Jaanipäeva pulmad

Täna 33 aastat tagasi olid mu vanematel pulmad. Siinsamas Rõuges Ööbikuoru serval roosas majas. Ma täpselt ei teagi, mis funktsiooni hoone sel ajal kandis aga igal juhul pulmad said seal peetud. Praegu asub seal vallamaja. Vallamajas käisin olulisel põhjusel üleeile. Nimelt said suvisel pööripäeval, 21.juunil 2011, meist valla kodanikud.


Ma polnud selles roosas majas varem sees käinud, küll aga palju kordu mööda kõndinud, sest asub see ju otse Ööbikuorgu viiva tee kõrval. Peale pulmi viis pärnakast isa naise endaga mere äärde elama ja sinna nad jäidki.
Kas oleksid mu vanemad siis osanud arvata, et 33 aastat hiljem astub nende tütar pulmamaja uksest sisse, et ametlikult kinnitada soovi rajada oma kodu siia, ema lapsepõlvemaale. Ütleb oma jah-sõna.
Tegelikult ei oleks ma isegi osanud seda arvata veel 6 kuud tagasi jõululaupäeval ... enda pulmaaastapäeval.
Õhus on vihmavärsket kaselõhna ja aegade kaugusest kajavad pulmakellad.
Hõissa!



Ülalolev ajalooline pilt on tehtud 'värske' pildi vasakul servas nähaoleva elupuu taga. Kollasest majast kirjutan teile kunagi ka aga nüüd lähen kollasesse majja koguma täiendavat pildimaterjali 33 aasta tagustest sündmustest. Võib-olla saab see postitus veel pildilisa....

Kitseherne seongus

Valisin täna telefonis herr Leitnandi numbri ja telefon hakkas helisema. Ta helistas samal hetkel kuskilt keset Läänemerd. Lähedaste inimestega on mõnikord nii, et olles füüsiliselt sadade miilide taga, mõtlevad nad samu mõtteid. Tekib täiesti ebateaduslik otseühendus läbi miljonite teiste mõtete, mis ilmaruumis hõljuvad. Ja mõnikord juhtub nii, et sõber ütleb ootamatult täpselt sama asja, mille peale sa oled hetk tagasi mõelnud. Võõramate inimestega seda eriti ei juhtu.

Kui nägin Roosamamma eilset postitust kitsehernestest, tekkis mul vot just see sama soe tunne. Tõeline sõber, kes püüab su mõtted ilmaruumist kinni ja sõnu polegi vaja.

Rõugesse saabumise päevast peale on mu tähelepanu köitnud üks künkanõlv, millest koduteel mööda sõidan. Kohe alul tekkis alateadvuses taju - see on nii kaunis. Nädalapäevad tagasi hakkas seal kohevust tekitama valge putkeõievaht ja õige pisut võis märgata sinakaid toone. Iga päevaga võttis sinakaslilla võimust ja nüüdseks on kitsehernes oma õisikud valla löönud. Aga, et Roosamamma täpselt samamoodi sinistel põldudel seikleb ja ilu pildile püüab, see on nagu universumist saabunud märk, et sõbrad pole kunagi liiga kaugel. Mõtted saavad lennata iga ilmaga ja ükskõik kui kaugele ja kui vaja, võtavad end vaikivasse kitseherne seongusse...
Kallis Roosamamma, ma ei unusta unistamast!




Kui Roosamammal olid modellideks armsad tütred, siis mina seadsin hoolega pildile oma viimase aja õhtute truud kaaslased - sääsed.... Ära muretse, sinu kuvar on puhas, need pisiplekid putke kohal peavadki seal olema.



p.s. ma ei ole ignorantne heade sõnade suhtes, mis siia veebipäevikusse maha jäetakse. See on blogger, kes ei lase miskipärast oma postitusi enam kommenteerida. Mul on hea meel, kui rabarberimahl tekitab inspiratsiooni ja ausõna on järvevesi nii soe, et lapsed lausa elakski vees ja ilus on siin maal tõesti.

Jasmiin, mairoos ja rabarberimahl

Suve alguse magusad lõhnad ajavad pea mu punaste lokkide all täiesti segi. Valgete lillede - piibelehed, jasmiin, mairoos - naiivsed aroomid panevad selle miski enda sees lendlema. Linnas läksin ise nende juurde, seisin sageli pargis või võõra maja aia taga ja hingasin suvealgust sisse. Eelmisel kevadel oli himu valge lõhna järele nii suur, et tegime Roosamammaga spetsiaalse ekspeditsiooni Tallinna ümbruses, et saada pildile mairoosidega jäätisepiknik.
See oli siis. Praegu lükkan akna lahti ja kõik valged lõhnad tulevad ise minu juurde. Maja vaatamas käies olid hanged rinnuni ja ei saanud aru, millised puud-põõsad aias kasvavad. Oli ainult lootus, et äkki.... Kolimise päeval oli raske uskuda oma silmi, kõik mis vaja, on olemas. Jasmiin ja mairoos akna taga, piibelehed aia ääres. Olen tänulik nendele kätele, kes seda tegid.

Rabarber on ka olemas ja praeguseks hiiglama suur ja lai. Moosimeisteri hing ei saanud seda luksust niisama pealt vaadata. Tegin mahla, kus rabarberi hapule on lisaks ingveri, kaneeli, nelgi ja apelsini vürtsikad noodid. Parajalt kange tõmmis, et tarbimisel lahjendada seda külma ja kihisevaga. Ja see pudel... Selle leidsin eile hilisõhtul tolmusena aida nurgast. Pudelis oli (ma pakun, et) aegadehämarusest pärit kodune õunavein. Mekkisin seda aga kraam hakkas juba konjaki mõõtu välja andma. Nii meeleheitel ma siin metsade vahel veel pole ja kulinaarne pärandus läks isevoolu teed.

Kaussjärv

Selles järves õppisin ma kunagi ammu-ammu ujuma. Suure tõenäosusega õppis ka minu ema selles järves ujuma, sest ta sündis ja kasvas selle järve ääres. Hiljem läks ema mere äärde. Mina sündisin ja kasvasin mere ääres aga selle järve ääres käisin ka. Tavaliselt suviti.
Nüüd olen mina selle järve ääres tagasi (enam-vähem samas kohas) ja suure tõenäosusega õpivad ka minu lapsed ujumise selgeks just selles järves... või selle järve kõrval olevas järves. Ujuma-õppimise-järv.

järvekarbid... ka mulle meeldis lapsena neid põhjast otsida.

Kolimise jutud - vol III. Sügav kummardus

Enne, kui olen lootusetult mattunud helgetesse pildikestese ilusast Eestimaa suvest, jäädvustan veel mõned kolimise jutud.
Nagu öeldud, oli viimane nädal tunneterohke. Eelnevatel kuudel kasvanud ootuse põnevusele tuli ühtäkki lisa meeletu nostalgianukrusega. Kohe sellise nukrusega, et viimasel nädalal ei mallanud hommikuti enam silmi värvida, sest ei võinud teada, mis hetkel nostalgiapisar kallale tuleb...
Ma ei karda, et pika vahemaa tagant katkevad sidemed sõpradega, mul ei ole kahju sellest ruumilisest elemendist, mis maha jäi aga mul on ääretult kahju jätta hüvasti laste õpetajate-kasvatajate-treeneritega. Olen olnud õnnelik ema, sest minu lapsi on ümbritsenud inimesed, kes armastavad oma tööd ja armastavad lapsi. Nad armastavad ja hoiavad neid siis, kui mind pole kohal ja siis ka kui ma olen kohal. Nad on õpetanud neile lihtsaid elutarkusi ja õigeid väärtusi. Kahju on katkestada seda armastusväärset igapäevast sidet nende inimestega. Eelmine reede oli päris mitme ukse sulgemise päev...
Aitäh, Meedi, Hedi, Merle, Triin & Triin, Helle ja Eve Linnupesa lasteaiast. Ma olen teile tänulik teie tähelepanu ja helluse eest.
Aitäh, Ilotana, Sinu suure pühendumise, sihikindluse ja hoolimise eest. Jääd alatiseks Esimeseks Õpetajaks.
Aitäh, Tony! Judo on eluviis...
Sügav kummardus teile kõigile!

Võililleseemned lendavad oma hubasest pesast uutele (võlu)maadele...

Võililleväli Rõuges

Meremees ja maanaine

Läänemeri... ääremeri

Võrumaa... võlumaa

Meie pere õhtud... Ühel keset vett, teisel keset metsi... Jaaniks saavad kokku.

Ülejäänud elu esimene päev

Kolitud!

See pilt on tehtud esimesel päeval meie uues kodus, Tamme talu tagaväraval. Lastele oligi esimene kohtumine koduga alles siis, kui me oma toolide ja kappidega õuele sõitsime ja end siia sisse seadsime.

Emotsiooniorgan on viimasel pooleteisel nädalal töötanud täistuuridel ja kasutades kõiki režiime. Tallinnaga hüvastijätmise nukrus ning Rõuge tervitamise eufooria. Pisarad ja naer läbisegi. Püüan kildhaaval lood siia veebipäevikusse talletada aga ELAMISE tunnet on hetkel nii palju, et ei teagi, kust otsast alustada. Helju Valsi järgi sõnades - ELAVIK.

Laiali on kõik mõtted ja tunded

Laiali on kõik taevas ja maa

Laiali on kõik maailm mu ümber

Laiali on ja muidu ei saa...