Saun, sool ja šokolaad

Ma olen sõnatu!
Milline rõõm on elada maailmas, kus on nii palju ilusaid emotsioone ja leidub inimesi, kes taipavad need üles noppida. Täna olin mina üks nendest inimestest. Õnnelik väljavalitu.

Hommik möödus koos metsmaasikana mõjuva inimesega Pärnu turul lilletaimi ostes. Raudürt, kirikakrad, lõvilõuad, rukililled.... Spontaanne siiraste südamete jututund raudteejaamas teepervel istudes. Need on märksõnad minu enese jaoks, et kurvematel hetkedel mälestused üles soojendada.

Teiega ma tahan jagada suurepärast elamust padjaklubist, mille teemaks oli "Saun, sool ja šokolaad". Täna oli õhtu, kus kõik klappis ja kõik oli paigas. Vaatamata oma noorele eale, on Rohelise Luksuse Häärberi Padjaklubi maha saanud väga tugeva märgi. Märgi sellest, mis on see paljuräägitud kvaliteetaeg. Tänased klubitajad saavad lisada õhtu üheks kvaliteetaja stiilinäiteks.
Külas oli Aivo. Aivo on tubli inimene, kes aitab Pärnu magusasõpradel langeda tõelisse šokohooliasse. Ta on Piccadilly trühvlite (ja ka teiste maiuste) Meister. Ta tuli oma päikeselise tuju (muide, muus olekus ma pole teda näinudki), pliidi, pottide ja suure musta salapärase kastiga ning tegi meiega koos šokolaaditrühvleid. Kohe päris algusest lõpuni. Ma ei hakka siin kirjeldama selle protsessi üksikasju. Hea lugeja võib ise ette kujutada kuut naisterahvast, kel silmad põlevad peas ja nad on lihtalt nii imalalt võlutud suurest kausitäiest sulašokolaadist. Ilma igasuguse vastuhakuta Meistrile, segab üks neist kärmelt koort ja teine kaalub algkomponente. Ma mõtlesin enne üritust, et ma olen kainelt kaalutlev naisterahvas ja ei lange sellesse vaimuvaesesse lõksu - juba kulunud klišee naistest ja nende šokolaadilembusest. Aga Naine, nõrkus on Su nimi! Ma pean tunnistama, et ma ei suutnud siiski vastu panna ahvatlusele muutuda sama laialivalguvaks nagu seesama ülistatud šokolaad veevanni peal. Juba salongist välja hiiliv soe šokolaadilõhn võttis jalad nõrgaks ja sammu kõikuma. Kui veel kõige selle juures saab vabalt improviseerida a'la, et mis juhtub siis, kui kommi sisse hakkida otse peenralt võetud piparmündi oks, no mis sa hing veel tahta oskad...

Ajal oli täna kiire. Oli vist kuhugi hiljaks jäämas... Hoolimata sellest, et püüdsime vahepeal olla ka asjalikud ja lahendasime kalvadosi mekkides saladuse, miks Remarque kirjutas just SELLISEID raamatuid (katsu sa ise kalvadosi juues midagi rõõmsat kirjutada), möödusid kaks magusat tundi märkamatult. Saun ja kaks kandikutäit šokolaadikomme ootasid.

Tasakaalustamaks ülielusuurust magusadoosi ootas saunalaval soolavakk. Meresool oma lihtsuses - valge ja täiesti ilmetu. See ilmetu kraam teeb nahal imesid. Naised soolasid end sisse ja said peagi aru, et mitte ainult šokolaad pole see, mis teeb elu ilusaks. Peotäis meresoola kintsu peale nühituna võib mõjuda sama elamusrikkalt. Nahk jääb siidine ja pehme. Ja et küll küllale liiga ei tee, siis näkku määrisime Joiki šokolaadimaski (kotike kakaomoodi pulbrit, mis tuli piimaga ära segada). Nii me siis istusime oma koopainimese-nägudega ja irvitasime. Nii mõnigi pidi tunnistama, et pruun jume ei harmoneeru väga hästi tema üldise kamara gammaga. Kui ehk mingid odad kätte võtta ja liivaväljade vahele savionni loitsuma minna, siis ehk mõjuks usutavalt. Ei tea, kas tasubki edaspidi päevitamisega vaeva näha, sest pruun jume võib mõjuda päris koomiliselt...

Programmist ei puudunud ka kümblus jões. Paari viimase leitsakpäevaga on vesi parajalt soojaks köetud nii, et isegi minusugune argpüks nautis hilisõhtust suplust täie mõnuga. Ei kiirustanudki välja, viskasin end hoopis veele selili ja kuulasin kuidas kägu kukkus.
I M E L I N E.

Praegu on jõgi kaetud õietolmuga. Võib-olla mõjub ka see nahale kuidagi toniseerivalt aga me ei katsetuanud vaid hoopis seebitamise endid piparmündi-šokolaadiseebiga. Nii on ilusam magama minna. Nuusid oma käsivarsi ja naudid õhtut edasi oma isiklikus voodis, puhaste linade vahel.

Käteosavus

Piparmünt on delegeeritud šokolaadi juurde

Piparmünt saab šokolaadi omaks

Sisu loeb

Sulašokolaad

Näomask

Enne kirjutama hakkamist käisin kastekannuga tiiru ümber maja ja kastsin lilled ära. Nüüd sajab väljas laia vihma...

p.s. nii ilus on olla, et panin kirjutamise ajaks isegi pärlid kaela

p.p.s. laupäeval on aknapesutalgud

Loodussõbralik majapidamine, võililemesi ja muhu padi

Seekord teen juttu ühest toredast raamatust. Ma ei ole eriti hea raamatute soovitaja, sest iial ei tea, milline on inimese tegelik loomus. Kui inimene loeb raamatut, siis on ta iseendaga ja hoopis teises maailmas, kui see, mida ta jagab kaaslasetega. Milline on iga inimese „raamatu“maailm, seda keegi kõrvalt ei näe. Seega ma jagan oma positiivset kogemust ja igaüks ise otsustab, kas võtab seda teadmiseks.

Raamat, millest ma räägin on "Loodussõbralik majapidamine"(Christina Strutt), pealkirja täienduseks on kirjutatud selliselt: „Säästlikum ja tervislikum eluviis: asjade korduskasutus, looduslikud vahendid ja maheaiandus“. Tegemist täiesti tavalise koduperenaise nõuande-raamatuga. Ja kuna neid viimastel aastatel nii tohutult palju ilmub, siis tegelikult läheb minu pilk neist tavaliselt üle. Kui mingi häda käes, siis ei jookse ju raamatut lugema vaid püüad oma mõistusega toime tulle. Kui juhtub, et oled raamatut lugenud, siis need kõige paremad nipid tavaliselt ikka meelde ei jää.

Aga see raamat on imeliselt kujundatud ja loodussõbralik lähenemisnurk on minu jaoks parim. Lõin suvalise koha pealt raamatu lahti ja pilt valgest pesuriilist, mille serva küljes ripub lavendlikimp võitis mu südame ja nüüd ma tean, millised linakapid peavad olema ühes korralikus Rohelise Luksuse Häärberis. Autor on raamatu kohta öelnud nii kenasti kokkuvõtvalt sedasi:
Kui oled raamatu läbi lehitsenud, ilusaid pilte imetlenud, siit-sealt mõne lõigu lugenud, võib sulle tunduda veidi kummastav, et maasikakeedise retsept on kõrvuti kliima soojenemise teemalise epistliga. Kuid mina usun, et kliima soojenemine, täisväärtuslik elu, keskkonnateadlikkus, austsu looduse vastu ja otse meie nina all kasvavate loodusandide kasutamine on üks ja seesama tervik....
Mõned päevad enne seda, kui raamatu sain, keetsin võilillemett. Häälestatus raamatu tarvis oli igati olemas. Kasutasin ära nina all kasvavaid loodusande ja tulemus on imehea. Toomas-poiss käis korviga mööda põldu ilusaid lahtiseid võililli korjamas. Puhastasin ära kõik rohelised varrenupud ja kattelehed ning keedupotti jäi alles kohev kollane õielehelumi. Liitri õilehelume kohta võtsin liitri vett ja ajasin keema. Seejärel keerasin tule maha ja tõmmis jäi üleöö jahtuma. Hommikul nägi potis olev ollus välja kõike muud kui isuäratav. Kurnasin vedeliku puhtaks, liiter suhkrut ja ühe sidruni mahl sisse ning tasasel tulel keema. Niimoodi ma podistasin seda umbes 2,5 tundi. Vahepeal lasin veidi maha jahtuda, et aimu saada, kas on juba piisavalt paks. Imelikust rohekas-hallist ollusest sai ilus kollane mesi (täpsem nimetus vist siiski siirup aga mesi kõlab paremini). Maitseb väga hästi ja suure tõenäosusega tuleb kohe uus laar sisse villida.

Siinkohal tasub märkimist, et mai keskel käisime Lõuna-Eesti ilusas looduses. Seal panin kogu oma meespere korilusega tegelema ning nii me noppisime kõikvõimalkud anumad täis nurmenukke. Tänaseks päevaks on nendest saanud juba päris ilus ja kuiv teematerjal. Esimesed külalised on seda juba mekkida saanud.

Nõelapadjandusest sel korral rahvusromantiline muhu-aineline padi. Nii kenasti passib kokku võilille ja mee teemaga.

p.s. Päevinäinud fotomasin teeb igasugu minust sõltumatuid trikke ja armastab silmnähtavalt lillat tooni. Andkem talle see andeks.

Ilus on maa, mida armastan

Kuula taustaks

Kord küsis suure auditooriumi ees üks koolitusguuru talt, et miks sa nimetad end estofiiliks, mis see on? See on see.

Sõit kevadest suvesse. Just täpselt niimoodi tundis ta end möödunud reede õhtul sõites Pärnust Elvasse. Eestimaa on piisavalt suur, et märgata samal päeval erinevas suuruses kevadet. Sõites ühest otsast teise on õiget hetke tabades võimalik näha aastaaegade vahetus, kevadest saab roheline suvi. Ühe õhtuga. Ta on õnnelik, et ta vaatab ja näeb seda. Näeb ja jälle vaatab ja jääb imetlusest tummaks.
Imeilus Eestimaa. Õhtu on ilus ja pehme, vähemalt nii tundub autoaknast vaadates ja hiljem varbaga katsudes selgub, et see tunne ei peta. Maantee on rahulik. Õhtupäike on juba päris madalal ja tekitab valguskunstniku kombel sooloesinejaid – mõni väljavalitud kask salus või orases haljendav künkanõlv. See valgus on nii pehme, justkui mõnes haldjariigis. Tahaks sirutada kätt ja katsuda. Valgus ja varjud mänglevad ja teevad kevadise looduse veelgi mitmekesisemaks...

Mõnus ilm ja rattateed Abja-Paluojas tekitavad kiusatuse jätkata reisi kaherattalisel. Õnneks ta ei ole roolis ja reis jätkub plaanipidi (vastasel korral oleks see famiilia endiselt kuskil Eestimaa looduse rüpes ja mitte ei kirjutaks blogipostitust)...

Karksi-Nuiasse sisse sõites (aga võibolla oli see ka mõni teine linn) on mäe nõlval majade katused vaheldumisi veel-mitte-päris-täies-leheilus puudega, nagu loodusesse uppunud mesitarud. Suvel, kui puud on paksus lehtes, seda ei näe. Või vähemalt nii palju ei näe. Ja mõelda vaid, et nendes armsates majades elavad eesti inimesed ja toimetavad omal argisel kombel. Ja elu veereb samamoodi edasi (mitte kunagi tagasi) nagu pealinna monstrum-majades. Miskipärast jääb kõrvalt vaadates tunne, et mesitaru-majades inimesed lihtsalt peavad olema õnnelikumad. Väike peatus Karksi-Nuias, kohuke põske ja edasi...

Kuskil vahel oli ka Helme. Lossivaremed ilmusid künka tagant välja ja veelkord tõestas tandem Loodus ja Päike oma kunstniku talenti. Loojuv päike paistis just täpselt varemetele ja vaatepilt jättis kaugele seljataha kõik suure filmitööstuse pingutused arvutieffektide vallas. See ei olnud vaid vaatepilt, see oli kõikehaarav tunne, mis sellistel hetkedel tekib. Tunne nagu tahaks aja seisma panna ja kogu selle lihtsa suursugususe endasse imeda, kogeda seda veel ja veel ja veel. Sundida mälu neid hetki talletama...
Ja mitte mingi juhul ei tohi temasugune amatöörpiltnik neid hetki rikkuda fotokaameraga. Hetk on tervik, mitte lame paber laual.

Tõrva juures hakkas udu tekkima. Põllu kohal (ja just nimelt põllu KOHAL, umbes meetri kõrgusel) hõljusid selged ususiilud. Vasakul loojuv õhtupaike ja paremal kogub end ööudu. Järjekorde meelteliigutus. Pole sõnu...

Rõngus on keset põldu keerdetrepp. Maja ei ole selle küljes, maja ei ole üldse, ainult trepp on. Õitsevad kirsipuud. Pärnus veel ei õitsenud. Tee servas lagunenud kivimüürid ja oi kui oranž on loojuv päike. Mis toimub, kuidas see õhtu nii ilus on? Kodune muinasjutt, mida võiks sagedamini märgata... Peale Rõngut oli üks udusiil väikses orus ilusti üle tee. Vurasime udu alt läbi. Ei mäleta, et oleks kunagi varem seda teinud. Mis sellisel hetkel tegema peab? Kui laev jääb rongi alla, see tähendab, et sõidab silla alt läbi samal ajal kui rong sõidab üle silla, siis peab see, kes parasjagu laeva juhtis, kogu laevale välja tegema. Mida peab tegema udu alt läbi sõites?


Elva läheneb. Ootusärevus on juba päris suur. Nõelapidamatuse raviks tehtud instrument on oma viimse lihvi saanud, kõik ilusad mõtted on pärlitena peal.
Esimene pilt Elvasse sisenedes – ühe maja ääres õievahus kirsipuud oma valgeks võõbatud tüvedega. Kui palju veel on üllatusi varuks? Maia Plissetskaja ja „Luikede järv“, see on ainuõige kirjeldus. Täpiks i peal oli ...nende auks lähimasse asustatud kohta organiseeritud puhkpilliorkester, neiud rahvarõivais, laternavanikud ja õueküünlad...

Tagasipõige. Pikasillas pidi tegema peatuse, et haarata läpakas alias märkmik alias trükimasin. Ilu oli liiga palju ja pea juba vana - ei usalda oma mälu, mis võib äkki mõne hetke kaotada. Ei raatsi ilma jääda ühestki emotsioonikillust – kõik on minu. Kuulete „MINU!“ Minu Eestimaa! /Näete! Siin ei saa enam kirjutada tema-vormis/ Sealsamas sai nõelapadi pitseri ja jäädvustatud musta Civicu kapotil. Lisaks autorile iseloomulik vahejuhtum sellest, kuidas kapotile unustatud pitsat tõuseb sõidu ajal lendu.

Peale suurt annust ilu, mida Eestimaa pakkunud oli, järgnes õhtu veendumusega, et Eestis ei ole ilusad ainult loodus ja väikesed linnad. Eestis on ka sõnad ilusad (nii ilus Niilus) ja inimesed ilusad. Ja mitte lihtsalt ilusad vaid ILUSAD. Ilusate inimestega on hea koos olla. Ja neid ilusaid inimesi jätkus tollesse nädalavehtusse veelgi, ent ega veebipäevik pole romaan, et sellele peab järjehoidja vahele paneme, sest ühe hingetõmbega ei jõua lõppu välja. Aitäh teile, ilusad inimesed!

Et Polkovniku butiik ikka käsitööblogi mõõdu välja veaks, siis väljanäitusele üks muutuse läbi teinud plekkkarp, mis valmis sel samal õhtul. Karp oli esiti poolenisti alasti ja teine pool, see mis ei olnud alasti, oli mingi suvalise värviga kokku plötserdatud. Ta sai selle karbi Shalom'ist. Valge kraklee ja salfrätiroosid, rohkem polegi vaja.

Tema esimene karklee üleüldse. Erinev akuskiht karbi pooltel. See kokku annab vabanduse, miks värv pragunes siit-sealt pisut kehvemini.

Ökokaart, mille valmistamiseks on muu hulgas kasutatud õlle 4-pakki, küünlakarpi ja vanu koltunud joonelisi vihikupaberid. Pitsid, paelad, puunööp.

Leib sai valmis,
Polkovnik

Kvaliteetaeg - iga päev

Kiviga pilt oli esimene, mis googeldades terminit „quality time“ ette lõi.

Võibolla on vaja tema transportimist mõnda kinnisema loomuga raviasutusse aga eks lugeja ise otsustab...
Ta on rikas, sama rikas kui iga teine olend siin maamuna peal. Tema kasutada on 24 võrratut tundi ööpäevas ja nii iga päev. Väärtus, mille eest me ei pea võitlema, see lihtsalt on. Kas selle tajumiseks on vaja veidi kõrgemalt kukkumist, äärmuslikku hingeseisundit või hoopis mõnda „kokteili“, pole teada... igaühel vist isemoodi.

Juba mitmed kevadhommikud algavad tütarlaste jalutuskäiguga naabertänava saiapoodi. Ikka tasa ja targu ja iga maaslebavat puupulka või kivi sõrmega järele katsudes. Seepeale väike eine murul (see oli piltlikult öeldes) ning päev võib alata/jätkuda. Sama muster ka täna hommikul. Soe päike, õrn kevadine tuuleke (aga mitte külm!), kotis kolm ahjusooja porgandipirukat ning päts kõrvitsaseemnesaia. Ta istub maja ees pingil, suus sulab soe pirukatäidis, väike tütarlaps ukerdab liivakastis või vaatab ammulisui kuldnokkade sagimist. Hommikud on mõnusad, sest siis veel pole teisi titemammasid ja saab vaikselt omas rütmis tiksuda ilma, et peaks mõtlema, kas on sünnis lasta lapsel liiva sees ujuda (valge vestiga tütarlaps viskab end liiva peale kõhuli, esmalt uuristab ühe näpuga liiva, seejärel kahe ja kolmega ning lõpuks ajab käed nii sügavale liiva sisse kui saab ja vaatab, mis juhtub) või kas hoogsalt kummardades ehk teksavärvli vahelt aluspüksid päikese poole ei piilu. Lihtsalt istud ja oled ja mitte midagi pole viga. Ja rõõmustad selle üle, et mitte midagi pole tegelikult ju pahasti. Ühtäkki saad aru, et suurem osa muredest on näilised.

Tegelikult rõõmustab ta ka paljude teiste hetkede üle, näiteks kui ta õhtul pea padjale paneb. Mõelge – oma padi, oma voodi, oma kodu ja mitte kuskilt ei valuta ka parasjagu. Kes teab, ehk võtab elu kunagi sellise pöörde, et tuleb kõigest sellest sõna otsese mõttes vaid und näha....

Ja siis tulevad pähe mõtted, et miks ometi tegutseb suurem osa inimesi vastu loodusseadusi. Miks ajame me hommikul end äratuskellaga üles, selle asemel, et magada nii kaua kuni und on. Miks võtame puhkepäevi kui hingeõnnistust ja järelikult tööpäevi kui hingepiina. Töö ja vastutustunne võetud kohustuste ees tegid ahvist inimese aga enam me ju ei ole ahvid, miks me nüüd enam seisma ei oska jääda. Maailm otsib uusi lahendusi ja võimalusi, kuidas peale „suure“ süsteemi täielikku kollapsit toime tulla. Temale tundub, et võti peitub igas inimeses. Kui me oleksime nõus ümberhindama oma hoiakud ning elustandardid ning rohkem väärtustama seda, mis meil on, mitte seda mida meil ei ole, siis see muudaks väga palju. Ta teab, et tegu on äärmiselt naivistliku lähenemisega aga kui jätta kõrvale tehnilised pisiasjad ning mitte mõelda, kuidas peaks see valulik muutumine toimuma, siis äkki see ei tunduks nii utoopiline....
Kvaliteetaega pildile ei püüa, see lihtsalt on. Meie ümber, meie sees. Kui pildistaks, siis pildilt vaataks vastu tavaline liivakast või kevadised tärkavad paiselehed.

Jah, elu on ilus. Meie oleme ilusad. Meie maa on ilus. Noored emad kasvatavad kodus lapsi, neil on see võimalus. Mõned teevad ka käsitööd, näiteks õmblevad vaarikapunase kleidi.

Kangas kleepus ise tema külge, kui ta poeriiulist mööda läks. Möödus kuu ja lõpuks sai ta laenuks Burda, kust klieidlõige maha võtta. Vähese kogemusega õmblejale tundus Burda lõikeleht kui DaVinci kood, mille muukimiseks võib kuluda sajandeid. Enne veel aga tuli õigesti kokku voltide see teine lõikeleht, mis ajakirja vahel oli, sest eelmine kasutaja oli selle valesti kokku pannud ning see ärritas väga. Aga ka see ülesanne osutus parajaks peamurdmiseks. Lõpuks jõudsid õiged jupid pärgamendile ja jäid märkimikuvahele oma aega ootama. Läks jälle kuu ja siis välkusid käärid vaarikapunase kanga vahel. Häärberi käsitöökambri esimene käsitöö. Aga valmis ta siiski ei saanud – nööpaugud olid puudu – ei julenud oma puuduvate kogemustega seda ette võtta. Sõbrad isetegijad käisid külas ja said nööbidki oma augud. Läks veel nädal ja lõpuks sai pealinnast ära toodud ka puuduv jupp pitsi voodriserva. Õnneks oli kleidilõige võetud numbri võrra suurem, et ikka annaks aega valmida.

Lõpetuseks võtab ta mütsi maha moedisainerite ees. Talle on jäänud mulje, et disainerid teevad kavandid valmis paberil ja siis otsivad sobivaid kangaid, mis seda ideed välja kannaksid. See nõuab ikka tohutut visuaalset võimekust ja materjalide tundmist. Temal tulevad ideed ja see õige äratundmine katse-eksituse meetodil. Pits passe vahel ei olnud kavas aga kui jupid olid välja lõigatud ja kogemata pitsiots sinna vahele sattus, siis oli see õige tunne.

Selline oli tänane butiigi eripakkumine
Polkovniku poolt.

Loodetavasti piisavalt kvaliteetne, et õigustada siinkulutatud minuteid.

Näputööliste kvaliteetaeg

Nädalapäevad tagasi hõivasid maja näputöölembelised naisterahvad. Tegemist oli sellise vahva portaali nagu isetegija.net kokkusaamisega. Kokkusaamise põhjuseks suur soov veeta paar päeva lihtsalt niisama, omasuguste seltsis, kududa-heegeldada-tikkida nii palju kui süda lustib. Ei mingeid kohustusi nagu lapse lasteaeda viimine või perele söögi tegemine või pesu pesemine või tont teab veel mida.

Kuna olen ise ka selle "kogukonna" liige, siis asi kukkus välja rohkem nii, et virtuaaltuttavatest sai ühe hetkega ka päristuttavad, kes ilusal kevadisel päeval mulle külla tulid. Virtuaalmaailm on müstiline (mitte, et "päris" maailm seda poleks), inimestest tekib oma peas mingi kujutelm, mingi tunnuste kogum, mis kinnistub nii kõvasti hallidesse ajurakkudesse. Kinnistumine on nii tugev, et seda on raske muuta isegi siis, kui kujuteldav lühike naisterahvas on tegelikult 183 cm pikk. Taaskord näide minu varasemale väljaütlemisele, et maailm ei ole meie ümber vaid meie sees. Me ise loome selle.

Nädalavahetus veeres ruttu, sellest saab lugeda mitmetest blogidest:
Tintsik
Laantelaps
Lossipreili
Tintsu
Laima veel pilte
Linca
Kristab
Lin
Sniff

Kindlasti on veel neid kohti, kus südmus äramärkimist leidis...


Siinjuures tahan eraldi välja tuua laupäevase meistriklasside programmi. Osa meist käis Thorman sepikojas rauda tagumas ja teine osa Mai Kolossova juhendamsiel portselani maalimas. Tagasiside oli mõlema puhul ülipositiivne ja nüüd on julge tunne neid võimalusi ka edaspidi oma külalistele pakkuda. Küsige julgelt!

Koos käsitöö-öödega sai sisse õnnistatud meie uus käsitöökamber või buduaar või lihtsalt tuba. Õiget nime pole sellele pesale veel külge jäänud. Ilmekam pildireportaaž toa muutumismängust juba lähipäevil.

Seega nüüd võin täiel rinnal hõisata: "Kõiksugu käsitöö jaoks on meie maja uksed valla, tere tulemast!"


Kasutatud on Tintsiku fotosid

Munadepühad

Ta käis mõni aasta tagasi Värska õigeusu kirikus ülestõusmispühade jumalateenistusel. Olles sügavalt ebareligioosne inimene, olid munadepühad (justnimelt ikka munadepühad) tema jaoks pigem gastronoomilise või ka kunstilise alatooniga tähtpäev. Kõige olulisem oli värvida ära võimalikult palju mune ja siis need ka ära süüa.

Kes on käinud Suure Reede õhtul õigeusu kiriku jumalateenistusel, teab kui pikk ent huvitav see on. Ristikäik ümber kiriku ning hommikuni kestev teenistus, mis kordab teatud mustrit. Aga justnimelt see pidev kordamine, mis muutub suisa monotoonseks, kinnistab ka kõige usukaugemale inimesele, et Kristus on ülestõusnud ja seepärast kogu see heas mõttes palagan aset leiab. Peale seda ööd (ei, ta ei olnud hommikuni, peale keskkööd sai jaks otsa) nägi ta maailma hoopis teisiti. Isegi, kui tema jaoks on munadepühad kõigest värvliste mudaga küllastunud pikk nädalavahetus, siis väga paljudele inimestele on see hoopis sügavam ja tähenduslikum. Tolerantsus, nurkade silumine, nägemine oma maailmast kaugemale – seda ta õppis. Ta ei mõista usu sügavust aga ta aktsepteerib seda jäägitult, sest niisama tühja-tähja pärast ei leiduks memmekesi, kes peavad vastu kogu öö heledal häälel lauldes ning ikka ja jälle kuulutades, et Kristus on üles tõusnud. Usk ja veendumus viivad eesmärkideni, ükskõik siis millesse uskuda või millised on eesmärgid.

Muna pidavat olema täiuslik vorm. Täisulikkuse poole püüdlevad ka need kaks nõelapatja. Vähemalt see uusaasta lubadus on täidetud. Nööbitaridele (loe: nööpidest hullujatele) väike naudisklemine munade kõrvale - ninnu-nännu-nunnu-mõnusad roosidega puunööbid (ütleks koguni shabby-chic)


Butiigiriiulitelt käis tolmu pühkimas
Polkovnik


p.s. ta ei välistaks antud näputöös Meete mõjusid aga see polnud taotluslik diletantsus, vaid pigem inspiratsioonide segunemine.

Jää minemine

Üleeile (3.aprillil) läks jää. Igakevadine jõe suurpuhastus.
Ma ei ole pööranud erilist tähelepanu jää olemisele aga esimene jääkirme talve hakul ning kevadine raginaga jää minemine köidavad alati. Muutus ja dünaamika.
Kui paljud meist vaatavad keskendunult värvi kuivamist? Aga see, kuidas kolletunud väsinud seinast saab värske ja jumekas, seda on põnev jälgida, kasvõi igat pintslitõmmet.
Ma loodan, et ma ei eksi, kui arvan (ja andku lugupeetud loodusemehed mulle andeks, kui ma eksin), et üks asi, mis eristab inimkonda loomariigist, on vajadus muutusteks, teatav rahulolematus, kui kõik püsib paigal.
Täna küsis Toomas, et miks olid vanasti autod teistsugused. Lihtne oleks olnud öelda, et toimunud on areng aga mis on areng ühe kuueaastase poisi joaks? Arusaamatu sõna, mida täiskasvanud kasutavad. Inimestel on alati olnud tahtmine asju teistmoodi teha. Muutused.
Sel aastal tuleb kevad teisiti... igal aastal tuleb ta teisiti.

Kevade hõng.