Elu värvid - hall

Hall nagu...

Oktoobrikuine härmatis kuivanud kartulivartel, mis ootavad kartulivõttu. Töö aeg.
(Näiliselt?) turvaline keskpärasus, mis oma mõjuvõimu kinnitamiseks ei salli enda kõrval kirkamaid toone. Niikut’ Savisaare linnavõim. Ilmetu aeg.
Mõned viivud enne leeke jaanilõkkest immitsev suits. Pärjad pandi pähe ja siga vardasse. Pidutsemise aeg.
Sombune sügispäev, kui särts lambis ei kustu ja vihmapiisad peksavad vastu akent. Nukrutsemise aeg.
Edinburghi vanalinn. Kellegi teise aeg.
Põhja-Eesti paene pankrannik, mille vahelt niriseb alla pruunikas veenire, mille peal kasvavad erkrohelised toomingad ning mille kohal laiub sinine taevas, kus lendavad hallid haned. Looduse igavik.
Juuksenõelaga krunni seatud kiharad vanaema peas, kes puupliidi ääres küpsetab pannkooke mummuline põll ees. Laual lõhnab värske maasika toormoos ning kannus ootab külm piim. Õues lippavad lapselapsed – üks, kaks, kolm, neli …. igaljuhul tundub justnagu oleks neid terve polgutäis. Verandal istub vanaisa oma kiiktoolis, popsutab piipu ja loeb päevalehte. Kui lastepolk liiga ligidale hiilib, haarab ta hernepüssi ja asub elukogenult rünnakut tõrjuma. Nalja kui palju, pannkooke kui palju, unistusi kui palju. Unistuste aeg.
Asfalt Tondi tänavatel, mis on alati nii ühesugune. See asfalt võib kinnitada, et juhtub ka imesid - ühest nädalatetagusest spontaansest jalutuskäigust on saanud hasartne igapäevarutiin. Terviskõnd. Ei, ei ole kepikõnd, pigem nagu kepita kõnd. Aeg iseenda, mõtete ja asfaltiga. Sageli ka naabrinaise ja tema mõtetega. Tihedast päevagraafikust kerge liigutusega napsatud naabrinaiste aeg.
Nõukogudeaegsed fotod, paneelmajad, vanamehed Ülemnõukogu Presiidiumis ja naiste mantlid. Hall aeg, isegi hr.Petrone ütles nii oma raamatus „Minu Eesti“. Lapsepõlve aeg.
Laineharju murdev sõjalaev tormisel merel. Ootamise aeg.
Laev merel ... ka siis kui pole tormi. Ootamise aeg.
Aeg on hall.
Ka tuulevaiksel ööl.

Elu värvid - sinine

Sinine nagu...

Hallitus juustu sees.
Õhtustes uudistes ministri selja taga Stenbocki maja pressiruumi väljapeetud kardin.
Mitmete põlvkondade eesti laste klassika - batoonikese „Pilveke“ kommipaber.
Sinililled Ööbikuoru nõlvadel.
Meie esimene auto, millega sai mõõdetud tuhandeid kilomeetreid Tartu, Tallinna ja Pärnu vahel.
Kõigutamatu järjekindlusega köögiaknast mööda sõitvad rongid. Mõnikord keerutavad üles värskelt sadanud lund, mõnikord tuhisevad läbi kolletunud lehtede, mõnikord läbi suvehommiku udu, mõnikord on puupüsti reisijaid täis, mõnikord ei paista valgustatud rongiakendest ühtegi hingelist.
Väikse blondi poisi silmad, kes seisab sadamakail ja vaatab kuidas läheneb katamaraan.
Matrikkel, mis sai ülikooliaastate jooksul otsast-otsani kõikvõimalikke hindeid täiskirjutatud. Siis oli see sinine, kas nüüd ka?
Facebooki päis, mille all ristuvad vanade tuttavate virtuaalteed.
Politsei vankumatud read hotelli ees, milles astub oma mõjuvõimust tulvil naiselikke samme Hillary Clinton.
Koolivormi pihikseelik vanal klassipildil – distsipliin, mille murdmine oli nii magus.
Kiri ’Estonia’ pjedestaalile astuva olümpiasangari dressil …. ja oma rahva silmades on uhkusepisarad.
Tänavasildid võõras linnas, mis annavad aimu, kus sa hetkel oled.
Teksad noorukite jalas, kes sõidavad vahtralehise autoga vabaõhukontserdile. Pääsemine lapsepõlvest.
Taevas. Piirideta avarus. Piiritus. Priius.
Nagu Nipernaadi.

Elu värvid - punane

Punane nagu ...

Kodukoldes vaikselt ent turvaliselt hõõguvad söed.
Südasuvine tomat soola-pipra, basiiliku ja sibulaga.
Õiglusest tulvil lärakas sääremarjal, kui täissöönud sääsk leiab oma õnnetu lõpu. Veritasu?
Sügisvihmas vahtrapuu, pohlad, pilvikud, kärbseseen.
Signe Kivi.
Roosi õielehed, millest Laima elegantsed käekesed keedavad kristallselget ja sillerdavat roosimoosi, mida pannakse saiale ainult pühade hommikul. (Siinkohal olgu esitatud tellimus algavaks roosimoosi hooajaks - roosa-roosi-nupu-neste).
Atlass-rosett sünnipäevakingil.
Päikeseloojangus augustiõhtune taevas mõnel inimtühjal rannaniidul.
Keelumärk eratee sissesõidul - edasi ei tohi minna.
Magusat lõhna ninna ajav küps metsmaasikas, mis pelgalt vaatamisest juba ise pihku kukub.
Põrgukatlas lõõmav kireleek.
Tõnis Mägi 'Veenus'.
Kuula!
Vaata:

Sinilillelõhn

Särav kevadpäev. Lihtsalt nii ilus päev, et mulle tundus, et täna võiks olla õhus sinilillelõhna. Läksin seda metsa otsima...

Esimene sinilillevastne

Esimene nurmenukuvastne

Rohelisest rohelisem sammal.

Esimesed seened. Kes need on?

Esimene lepatriinu

Mina olen nüüd kevadiselt nõiutud, sest päikeselises metsas on nii palju võlumaad - igal sammul on kuulda, kuidas sipelgad siblivad ja tunda, kuidas pungad puhkevad. Muinasjutt.

Minu amatöörlik fotoaparaadikäsitlus ei võimaldanud pungapuhkemise lõhna ja sipelga siblise häält pildile püüda. Minge parem metsa seda vahetult kogema.

Udu hajumise tunnil koos veeloomaga

Istun Amazonase-laiuse Reiu jõe ääres kaldale tõmmatud paadisillal ja vaatan, kuidas udu hajub. On varahommik. Suur Reede. Saadan oma muremõtted suurveega allavoolu. Heledasse udusse mähkunud jõe ja puude sees eristub lepa ladvas istuv must vares. Linde on palju. Suudan eristada kuue linnu laulu, siis läheb lugemine sassi. Kiirevooluline suurvesi kannab endaga kaasa veel viimaseid jäätükke ning võitlusele alla andnud puunotte, oksi ja paadisildasid. Tegelikult oli see eile, kui Partsu paadisild minu silme all jääga kaasa läks. Õnneks jäi paarkümmend meetrit allavoolu suure remmelga oksa taha pidama. Seal see on siiani.
Tassis on soe tee tähendusrikka nimega "Nooruse allikas". Ivo juurest sain seda müstilist teesegu.
Järsku kostab teravam veevulin. Mulle läheneb mingi veeloom. Ujub kaldaäärses vees, tumepruun peanupp veest väljas. Ujub minuni, ta ei märka mind. Sukeldub. Näen, et tal on saba ja loom ise näib ka olevat keskmise krantsi suurune aga suht sihvakas. Nii umbes 70cm või pisut rohkem. Siis ilmub ta 5-6 meetrit kaugemal taas veepinnale. Ujub reipalt kiiret voolu trotsides üle jõe ja kaob mu silmist. Kes ta oli? Kas saarmas?

See loom tundus kagesti sedamoodi nagu on näha Ohutorjuja saarma pildil.

Pardipere maandub hommikusele jõele nagu vesilennukid. Vares ja part - kaks lindu , keda suudan kindlalt tänases hommikus eristada. Kõige selle linnusümfoonia keskel tunnen end ühtäkki nii lollina. Ilus kontsert aga kes laulab?

Täpp täpi peal

Lubasin Sulle, hea lugeja, et teen valla oma kapiuksed ja näitan milliseid nõusid seal leidub. Seekord võtan ette täpiliste taldrikute riiuli.

Marmelaad, see postitus on pühendatud Sulle.

Ma jagan absoluutselt Marmelaadi täpi-lembust. Ilus korrapärane täpimuster on oma lihtsuses ja naiivsuses kuidagi eriti armas. Lihtsuse võlu. Kui ma vaatan, kuidas kahene Linda-preili usinalt joonistab või peaks ütlema täpitab, siis ehk selles peitubki täpi saladus. Enne kui inimkäsi õpib tegema nurgelist ruutu või kolmnurka, hakkab ta tegema pehmet ringi. Ja veel meenutab täpp väikest tantsijannat, kelle seelik keerutusest ilusasti rataskloššina lainetab.

Täpp sobib igale poole - tassile, taldrikule, kleidile, kotile, botikule, ridikülile, tapeedile. Ojaa, need kõik on mul ju tegelikult olemas.
Mis veebipäevikus nägemata jääb, tuleb oma silmaga üle kaeda. Kindlasti ootavad minu punatäpilised kontsbotikud üritusel nimega "Häärberi kevadpühad" ukse juures (juhul kui need parasjagu mul jalas pole) ja pühapäevase pika hommikusöögi ajal saab putru süüa täpiliselt taldrikult. Huvitav, kas Jaan Söödil on täpiline kitarr?

Silt moosipurgil: Kirss, lavendel, rumm

Kevade ootus...

Kevad! Kevad! Kuigi hanged on veel rinnuni, siis hing juba heliseb sees. Uued värsked mõtted on tärkamas ja asjad saavad ainult paremaks minna. Sellised ongi kevadtunded. Aastast aastasse samamoodi aga iga kord nii erilised.