Hoia oma unistusi ...

Hommikust piimavahukohvi joon viimased poolteist aastat tassist, millel sõnad: "hoia oma unistusi !" Kui üks tass saab olla nii väga minu oma, siis just see savitass seda on. Seal on täppe, seal on mõnusat hallikassinist, seal on valged linnud, seal on SELLISED sõnad. Tassi kinkis Roosamamma, mistõttu on tass mulle veelgi armsam. Kui keegi oskab öelda, kes on selle tassi autor, oleksin väga tänulik.

Hoia oma unistusi!

Unistused peavad olema, sest need annavad sihi kuhu poole liikuda. Nüüd edasi on ainult küsimus, kas sa ka hakkad sihi poole liikuma või ainult unistad. Unistad unistusest, unistad liikumisest aga reaalsuses oled ikkagi tardunult paigal.

" ...Ma ei julge oma unistust täide viia, sest siis poleks mul elamiseks enam mingit põhjust.
Sina unistad lammastest ja püramiididest. Sina oled teistsugune kui mina, sest tahad oma unistusi ellu viia.
Mina tahan Mekast ainult unistada. Olen juba tuhandeid kordi kujutlenud, kuidas ma läbi kõrbe lähen, kuidas ma väljakule Püha Kivi juurde jõuan ja kuidas ma selle ümber seiste ringi teen, enne kui seda puudutan. Olen ette kujutanud inimesi, kes mu kõrval on, ning meie jutuajamisi ja palveid. Kuid ma kardan, et tegelikkuses oleks see mulle suur pettumus, ja nii ma parema meelega ainult unistangi."*

Inimesi on igasuguseid, kõik ei peagi jooksujalu tormama millegi poole. Saab ka teistmoodi... kui sa tõesti soovid seda. Mina vist ei taha 'teistmoodi'. Olen selleks liiga kärsitu, et lihtsalt vaikselt perroonil seista ja lasta ajarongil endast mööda vurada ilma, et oleksin püüdnudki sellele astuda. Ma tahan hoida oma unistusi aga seejuures tahan, et need hoitavad unistused oleksid dünaamilised ja vahelduvad, mitte museaalidena klaaskarbis sametpadjal igavlevad. Tahan, et unistustel oleksid mõned mõlgid ja kriimud, rasvased näpujäjed või kulunud nurgad, et oleks tunda, et nendega on tööd tehtud. Tahan mõnikord hüüda: "Ära tegin!"

Pildi autor teadmata

Nagu eelmises postutuses ütlesin, on talv suigutanud unne ja tardumusse aga õnneks käib päike juba päris kõrgelt ning keskpäeval on õhus tunda kevade lähedust. See paneb taas vere käima ja ajendab tegudele. Ma olen erinevate aastaaegade suhtes tolerantne ja naudin seda, mis parajasti on igatsemata millegi muu järele aga sel aastal ootan minagi kevadet. Askeldamine on vist juba alanud.

* "Alkeemik", Paulo Coelho

Kui unistamisest saab küllalt...

Valitseb karge talv oma kohevas lumises kasukas, saatjaks saluteeriv pakane kõigi oma viguritega. Kuigi talv on pime aeg, on see vähene valgus, mis meieni jõuab, eriliselt maagiline. Kõige külmema ilmaga lõõmavad kõrges laotuses tuleleegid. Nagu teeks taevased väed jaanituld.

Hommikuti ühel väikesel viivul päikesetõusus on taevas erkroosa. Hiljuti oli Linda-preili sünnipäev. Tuletan meelde seda monokroomselt roosat maailmavaadet. Tüdruk tõusis esimest korda elus üles 4-aastasena, pani jalga roosasid sukkpükse ning hüüatas aknast paistva vaatepildi peale : "Vaata, täna on taevas roosa!" Muinasjutuline unistus elada roosa taeva all. Mõnel ikka kohe veab, eksole. 

Madal päevakaar mängib oma päikesejänku mänge kui värvib puutüved talvises metsas säravalt ruugeks või mõne üksiku puu erkoranžiks. Kes järgmisel hetkel satub rambivalgusse? Tunda on torkivat jäist kuumust.
Ja siis need hommikud, kui õhk ei liigu, puud on kaetud sillerdava härmatisega, talude korstnad auravad laisalt ja kogu sealt tulev suits jääb õrna uduvinena põldude kohale ja metsade vahele, mis teeb vaatepildi veelgi maagilisemaks. Looduslikud eriefektid.

Aeg ja elu seisab, auto ei käivitu, koolis on külmapühad. Polegi muud teha kui lihstalt unistada.
Unistada ja oodata. Aga kaua võib unistada??? Aitab ehk juba?

Palun vaata ja näe, et hangede all tuksub kevad. Kohe-kohe tuleb jalgrattal pumbata täis kummid, kohendada lenksude tutid, täpiline kleit vajab veidi värskendamist ja siis algab sõit koos sooja tuulega.



Jätkub ...

Talispordipäev





Sellel ajal kui maailma mehed ja naised võtavad teineteisest mõõtu Otepääl, on meie pere tublimad valinud mõõduvõtmiseks hoopis suuremad ja vägevamad, et oleks kuhu püüelda. Poiss ja kuusk. Nagu ikka, kõik sõltub tautssüsteemist. Mõnikord võiks taustsüsteemi vahetada ja vaadata, kuidas sedasi asjad paistavad. Mõtle suurelt.

Talispordipäeva kõige populaarsemaks alaks kujunes rattasõit. Rattureid oli mitmes mõõdus aga siinkohal keskendun Tehole ja tema sinisele rattale. Pildiloleva ratta saamislugu on päris tore. Põhimõtteliselt võib seda nimetada kinnisvara hulka, sest ostsime selle koos talukompleksiga. Ratas oli aida pööningul (nagu ka kangasteljed, kaks vana puitnikerdustega voodit, üks eelajalooline suusakepp ja palju muud põnevat). See oli valgete kummidega roostetäpiline roosa tüdrukute jalgratas mis aktiviseeris Leitnandi isetegemise kire. Sellest räsitud rattast pidavat saama 'hea pilli'. Olin sellisest asjade kulust positiivselt üllatunud. Hetkega oli ratas juppideks ... ja ma mõtlen juppideks. Viimse mutrini. Mäletan, et poest käidi tavotti toomas. Nokitsemine. Siis juba sahisesid värvipihustid ja roostetäpilisest roosast oli saamas metalliksinine, hõbedaste detailidega poistekas. Kuna puudu on veel õiged (s.t. retro-stiiliga sobivad ja heledad) käepidemed ja Sänna Velokuurist saadud tagumine porikas vajab ka veel värvimist ja külge kruvimist, siis jalgratta tuunimise paraadesitlust siin kajamis pole olnudki. Aga kes oleks arvanud, et see nüüd keset jaanuari kuud toimub...



Talispordipäeva lõpetas teemakohane õhtusöök, mis kulmineerus lumepallisupiga. Veidi õõvastav oli seejuures, et just supi keetmise ajal oli teadamata suunas jalutama läinud meie kass Lumepall. Õnneks ilmus ta peagi välja ja kahtlused lumepallisupi koostisosade suhtes hajusid.



Avastus

Avastus

Aita Kivi

Pesen oma pikki juukseid,

õhtu tavaline.

Äkki mõtlen:

nahk ja silmad -

kõik see on ju ime!

See, et tunnen,

see, et hingan

peegli kõrval praegu...

Ah et ükski hetk ei läheks

mööda ilmaaegu!



Kolimine looduse keskele on pakkunud avastust ja elamust pea igaks päevaks. Loodusel on alati midagi varuks, mis paneb uskumatul ilmel vaatama: "Kõik see on ju ime!" Jah, minu maale-kolimise-lugu võib tunduda justkui muretu muinasjutt, mis muudkui tasapisi veereb niikut' mamm ning avab aina uusi põnevaid salalaekaid.

Kuid siiski ei ole ma nii üdini looduslaps, et suudaks endalt maha raputada edevust ning iha glamuuri järele. See on naiselik instinkt, tahaks särada veel rohkem ja ehtida end sulgedega ning lasta punastel lokkidel lennelda ... (ups, naturaalselt ei olegi ma nii punajuukseline). Kui olin linnas kõigi nende võimaluste keskel, siis edevuse ahvatlus ei tundunud juurdunud olevat aga kui sai selgeks, et näiteks oma ihujuuksuri Andra juures käimine on nüüdsest logistiline kunsttükk, siis tekitas see paraja paanika. Mitte, et naiseliku edevuse rahuldamise vähemad võimalused oleks teab mis suur mure aga see on midagi, millega ei osanud enne kolimist arvestada.

Aga sellest ihujuuksuri 'kiiksust' siis..
Esiteks ei suutnud  ma uskuda, et üleüldse keegi peale Andra suudab minu juustega nii perfektselt toime tulla. Mis seal salata, seda loodusressurssi on mulle jagatud üle normi (siinkohal võtke vastu minu vabandused, kui keegi seetõttu ilma on jäänud) ja eks mul ole omad kapriisid ka seetõttu. Teiseks on isiklik juuksur väga lähedane inimene, ta näeb sind sellisena nagu oled, peadpidi kraanikausis kõigi oma murede ja rõõmudega. Ja meil on Andraga suurepärane teineteise mõistmine. Juuksuris käimine on olnud sama tore kui kohvikus käimine. Peale kolimist siiski üritasin logistilist kunsttükki lahendada aga viimastel kuudel tabas juuksuri-puudumise-ahastus, mis tegi mind vaieldamatult maailma kõige enesekindlamaks inimeseks teemal: ma-ei-leia-endale-uut-juuksurit.

Ja siis....

... pani keegi oma hea maine ja sõbranna aktsiad panti ning soovitas minna Võrru SalonBoutique'i. Ja ma läksin (siiski vägagi kahtlevalt). Minu eelpool viidatud enesekindlus sai juba ukselt hoobi. Milline äratundmine ja hetkeline haakumine salongi olustikku! Üllatus on leida eest 'oma inimesed' ja ilma pikemate selgitusteta teab juuksur, mida sa ootad. Värvitoonide nimetused on stiilis epp-maria-kokamäe-punane. Roosinupuga aroomiteed pakutakse roosilisest tassist. Elegantselt ent siiralt antakse sulle võimalus võtta endale päeva kaart, kus on mõte, mis võiks sind sellel päeval saata. Minule sattus: "Sa oled tulvil armastust ja sellega tood maailma armastust juurde" ... Sa kuuled selliseid sõnu nagu ingliteraapia ja filmiklubi. On tunne, et sind oodati siia juba ammu ja soeng saab ka just selline nagu vaja. Kõige lõpuks saad kaasa väikse kirjutatud sedeli: Kaili udupeen mask - mesi, munakollane, oliivõli.

SalonBoutique'i imelised inimesed

Tulin salongist välja ja mõtlesin, et mis see siis nüüd oli. Unenägu? Kas tõesti on sellises pisikeses linnas nagu Võru (mis just ei hiilga oma kohvikutega), olemas SELLINE oaas, kus ükski hetk ei lähe mööda ilmaaegu.

Hakka või kohviku asemel juuksuris käima....

Fotod:
Miret Tuur
SalonBoutique'i veebileht

Kohtumise esimene aastapäev

Eelmise aasta päevaraamtusse tegin 8.jaanuariks märkme:
14.00 Maja vaatama

Päeva olen aga kokku võtnud nõnda:
Väike rootsipunane maja Rõuges võitis mu südame. Rõuges on hea olla.

Täpselt aasta aega tagasi tõi juhuslik uudishimu meid kohtuma selle majaga, mis nüüd on kodu. Tühipaljas uudishimu tegi võimalikuks suure elumuutuse, mille pärast olen Suurele Nuppude Liigutajale ülimalt tänulik. Päev, mis muutis väga palju.
Aasta aega tagasi oli pilt enam-vähem sama nagu täna - lumine talveidüll, ainult külmakraade oli märkimisväärselt rohkem.

Poissmeeste moos

 

Oh kui palju toredaid ja geniaalseid ideid, mis peast läbi käivad, kaovad jäljetult. Loen ajakirjast põnevat retsepti ja kindlasti tahan seda proovida ... paar lehekülge edasi ei mäleta sellest suurest soovist midagi ja poole tunni pärast toimub keeruline arutelu teemal mida-täna-süüa-teha. Maailm on täis inspireerivaid asju aga kui saabub hetk, et seda inspiratsiooni kasutada, siis haigutab vaakum. Seega, kui kohe ei haara mõtte-sabast kinni, siis suure tõenäosusega paneb see plehku.

Siiski-siiski on mõned erandid. Mõned kavatsused stiilis seda-peab-kindlasti-kunagi-tegema võivad kuhugi kuklasse pidama jääda. Nii juhtus ka selle pühadejoogiga. Kunagi ammu märkasin Maire Suitsu kokaraamatus retsepti nimega "Rummipott", see nimi püüdis pilku ja jäi meelde.

Rummipoti idee ja nimi Rumdorf pärineb Saksamaalt ning hoidis ise kujutab endast suvekuude jooksul vähehaaval kasvavat puuvilja-marjahoidist. Hoidiseleemeks on sakslastel rumm, prantslastel aga konjak või brändi ning mõnikord ka vaarikatest pruulitud viin framboise. Prantslased muide kutsuvad sellisel viisil valmistatud hoidist poissmeeste moosiks (Confiture de vieux garçon).

Ahvatlev sissejuhatus ühele kergemeelsele retseptile, eksole.

Asi ise väga lihtne - marjad-puuviljad tuleb koos suhkruga rummi sisse ligunema panna. Alates maasikatest lõpetades ploomide ja pirnidega tuleb pidevalt puuvilju ja marju "moosile" juurde lisada, samuti suhkrut ja rummi. Marjade lisamine kujunes omamoodi spirituaalseks toiminguks - igast marajasaagist läksid paremad annid rummile ohverduseks. (Lootkem, et sellest on siis kasu ja marjaõnn ei lõpe). Kraam peab olema rummiga kaetud ja aeg-ajalt tuleb segada, et suhkur põhja ei ladestuks.

Jõuluajaks saab poissmeeste moos valmis. Sügisene mekkimine tekitas kimbatust, et kas tõesti sellise koleda asja jaoks oli vaja nii palju hääd kraami hakkama panna. Õnneks säilis kannatlikkust ja jõuludeks oli moos juba õige hää. Magus ja meelas, eriti koos koduste sefiirikorvikestega.

 

Hommikul... Hommikul tuleb marjadest teha jäätisekokteili. Ooo, see on salakaval ja kelmikas unelm, mis toob puna palgele ka kõige siivsamal ja ontlikumal kodanikul. Justnagu nunn oleks kergitanud tumeda rüü serva ja sealt alt välgub pahkluule tätoveeritud panter.

2011 ja 2012

 

Üks läks piparkookide ja saluudiga,

teine tuli päikese ja partidega.

* kasutatud Carl Larsson "Christmas Morning" reprot