Väärtused (pikem lugemine majandusteooria teemadel)

Helebeež linane laudlina 130 x 160 cm
Kaunistuseks servades ja keskel käsitsi tehtud väga kvaliteetne pruunides-beežides toonides tikand.
Lisainfo: kasutamata aga pikalt seisnud, sest murdejooned on koltunud. Lõpetamata tikandi fragment, niit ja nõel kaasas. Väga kvaliteetselt tehtud, isegi äärepalistus on käsitsi tehtud.
Hind: 15 krooni !!!

Ei ole nali. Reaalsus ühes Elva kaltsukas.

Ma ei julge mõeldagi, kui kaua seda iludust on tehtud. Ajakulu ja äärmiselt professionaalne töö teevad selle eseme minu jaoks kindlasti väärtuslikumaks kui 15 krooni. Lõpetamata fragement isegi lisab väärtuslikkust – minul on au teha ära need viimased pisted ning öelda: „Valmis!“. Tegelik meister seda kahjuks öelda ei saanudki. Kas sama elevil oleks ka kõik teised inimesed, kes seda lina näevad? Kindlasti mitte. Ma julgen arvata, et suurt osa inimestest jätab see suht külmaks.

Mõni aeg tagasi kirjutas Anu-Mall Naarits (kes viib 10.detsembril Häärberis läbi käsitööturunduse koolituse) oma turundusblogis sellest, kuidas on võimalik lasta kliendil ise määrata toote või teenuse hind vastavalt südametunnistusele. Ehk et hinnakiri sisuliselt puudub ja klient ise otsustab, kui väärtuslik tarbitud teenus või ostetud toode tema jaoks on. Nii pidavat päevakassa tulema suurem kui fikseeritud hinnakirja järgi, sest kliendil on piinlik vähe maksta. Kui seal kaltsukas ei oleks olnud laudlinal hinda küljes, ma oleksin olnud valmis maksma selle eest kordades rohkem.

Ma olen sellel teemal hästi palju mõelnud, sest mulle tohutult meeldib see mõte, et klient ise määrab hinna. Esiteks seetõttu, et nii kaob ära raha jäik ekvivalent. Me kõik ju teame, et 100 krooni võib olla suur raha aga ka väike raha. Kõik sõltub kontektsist. 100 krooni selle lina eest on ei ole palju aga paki Yugi-Oh kaartide eest küll (minu poeg arvab risti vastupidi). Samas kui ma lähen poodi lõnga ostma, siis on sada krooni ikka sada krooni sõltumata sellest, kas see on minu jaoks sel hetkel suur või väike raha. Ehk et jäik hinnasüsteem tambib maha muud väärtused ja toimima pääseb vaid number.

Teiseks on vaba-hinna-süsteem hea tagasiside. Kui tavaliselt me ei viitsi jätta teenindajale tagasisidet (heal juhul suuliselt veel aga kes siis viitsib väga kirjutada), siis hinna määramisega me anname teatud infot, kuidas me teenusega rahule jäime. Kui kassa on tühi, siis tuleb pakkujal peeglisse vaadata.

Olen Häärberis on mitmeid kordi analoogset vaba-hinna süsteemi katsetanud ja julgen väita, et asi polegi tegelikult nii lihtne. Oma pisikese peakesega mõtlesin välja sellise teooria, et vaba-hinna-süsteem on mõeldav juhul, kui tarbija on varem analoogset teenust tarbinud ja tal on mingi võrreldav taustsüsteem. Toon lihtsa näite: mul tuleb mõte osta endale lehm. Ma pole iial ühtegi lehma ostnud. Müüja on hea ja lahke ja jagab usaldusväärse näoga kõiksugu lehma kohta käivat infot. Ostuprotsess on igati perfektne. Mul tuleb endal määrata hind lähtuvalt sellest, kui väärtusliku ma leian selle lehma enda jaoks olevat. ?????
Pole aimugi.

Mul pole õrna aimugi, millised on toote valmimisega (lehma kasvatamisega) seotud kulud, mille hind peaks katma. Ma ei tea, milline on selles valdkonnas turuolukord. Ma olen sellel turul täiesti autsaider. Ma satun segadusse ja mind häirib mõte, et äkki ma teen oma pakutud hinnaga nii toredale lehmamüüjale liiga. Analoogset segadust olen märganud ka oma külaliste seas, kui olen kasutanud vaba-hinna-süsteemi.

Kas olete kuulnud käsitöökauge inimese nurinat, et miks see kindapaar nii palju maksab, mul vanaema teeb neid ju tasuta? Ta lihtsalt ei tea, kui palju tööd ja vaeva see näiliselt nii lihtne asi tegelikult nõuab.

Kõik senised Häärberi Helged Hetked olid vaba hinnaga ja päris paljud külalised on kohmetunud rahapurgi ääres. Mitmed on tulnud küsima, kui palju on vaja ikkagi jätta. Helgete Hetkede näol on tegemist isemoodi üritusega ja sellele on raske teada-tuntud analoogi kõrvale panna. Ja kindlasti ei kujuta külaline ette, kui palju on tehtud lisaks otsestele kuludele ka kaudseid kulusid, mida hind peaks katma. Kui klient ei oma seesugust teadmist, siis tekitab vaba-hinna-süsteem pigem kohmetust ja ebamugavust.

Vaadakem lapsi – nad on kõige rahulolevamad ja rõõmsamad siis, kui nende ümber toimib turvaline ja järjepidev süsteem. Iga päev samal ajal tuleb üles tõusta, siis süüa, siis lasteaeda minna jne jne. Üles tõusta on küll vastik aga üldises plaanis teeb kindel režiim ainult head. Kui nüüd öelda lapsele,et mõtle ise, millal sööd või magad, siis see tekitab pigem segadust. Nii vist on ka tarbimsiega, me oleme rahul, kui meil on teatud piirid ees ja me ise mõtlema ei pea, välja arvatud juhul, kui me teame väga hästi, millest käib jutt – see laudlina on väärt vähemalt 500 krooni.

p.s. laudlina on pildil just niisugune nagu ta poeski oli (kui välja jätta sügisese pimefoto võlud). Ei julge teda enne pesta, kui tikand lõpetatud, sest pesus võib mustrijoonis plehku panna.

p.p.s. jõuluplaan edeneb. Jõulukinkide tegemine on täies hoos ja kaartide saatmiseks on margid juba ostetud.

Raamat

Rohelise Luksuse Häärberis toimus Vikikese köitmiskursus. Perenaine Polkovnik oma albumit sel päeval valmis ei saanud. Kaante kaunistamine ja kinnitamine jäi iseseisvaks tööks. Tegelikult talle meeldibki "disainimisfaasis" olla oma mõtetega üksi, ilma kohustuste ja tähtaegadeta.

Kasutatud on suures osas vanu pabereid, kangaid, nööpe, paelu. Pikem pildiülevaade albumis.

Päikeselisest päevast püütuna kirjutas

p.s. ta sai suureks sõbraks naabrinaise fotoaparaadiga. Lõpuks ometi.
p.p.s. ta võtab lahkelt vastu kõik vanad perfokaardid.

Päev, kus mõtlemise organi asemel haigutab vaakum

Suhteliselt tühja päeva puhul suhteliselt tühi postitus.

Objekt: nõelapadi
Kõrgus: ca 6cm
Foto: Kaili


Polkovnik

Sügis Eestis

Täna hommikul, peale seda kui ta taaskord oli kail oma rätikut lehvitanud (viimasel ajal toimub see pea igal esmaspäeval - „Ugandi“ käib miiniõhkamistega saarlaste meretagust rahu häirimas), kuulas ta Vikerraadiost Margit Kilumetsa jutuajamist noore keemiaõpetajaga. Nii liigutav oli kuulata siirast inimest, kes teeb oma tööd suure armastuse ja kutsumusega. Vähemalt selline sügav mulje talle jäi.

Kas asi on kättejõudnud kõrges eas või väga vaheldusrikkas eluperioodis, kuhu jagub kõiksuguseid emotsioone, või on hoopis ümbritsev maailm muutunud... aga nii sageli lähevad pisikesed argised maailmakillukesed talle hinge. Ausaid asju on justkui rohkem kui varem. Või märkab ta neid sagedamini. Tegelikult on maailm täis inimesi, kes teevad oma tööd kutsumusega ja kelle jaoks on töö tegemine samal ajal ka puhkus ning hobi. Inimesi, kes tunnevad muret teiste pärast ja ei pea paljuks ligimest aidata. Inimesi, kes saavad aru, et päike paistab ka neile, kes väärtustavad omaenese mugava elu asemel meie kõigi heaolu.
Sellised soojad hetked jäävad alles ka kõige suurema sügistormi ajal.

Ta tahab kududa Lindakesele retroliku mütsi. Lõiget pole olnud mahti otsida, seep’ ta improviseeris sel korral ise. Tegemist on proovitööga ja arenemisruumi on veel kilomeetrites. Lõiget tuleb siit-sealt kohendada, leida sobiv koemuster jne. Müts sai juba mitu nädalat tagasi valmis aga puudus idee kinnituse osas ning kuna tegu siiski proovitööga, siis arvas, et see jääbki paeltetuna tallele.

Kui ta Laimakülast tagasi tuli ja oma kolmeaugulisi nööpe sahtllisse pani, kukkus alalõug varbale. Imetabase juhuse tõttu passisid Laimakülas tehtud nööbid valatult selle mütsi juurde. Suurus, värvid ja voodrimuster....
Siis tuligi teha järelejäänud kahest ja poolest meetrist lõngast näpunöör ja nööbid kaunistuseks mütsile kinnitada. Olgu proovitöö siis ka siin vaatamiseks välja pandud.
Kududes tuli mütsile nimi ka: „Sügis Eestis“

Kuduprotokoll
Müts suurusele 50-55 cm
Lõng: Järve keskuse Veimevakast soetatud liivakarva Rowan Cotton Glace 50g + veidike oliivikarva sama lõnga äärepitsi sisse. Lõnga kulus TÄPSELT 1 tokk.
Vardad: 3,25
Vooder: õhuke velvetilaadne kangas Abakhanist
Äärepits raamatust „Heegeldatud äärepitsid“ (kui raamat jälle näppu juhtub, siis saab ka mustri number täpsustatud)



Seitsmeteistkümne kilo ploomide omanik
Polkovnik

Pesulõksu-maalingud ja Polkovniku nõelalusikas

Sokike tegi pesulõksukunsti ja sai kõrgesti autasustet, mistõttu ta praegusel hetkel hoopistükkis koos madjaritega guljašši sööb.
Polkovnik nii suuri ambitsioone ei sea ja rahuldub ka koduse piimasupiga.

Seetõttu tegi ta oma heale sõbrannale uue käsitöö- ja taaskasutuse salongi avamise puhul peotäie omaloomingulisi ja läbiva kunstilise ideeta pesulõksumaali katsetusi.

Värvid valis lähtuvalt interjöörist - vana-roosa-pruuni-kirju-tapeet ja valge pitskardin. Siiski ei saa öelda, et tegu oleks mannetu plagiaadiga ja et Polkovnikut oleks tabanud vaimuvaesuse periood. Ta arvas nimelt, et kaval on lõksud üleni ära värvida. Selleks lammutas kõik lõksud lahti ja loomulikult pani kõik vedrud - nii suurte kui väikeste omad - ühte hunnikusse. Siis valmistas ohtra veega akrüülvärvisegu. Võõpas puupulgad üle ja jättis kuivama. Palus kallil kaasal pesupulgad tagasi kokku panna ja läks senikauaks toast välja. Pisut rahulikum ikka... Pole õrna aimugi, kas sedaviisi värvitud pulgad pesule ka värvi annavad aga õnneks kasutatakse neid konkreetseid lõkse pigem sildistamiseks ja paberkorvi koos hoidmiseks.

Tegelikult on tal veel midagi öelda. See uus salong asub Tallinnas ja seal võib juhtuma hakata kõiksugu asju. Näiteks on oht, et koos hakkab käima Padjaklubi.

Siinkohal ta tooks kommertsimaigulisest teatest välja selle kõige tagumise osa - võimalus lasta oma kaunis-näputööd pildistada. Kui huvi on olemas, siis on võimalus, et proua Fotohaldjas hakkab iga kord Padjaklubiliste rahu kaamerklõpsudega häirima.

Polkovniku nõelalusikas näeb Fotohaldja ilupildil välja selline:

Algul oli ta kindel, et on Keenjus. Nõelalusikas - milline mõte! Õnneks anti talle aega oma roosal uhkusepilvekesel hõljuda ning emotsiooni nuumata aga juhtus nii nagu Muumioru lendavate pilvedega. Haihtus ka see pilveke, kui selgus, et maailmas on juba nõelalusikaid tehtud. Siiski peab tunnistama, et vilditud versiooni ta veel näinud ei ole ning seega väike pilveräbal veel väreleb ta istumise all. Kangast tehtud versioon ripub sõber Marmelaadi köögiseinal, käsitöötarvete kapi kohal. Miskipärast tekkis lingvistiline seos ja tahaks öelda, et Marmelaad on lusika varna pannud ja hambad hoopis nurka visanud...
Kui publik nõuab, siis võib Marmelaad ka varnalusika kohta mõne illustreeriva materjali avaldada aga selle üle otsustab madaam juba ise.


Polkovnik

FFF kohtumine

Laimakülas toimunust...

Mõned päevad tagasi kogunesid Laima juurde Marmelaad, Sokike, Anakonda Lembelill ja Polkovnik, eelõhtul põikas läbi ka Lin. Tervislikel põhjustel oli vabastatud Juulike.

Fenomenaalne seltskond äärmiselt eriilmelisi tegelasi, kelle ühisnimetaja on Isetegija. Maailmas juhtub kummalisi asju ja tihti saavad need alguse peaaegu mitte millestki. Üks väike repliik või „täiesti tavaline“ situatsioon ja ühel hetkel on kõik teisiti.

Tekkis ju siinnegi seltskond Sokikese abikäest Marmelaadi blogi alustamisel ja rohkem või vähem juhuslikest ristpostitustest teineteise kommentaariumitesse. Kindlasti on mõeldud, et miks need eri Eesti otsades paiknevad isetegelased moodustavad justkui mingi grupeeringu. Pole neil ju isetegija-eelsest perioodist mitte midagi ühist, pole varem kohtunud, pole olnud tuttavad (siiski väikse mööndusega peab tõdema, et Juulike, kui värskeim liitunu, omab teatud tutvussidemeid). Sõpradeks nagu ei passi nimetada inimesi, keda tunned vähem kui aasta, kellega pole ära söödud puuda soola ja pole käidud läbi vasktorude (küll aga läbi Koeru) ja kellega kohtumised saab ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Samas on neid kõiki esimesest hetkest saati vallanud tunne, et vahepeal käidi lihtsalt poes pesupulbrit ostmas ja lastele tehti kodus supp soojaks ning nüüd saadi uuesti kokku, et veidi pläkutada. Laused, eriti Marmelaadi omad, jäävad selles seltskonnas lõpetamata, sest kõik juba niigi teavad, millega lause lõppeb. Sellest tuleneb oluline aja kokkuhoid ja infot saab vahetada kiiremini kui muidu. Info nobedale levikule aitab kaasa ka telepaatiline ülekandesüsteem. Midagi dubleerida ega korraldada pole vaja, sest kõik toimib. Siililegi on selge, et Laimat pudrupoti taha ei lasta (kui ei ole just soovi putru noa ja kahvliga süüa), et Sokikesel on oma sokikese-värvid, et Anakonda ületab end, kui varrukaservas paistab kasvõi üks mikroskoopiline volang, et Marmelaad peab täpselt teadma, mis kell väljub esimene praam, et Juulike põeb paksu mulgiveresust ja, et Polkovnik unistab kammitud vaibanarmastest. Imelihtne, kas pole! Justkui värvilised vurrkannid, mis tiirlevad igaüks oma tegemiste ümber ja juhuslikkuse teooria alusel aeg-ajalt nende tiirlemised sünkroniseeruvad ühiseks ringjaks liikumiseks. Hetke pärast on kõik vurrid juba tagasi laiali toa eri nurkades.
See on kõige selgem selgitus, mis ta suudab välja mõelda, miks saavad L., M., A., S., J. ja P. mõnikord kokku, et ühiselt veeta vähemalt 1 õhtu kvaliteetaega.

Sedakorda siis said neist Fanaatilised Fimo Foolijad - FFF kokkutulek. Eks igaüks eksponeerib oma saavutusi ise.

Siinsesse kroonikasse jääb kollektsioon Polkovniku valdavalt 3-augulisi kunstnööpe. Taotluslikult lopergused ja vabakäelised, ilma kammitud narmasteta. (Te ei kujuta ette, kui raske on teha loovaid ja vaba-käega asju. Parem ikka, kui saaks 9 korda mõõta). Roosasse on segatud meresoola kristalle ja pisut kodumaa mulda. Selle viimase idee andis Jõhvikas päeval ERMis oma tegemisi tutvustades.

Need kuldsetes toonides isendid on tehtud teadmisega, et nende paik on Juulikese võlulõngadest tehtud kampsunil.

Isetegijale lõpmata tänulik
Polkovnik

Otsereportaaž Laimakülast

Kui emotsioone nii palju, et üle ääre ajab, siis tuleb haarata sulg ja lõpuks ometi ka miskit ajalookroonikatesse salvestada.
Frau Laima võõrustab hetkel Polkovnikut ja veel paari (ise)tegelast. Aru siin ei taipa, mismoodi emotsioonid küll tekivad. Ülivõrdes ja ikka veel ja veel ja veel.
Ta ei hakka lugejat koormama kirjeldustega pasunakoorist ja punasest vaibast, värvilistest pesulõksudest ja kellegi kaunist roosi-roosilisest (jutsnimelt, roosiroosilisest) kohvipurgist, Mihklipäevast ERMis, ameerika-kleidi-kaltsukast, üliarmsast üllatus-albumist, värviliste lehtedega Toomemäest ja Mänguasja Muuseumist, suitsmustade palkidega rehetoas roosilisele laudlinale kantud hirvehautisest, šokoladikoogist, värvilisest kapinupust, roosimoosist, loosiõnnest, Johanneste kipspeadest ja mesilase kustuvast muljest.

Ta jutustab oma üliarmsast elamusest Emajõe ääres.

Kogu eelnimetatud põnevuse vahepeal sattusid nad koos Laimaga Tartus mänguasjamajja. Marmelaad pandi oma auto kõrvale valveseisakus ootama, mil saabuvad teejuhatajad. Aga tormates oma automobiili poole, sattusid teejuhatajad Munga tänaval Pille-Resa Nukumajja. Vau! Imearmas väike poeke, mis on täis kõnekaid pisikesi pupesid. Seal valdav eriline tunne lihtsalt trügib särgivahele. Hinnad usaldusväärsed ja teoste väärilised. Ja milline suhtumine külastajatesse! Kui hoolikalt valiti pisikesele KLÕUNile sobivat kotikest ja siis kotikesele sildikest ja pildikest ja kõik muu inimlik. Ei mingit õpitut plastmass-meeldivat-klienditeenindust. Siiras ja sõbralik ja armsalt krobeline külalislahkus. See oli viimase aja vaieldamatult elamusrikkaim poekülastus.



Peremees küsis just: "Kas te olete juba oma hommikuse vahuveini saanud?“. Laual aurab värse puder ja ninna kipub piparmünditee lõhn. Kõik juba on kärsitud, sest keegi häirib klahviklõbinaga hommikuidülli.



Vabandust, lugejad, tema hommikusöök ootab...







Polkovnik