Kärbseseente kool

Sama häda mis lindudegagi, on ka seentega - ma ei tunne neid. Mets on seeni täis aga eksimatult tunnen ära vaid punase kärbseseene, kivipuraviku, kuuseriisika ja kukeseene. Pilvikud ka. Teist hooaega käib usin seente tuvastamine nii raamatu kui google'i abil, loetelu tasapisi pikeneb ent tuleb tõdeda, et teadmine on visa kinnistuma. Kas pea on vana või ei oska õppida?

Ei mäleta, kas olen üldse kunagi õppinud seeni tundma... Kes, kus, millal, kellele ja kuidas peaks seda õpetama? Kodu, kool, kogemus? Ühest küljest oleks ju väga inimlik teada üht võimalust, kuidas oma bioloogilist vajadust - toitumine - rahuldada. Aga kui suuremal osal inimestest pole korilus toidu hankimise meetod, sest saab ka lihtsamalt, milleks siis seened? Aga kui ühel hetkel olud muutuvad, poeletid on tühjad ja korilus muutub jälle tähtsaks?

Ei teagi, kuidas küll ette ennustada, millised teadmised ja oskused on need, mida meil on elu jooksul vaja ja mis on need, mille viimane kasutamine leiab aset kontrolltööd kirjutades. Hirmus suur on ikka nende inimeste vastutus, kes hariduspoliitika ja kooliprogrammidega tegelevad. Õpetajatel muidugi ka.

Kui kellelgi on veel jäänud tähele panemata, kuidas "sünnivad" kärbseseened, siis siin on paar illustreerivat pilti.

Vasakpoolsele kärbseseenele nime andmisega jään jänni - mis kärbseseen see võiks olla? Parempoolne on vist panter kärbseseen (siin on veel üks foto) või kas ikka on?


Täiendan postitust: Vastused küsimustele leiab päris oma õuelt - Rõuge seenenädala info

Vabaduse tunne

Need pildid on suvisest üheõhtusest kodukohvikust meie õues. Kodukohvik oli minu jaoks näide vabadusest teha, mida hing ihkab ja süda soovib. Olen alati olnud seda meelt, et vabadus on habras haare ja seda tuleb kaitsta ja hoida. Aga kas me mõtleme, mis sügavam tähendus on vabadusel?

Ennast näiteks võttes võin öelda, et isikuvabaduse tunnetamine pole sugugi lihtne, see ajab segadusse. Teadvusse on kinnistunud juba kuskil algtasemel "turvalised" piirangud - nii ei saa, seda ei tohi, nii ei tehta. Kus on siis minu isiklik vabadus elada oma elu oma parima äranägemise järgi? (Loomulikult eeldusel, et sellega ei häiri ma kaaskodanikke ega keskkonda ning võttes vastutuse tagajärgede eest). Kui mul tuleb isu kohvikut pidada/mängida, siis ma võingi seda teha nüüd ja praegu. Nautida tegevusvabadust. Või kui mudilased hommikul on uimased ja mitte kuidagi ei virgu lasteaia hommikusöögi ajaks, siis kas pean iga hinna eest neid tagant utsitama ja iga päeva algust pingestama ("kähku, kähku, me jääme hiljaks" - kuhu hiljaks?  Mis siis juhtub, kui hiljaks jääme?) või võin otsutada, et lapsed lähevad lasteaeda siis, kui  nad on oma loomulikus rütmis üles ärganud? Ma võin sedasi otsustada, sest mul on vabadus seada enda elus reegleid vastavalt oma väärtushinnangutele. Otsustamine teatavasti tähendab erinevate argumentide läbikaalumist ja võrdlemist ja ei ole spontaanne tegevus. Põhjendus, et nii tehakse või nii ei tehta, on otsustamise juures üpris hädine ja ei oma tihti olulist sisu.

Isiku vabaduse (või isikuvabaduse) tunnetamine pole sugugi lihtne. Täieliku isikuvabaduse teadvustamine pole üldlevinud tava. Seda eriti meie ühiskonnas, kus on hiljaaegu toimunud palju suuri muutusi. See on ka loogiline - kui kogu ühiskond ühtäkki "vabaks hakkaks", läheks keeruliseks selle ühiskonna valitsemine seniste tööriistadega. Vabanemine võtab aega ja toimub pikkamööda nii, et sellega jõuaks kohaneda, sest vabadusega kaasneb vastutus. Ka inimene ise peab kohanema, sest piiramatuse tajumine võib katuse sõitma võtta. See on omal nahal läbi kogetud. Vabaduse mõiste avardumine ehk on üks olulisemaid muutusi, mis minus on toimunud siia, maale, kolides. Siin on rohkem võimalusi vaba olla ja vabaduse mõttest aru saada. Avar ruum, suurem looduse mõjuvõim, mis ei lase tekkida rutiinil, loob selleks soodsa pinnase. Õndsus olla hetke sees unustades ära kõik olnu.

Seetõttu pole mitte midagi imelikku, kui täiskasvanud inimene naudib olemise vabadust, mängib mõnikord kohvikut või pagarit (ja võtab rõõmuga vastu väljakutse küpsetada kokteilipeo jaoks pavlova-kooki) ning mõnikord kasutab vabadust hoopis analüüse kirjutades, planeerides, strateegiaid kavandades.

Sa võid teha seda, mida soovid ja moel nagu soovid!

Mulle meeldivad jänesed ja koogid ja strateegiad. Nii lihtsalt on.

Kokteilipeo pavlovad. Foto: Grethe Rõõm, www.mugul.ee



Head fotot strateegaist ja planeerimisest ilma, et see sisaldaks liigset ja ebaolulist infot, ei suutnud oma varasalvest leida.

Pildi sisse minek

Kui olin lõpetanud Laima juures koogisöömise fotode ja tema imekaunis lilleaias jalutamise fotode sorteerimise, valdas mind vastupandamtu soov panna kokku selline kollaaž - hiiglama pikad liiliad ja pisike Laima lillede vahel. Midagi oli selles kombinatsioonis tuttavlikku. Ähmane äratundmine jäi painama.



Ühtäkki meenus, miks kõik nii tuttav tundus...
John Tennieli  Alice Imedemaal raamatu illustratsioon "The Garden of Live Flowers"

 Siinjuures ei maksagi vist imestada, et Laima blogi pealkiri on .... Laima in Wonderland.

Imelist imedemaa imetlemist!



Vähene makronaaž

Besee erinevates variatsioonides on selle suve lemmik. Mandli-besee küpsised sidrunivõidega. Hõrgud kui makroonid aga vähese makronaaži (munavalgevahusse mandlijahu ja teiste lisandite segamisel vahust õhu välja ajamine) tõttu ometi seda pole. Ei kvalifitseeru väliste parameetrite järgi, sest pole ühtlaselt nööpjad väikse koheva kraekesega nagu legendaarses Ladurée kohvikus. On hoopis koduselt lopergused ja pontsakad ent siiski hullupööra hõrgud - krõbeda kooriku ja õhulise, veidi niiske sisuga. Peenutsemata outfit'iga. Just sobilikud ritsikate sirinate saatel koduaknal maiustada, käsi katmas maniküür a'la Aed und Mets. Neid päris makroone ju nii süüa ei maldaks. Tahaks pitsistatud laudlina, portselantasse ja siidiseid käekesi. Huvitav, et ühele maiustusele on tekkinud nii tugev kuvand, mis paneb neid süües alateadlikult tundma ja käituma väljapeetumalt ja ehk edevaltki...

Makroon või mitte aga otsa saavad nad ühtviisi lubamatult kiiresti. Kui isu täis ei saanud, võib maiustada silmadega hõrgus magusas virtuaalmaailmas edasi.

Kivid ja kännud

Olukorrad, paigad, inimesed, maailm - kõik on puhta armastuse ilmingud, selle osad.

Kui suhtume maailma ja iseendasse austuse, headuse, huvi ja tänulikkusega, siis kasvab ka puhas armastus.

Nii põnev, müstiline, salapärane on Maailma Lugu. Saame vaid arvata ja uskuda ning mõnikord ka kogeda, et nii see kõik võiks olla. Isegi osates olla pime Maailma Loo suhtes, siis ikkagi satub teele mõni kivi või känd, mis sunnib (kasvõi hetkeks) avama silmi.

Istun kännu otsas ja vaatan, kuidas sügis tasa tuleb. Nagu kõik muugi, tuleb ka sügis puhta armastusega. Ilus on ja nukker on ka. Suvine pillerkaar läheb, et varsti uuesti tulla. Vahepeal on tarvis endaga olla ja puhata.

Võlumaa

Sügaval metsa sees on üks paradiisiaed. Seal kasvab maasikaid, vaarikaid, mureleid, kirsse, õunu, ploome, pirne, mitut värvi sõstraid, tikreid ja mida kõike veel. Isegi viinamarju. Ei puudu ka vana kase külge seotud võrkkiik, milles saab püüda heinamaa kohale langevaid õhtupäikese kiiri. Kõlab nagu unistus ainult, et see unistus on sinu ümber, mitte sinu sees. Saa sa siis aru, kus unistused lõppevad ja algab reaalsus...

Meenub jutuke ühest lemmikraamatust:

Unistamine

Unistuste maa on omapärane küberruum, virtuaalne reaalsus meie enda sees. Unistused viivad meid teistesse maailmadesse ja muudesse reaalsustesse, mis kokkuvõttes aitab meil igapäevast elu mõtestada. Unistamine on side meie alateadvusega, iseendaga. Seda tuleb hinnata. Ja nagu Debbie Harry targasti ütleb: unistamine on tasuta. Kas pole kummaline, et tegevust, mis moodustab suure osa meie elust, peetakse sageli tähtsusetuks? Unistused on meie olemise alus, need asuvad meie elu keskpunktis. Kuulake neid.

Tom Hodgkinson ja Dan Kieran "Mittemidagitegemise kunst", 2008

On aeg maitsetaimed kuivama panna!

On tunda, et Venemaal põlluharimist ma õppimas pole käinud - põllupidamise kogemus tuleb üle kivide, kändude, sipelgapesade ja koera kaevikute. See-eest triiphoone edeneb rammusalt, justkui oleks keegi sinna kasvuhormooni külvanud. Tomatid on kui tammepuud ja basiilik kasvab paremini kui malts. Köiekanepist ma ei räägigi, see on leidnud tee taeva poole. Mis ma sellega peale hakkan?