sagenis sageli ju ei mõtle, et mis ja milleks ja kust. Lokkab muretu pinnapealsus. Aga mõnikord võiks ka proovida mõelda. IT Advendiingliprojekt pani teda inglite teemal sutsu pikemalt mõtteid heietama ('heietama' väga käsitöösõbralik sõna). Kui nüüd päris aus olla, siis ei oma ta selget isiklikku arvamust inglite kohta tänini. Esimene seos, mis sõnaga 'ingel' tekib, on valge ja tiibadega ja see on ka kõik, eriti praegusel jõuluajal, kui inglivärki hästi palju.

Religioonist tulenevalt on ingel sõnumitooja ja inimeste kaitsja. Aga mis meil sest enam. Tundub, et enamasti on kadunud seos algse tähendusega ning valgeid blondilokilisi ka tiibadega poisse või tüdrukuid pressitakse odavasse Hiina plastmassi ning trükitakse aluspükstele. On ingel siis tiibadega poolinimene ehk lind-inimene? Nagu kentaur või näkineid? Miks on saanud ühest piibli tegelaskujust märk, mis on kandunud vabalt ka uskmatute hulka, samas teised tegelased pole saanud nautida pooltki nii suurt populaarsust. Kas ingel on nagu päkapikud ja Coca-cola punase kuuega vana, kellest on saanud pühade võrdkuju? Päkkapikkudest ja jõuluvanast veel saab aru, sest tänapäevases kommerts-ühiskonnas „võidab see kellel on surres kõige rohkem asju“ ja päkapikud-jõuluvanad aitavad sellele eesmärgile edukalt kaasa. Aga inglid? Mis on inglite fenomen?

Ta pole absoluutselt pädev ei folklooris ega religioonis aga nii pisukest ikka teab, et jõulupühad tähistavad Jumala poja sündi ja kuna jõulud langevad kokku talvise pööripäevaga, siis tähistatakse ka valguse võitu pimeduse üle. Mida meie ka teame valguse võidust või pimedusest, kui lamp laes kogu aeg põleb ja linnatänavatel ei lähe pimedaks ka kõige sombusemate novembriilmadega. Mida enamus meist nende pikkade pühadega tähistab? Tähistab võimalust töölt vabaks saada ja kodus olla? Kas see tõesti on võimalik vaid üks kord aastas? Miks neid ei nimetata siis perepühadeks või kodupühadeks?
Mis pühad need on? Ja kes need inglid siis ikkagi on?

Heakene küll, ta proovib tähenduse kaudu asjani jõuda. Ingel kui sõnumitooja... ta saab oma sõnumid valdvalt interneti, telefoni, teleka, raadio, ajalehtede kaudu, inimestega suheldes, kes on saanud sõnumid interneti, telefoni....
Sõnumitooja peaks justkui olema mingi masin või isik, sest sõnalõpus olev –ja viitab tegijale. Postiljon on sõnumitooja. Sõnumeid aitab kohale toimetada ka telefon. Mõtle kuidas pidi tahad aga inglini kuidagi ei jõua.
Vaat kui kaugele me oleme oma eluga tiirelnud. Mõistus hästi ei võtagi enam, mis on tegelik põhjus, miks tähistatakse kulukaid jõule. Jaanipäeval on selgem tähendus.

Meenub lugu, kuidas naine praadi küpsetades lihatüki alati pooleks lõikab. Mees küsib, et miks sa nii teed. „Minu ema on alati nii teinud ja alati on hea praad“. Mees va loogilise ja kaine mõistusega olend ei jäta jonni ja helistab ämmale, et uurida, milles peitub see iva, et pooleks lõigatud praad on parem. Vastuseks seesama lugulaul: „Minu ema on alati nii teinud ja alati on hea praad“. Õnneks on vanaema ka veel elus ja saab temalt küsida.
„Mina ei tea, miks minu tütar ja tütretütar lihatüki pooleks lõikavad aga mul oli vanasti lihtsalt pann väike“....


Nagu öeldud, ei oma sõna ’ingel’ tema jaoks väga sügavat tähendust ja seega oli paras pähkel, kuidas seda teemat koostegemise projektis käsitöösse panna? Hoopis selgem oleks teema ’Kodu’ või ’Talv’ või ’Kass’.

Isetegemise ingliteema jätkub järgmisel korral, seniks märk koostegemisse maha järgmiste töödega:

Kirjutas
Polkovnik

Padari piparkook

Piparkoogimaania jätkub. Seekordseks teemaks on "Less is more!" ning alapealkirjaks "Päevapoliitika". Valmis on meisterdatud suuremas koguses (kõik pole saanud au pildile pääseda) piparkoogikonservi.

Toote kirjeldus ja töö käik:
1) Küpseta täpselt paras jagu pisikesi piparkooke (mida väiksem, seda uhkem) ning arvesta, et umbes pooled neist lähevad kõrbema.
2) Kaunista koogikesed mitmevärvilise glasuuriga ning jälgi, et glasuur oleks hea tihke (1 munavalge ning umbes 250 grammi tuhksuhkrut, törts toiduvärvi). Vabariigi kaubandusvõrgus on saadaval ka päris korraliku kvaliteediga valmisglasuure, nende eeliseks on mugav ning piisava tugevusega kilepakend, mis tagab glasuuri väljutusava stabiilse suuruse tööprotsessi käigus. Kaunista koogikesed mõlemalt poolt.
3) Toida kuu aega enne jõule lapsele sisse suuremas koguses kõige pisematesse purkidesse pakendatud beebitoitu. Hea kui saad ühendada meeldiva kasulikuga ehk siis teed näo, et just neid toite peab laps vastaval eluetapil sööma (see on vajalik maskeering, et mees/ämm/jms ei saaks jälile, mis totrusega kavatsed tegelema hakata ning jääb ära ka eneseõigustamise raske ja väsitav protsess, säilib üllatusmoment). Hoia purgid alles!
4) Lase purgi põhja suurem törts eelpoolnimetatud head ja tugevat glasuuri ning pista piparkook otsapidi selle sisse.
5) Kaunista purk sobiva "mütsikesega" ning lisa kauba nimetus: "Padari piparkook. (Suuremaks koogiks tänavu jaksu pole)"

Kui väikestest kookidest ära tüdined, siis võid meeleheaks sekka teha ka paar suuremat.

Et kõik oleks poliitiliselt korrektne, lisa komplekti ka "Oravate pähklimesi" ning "Laar ploomimoosi väikese konjakiga". Siinkohal jätame purgi sisu mõne kokandusfoorumi teemaks ja keskendume purgi peakattele, milleks käesoleva loo autor sai ainest IT Advendiingliprojektist.

Piltidel on rekvisiidina kasutatud küüslaugušokolaadi, mida valmistab Polkovniku lemmikkohvik Wine Piccadilly.

Koalitsioonikorvike ootamas päkapikke.

Täna on päev nagu iga teinegi. Tavaline päev, kus püüame olla paremad inimesed iseenda, oma lähedaste ja meid ümbritseva suhtes. Päev, kus saame ja tahame olla turvalises kodus.
Olgu teil iga päev nagu jõululaupäev!


Kirjutas
Polkovnik


'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'*'
Faktid
'*' 7 aastat tagasi olid väljas hanged rinnuni, paukus käre pakane, mis näpistas ära kõik tema pulmadeks saadud lilled v.a. kimbu punaste nelkidega. Pruudililleks olnud valge ratsuritähe sisse oli taibukas florist pistnud tugivarda, mis hoidis lille vapralt püsti, et see saaks öökapil veidi pikemalt konkureerida punanelkidega.

Pagari piparkook

Talle lihtsalt meeldib piparkooke teha ja veel rohkem meeldib nende kaunistamise kallal nokitseda (kasvõi kella kolmeni öösel). Täiesti amatöörlik meelelahutus.
Piparkoogimaja projekti jaoks sai valmis hoopiski Jõulutsirkus. Võtke seda kuidas tahate, kas paroodiana või irooniana või täiesti ilma tagamõtteta. Kas Jõulutsirkus mahub ikka projekti raamidesse? Kas "tsirkus" = "maja"? ...

Ja veel - taigen tuleb ise teha, siis on tuba mõnusat nelgi-kaneeli-kardemoni hõngu täis. Nii nagu päris päkapikumaal!


Pagari piparkookidest kirjutas,
Polkovnik