Kvaliteetaeg - iga päev

Kiviga pilt oli esimene, mis googeldades terminit „quality time“ ette lõi.

Võibolla on vaja tema transportimist mõnda kinnisema loomuga raviasutusse aga eks lugeja ise otsustab...
Ta on rikas, sama rikas kui iga teine olend siin maamuna peal. Tema kasutada on 24 võrratut tundi ööpäevas ja nii iga päev. Väärtus, mille eest me ei pea võitlema, see lihtsalt on. Kas selle tajumiseks on vaja veidi kõrgemalt kukkumist, äärmuslikku hingeseisundit või hoopis mõnda „kokteili“, pole teada... igaühel vist isemoodi.

Juba mitmed kevadhommikud algavad tütarlaste jalutuskäiguga naabertänava saiapoodi. Ikka tasa ja targu ja iga maaslebavat puupulka või kivi sõrmega järele katsudes. Seepeale väike eine murul (see oli piltlikult öeldes) ning päev võib alata/jätkuda. Sama muster ka täna hommikul. Soe päike, õrn kevadine tuuleke (aga mitte külm!), kotis kolm ahjusooja porgandipirukat ning päts kõrvitsaseemnesaia. Ta istub maja ees pingil, suus sulab soe pirukatäidis, väike tütarlaps ukerdab liivakastis või vaatab ammulisui kuldnokkade sagimist. Hommikud on mõnusad, sest siis veel pole teisi titemammasid ja saab vaikselt omas rütmis tiksuda ilma, et peaks mõtlema, kas on sünnis lasta lapsel liiva sees ujuda (valge vestiga tütarlaps viskab end liiva peale kõhuli, esmalt uuristab ühe näpuga liiva, seejärel kahe ja kolmega ning lõpuks ajab käed nii sügavale liiva sisse kui saab ja vaatab, mis juhtub) või kas hoogsalt kummardades ehk teksavärvli vahelt aluspüksid päikese poole ei piilu. Lihtsalt istud ja oled ja mitte midagi pole viga. Ja rõõmustad selle üle, et mitte midagi pole tegelikult ju pahasti. Ühtäkki saad aru, et suurem osa muredest on näilised.

Tegelikult rõõmustab ta ka paljude teiste hetkede üle, näiteks kui ta õhtul pea padjale paneb. Mõelge – oma padi, oma voodi, oma kodu ja mitte kuskilt ei valuta ka parasjagu. Kes teab, ehk võtab elu kunagi sellise pöörde, et tuleb kõigest sellest sõna otsese mõttes vaid und näha....

Ja siis tulevad pähe mõtted, et miks ometi tegutseb suurem osa inimesi vastu loodusseadusi. Miks ajame me hommikul end äratuskellaga üles, selle asemel, et magada nii kaua kuni und on. Miks võtame puhkepäevi kui hingeõnnistust ja järelikult tööpäevi kui hingepiina. Töö ja vastutustunne võetud kohustuste ees tegid ahvist inimese aga enam me ju ei ole ahvid, miks me nüüd enam seisma ei oska jääda. Maailm otsib uusi lahendusi ja võimalusi, kuidas peale „suure“ süsteemi täielikku kollapsit toime tulla. Temale tundub, et võti peitub igas inimeses. Kui me oleksime nõus ümberhindama oma hoiakud ning elustandardid ning rohkem väärtustama seda, mis meil on, mitte seda mida meil ei ole, siis see muudaks väga palju. Ta teab, et tegu on äärmiselt naivistliku lähenemisega aga kui jätta kõrvale tehnilised pisiasjad ning mitte mõelda, kuidas peaks see valulik muutumine toimuma, siis äkki see ei tunduks nii utoopiline....
Kvaliteetaega pildile ei püüa, see lihtsalt on. Meie ümber, meie sees. Kui pildistaks, siis pildilt vaataks vastu tavaline liivakast või kevadised tärkavad paiselehed.

Jah, elu on ilus. Meie oleme ilusad. Meie maa on ilus. Noored emad kasvatavad kodus lapsi, neil on see võimalus. Mõned teevad ka käsitööd, näiteks õmblevad vaarikapunase kleidi.

Kangas kleepus ise tema külge, kui ta poeriiulist mööda läks. Möödus kuu ja lõpuks sai ta laenuks Burda, kust klieidlõige maha võtta. Vähese kogemusega õmblejale tundus Burda lõikeleht kui DaVinci kood, mille muukimiseks võib kuluda sajandeid. Enne veel aga tuli õigesti kokku voltide see teine lõikeleht, mis ajakirja vahel oli, sest eelmine kasutaja oli selle valesti kokku pannud ning see ärritas väga. Aga ka see ülesanne osutus parajaks peamurdmiseks. Lõpuks jõudsid õiged jupid pärgamendile ja jäid märkimikuvahele oma aega ootama. Läks jälle kuu ja siis välkusid käärid vaarikapunase kanga vahel. Häärberi käsitöökambri esimene käsitöö. Aga valmis ta siiski ei saanud – nööpaugud olid puudu – ei julenud oma puuduvate kogemustega seda ette võtta. Sõbrad isetegijad käisid külas ja said nööbidki oma augud. Läks veel nädal ja lõpuks sai pealinnast ära toodud ka puuduv jupp pitsi voodriserva. Õnneks oli kleidilõige võetud numbri võrra suurem, et ikka annaks aega valmida.

Lõpetuseks võtab ta mütsi maha moedisainerite ees. Talle on jäänud mulje, et disainerid teevad kavandid valmis paberil ja siis otsivad sobivaid kangaid, mis seda ideed välja kannaksid. See nõuab ikka tohutut visuaalset võimekust ja materjalide tundmist. Temal tulevad ideed ja see õige äratundmine katse-eksituse meetodil. Pits passe vahel ei olnud kavas aga kui jupid olid välja lõigatud ja kogemata pitsiots sinna vahele sattus, siis oli see õige tunne.

Selline oli tänane butiigi eripakkumine
Polkovniku poolt.

Loodetavasti piisavalt kvaliteetne, et õigustada siinkulutatud minuteid.

Näputööliste kvaliteetaeg

Nädalapäevad tagasi hõivasid maja näputöölembelised naisterahvad. Tegemist oli sellise vahva portaali nagu isetegija.net kokkusaamisega. Kokkusaamise põhjuseks suur soov veeta paar päeva lihtsalt niisama, omasuguste seltsis, kududa-heegeldada-tikkida nii palju kui süda lustib. Ei mingeid kohustusi nagu lapse lasteaeda viimine või perele söögi tegemine või pesu pesemine või tont teab veel mida.

Kuna olen ise ka selle "kogukonna" liige, siis asi kukkus välja rohkem nii, et virtuaaltuttavatest sai ühe hetkega ka päristuttavad, kes ilusal kevadisel päeval mulle külla tulid. Virtuaalmaailm on müstiline (mitte, et "päris" maailm seda poleks), inimestest tekib oma peas mingi kujutelm, mingi tunnuste kogum, mis kinnistub nii kõvasti hallidesse ajurakkudesse. Kinnistumine on nii tugev, et seda on raske muuta isegi siis, kui kujuteldav lühike naisterahvas on tegelikult 183 cm pikk. Taaskord näide minu varasemale väljaütlemisele, et maailm ei ole meie ümber vaid meie sees. Me ise loome selle.

Nädalavahetus veeres ruttu, sellest saab lugeda mitmetest blogidest:
Tintsik
Laantelaps
Lossipreili
Tintsu
Laima veel pilte
Linca
Kristab
Lin
Sniff

Kindlasti on veel neid kohti, kus südmus äramärkimist leidis...


Siinjuures tahan eraldi välja tuua laupäevase meistriklasside programmi. Osa meist käis Thorman sepikojas rauda tagumas ja teine osa Mai Kolossova juhendamsiel portselani maalimas. Tagasiside oli mõlema puhul ülipositiivne ja nüüd on julge tunne neid võimalusi ka edaspidi oma külalistele pakkuda. Küsige julgelt!

Koos käsitöö-öödega sai sisse õnnistatud meie uus käsitöökamber või buduaar või lihtsalt tuba. Õiget nime pole sellele pesale veel külge jäänud. Ilmekam pildireportaaž toa muutumismängust juba lähipäevil.

Seega nüüd võin täiel rinnal hõisata: "Kõiksugu käsitöö jaoks on meie maja uksed valla, tere tulemast!"


Kasutatud on Tintsiku fotosid

Munadepühad

Ta käis mõni aasta tagasi Värska õigeusu kirikus ülestõusmispühade jumalateenistusel. Olles sügavalt ebareligioosne inimene, olid munadepühad (justnimelt ikka munadepühad) tema jaoks pigem gastronoomilise või ka kunstilise alatooniga tähtpäev. Kõige olulisem oli värvida ära võimalikult palju mune ja siis need ka ära süüa.

Kes on käinud Suure Reede õhtul õigeusu kiriku jumalateenistusel, teab kui pikk ent huvitav see on. Ristikäik ümber kiriku ning hommikuni kestev teenistus, mis kordab teatud mustrit. Aga justnimelt see pidev kordamine, mis muutub suisa monotoonseks, kinnistab ka kõige usukaugemale inimesele, et Kristus on ülestõusnud ja seepärast kogu see heas mõttes palagan aset leiab. Peale seda ööd (ei, ta ei olnud hommikuni, peale keskkööd sai jaks otsa) nägi ta maailma hoopis teisiti. Isegi, kui tema jaoks on munadepühad kõigest värvliste mudaga küllastunud pikk nädalavahetus, siis väga paljudele inimestele on see hoopis sügavam ja tähenduslikum. Tolerantsus, nurkade silumine, nägemine oma maailmast kaugemale – seda ta õppis. Ta ei mõista usu sügavust aga ta aktsepteerib seda jäägitult, sest niisama tühja-tähja pärast ei leiduks memmekesi, kes peavad vastu kogu öö heledal häälel lauldes ning ikka ja jälle kuulutades, et Kristus on üles tõusnud. Usk ja veendumus viivad eesmärkideni, ükskõik siis millesse uskuda või millised on eesmärgid.

Muna pidavat olema täiuslik vorm. Täisulikkuse poole püüdlevad ka need kaks nõelapatja. Vähemalt see uusaasta lubadus on täidetud. Nööbitaridele (loe: nööpidest hullujatele) väike naudisklemine munade kõrvale - ninnu-nännu-nunnu-mõnusad roosidega puunööbid (ütleks koguni shabby-chic)


Butiigiriiulitelt käis tolmu pühkimas
Polkovnik


p.s. ta ei välistaks antud näputöös Meete mõjusid aga see polnud taotluslik diletantsus, vaid pigem inspiratsioonide segunemine.

Jää minemine

Üleeile (3.aprillil) läks jää. Igakevadine jõe suurpuhastus.
Ma ei ole pööranud erilist tähelepanu jää olemisele aga esimene jääkirme talve hakul ning kevadine raginaga jää minemine köidavad alati. Muutus ja dünaamika.
Kui paljud meist vaatavad keskendunult värvi kuivamist? Aga see, kuidas kolletunud väsinud seinast saab värske ja jumekas, seda on põnev jälgida, kasvõi igat pintslitõmmet.
Ma loodan, et ma ei eksi, kui arvan (ja andku lugupeetud loodusemehed mulle andeks, kui ma eksin), et üks asi, mis eristab inimkonda loomariigist, on vajadus muutusteks, teatav rahulolematus, kui kõik püsib paigal.
Täna küsis Toomas, et miks olid vanasti autod teistsugused. Lihtne oleks olnud öelda, et toimunud on areng aga mis on areng ühe kuueaastase poisi joaks? Arusaamatu sõna, mida täiskasvanud kasutavad. Inimestel on alati olnud tahtmine asju teistmoodi teha. Muutused.
Sel aastal tuleb kevad teisiti... igal aastal tuleb ta teisiti.

Kevade hõng.

Tegin kaks lumivalget lappi Aasta Ema teki jaoks.

Tänavune lumine varakevad

Tänavune lumine varakevad on lubanud pikalt memmedel õues toimuvat seirata. Vaadata, millal kolmanda korteri meesterahvas töölt tuleb, millised käpikud kudus vanaema Ricardole, näha, kuidas kuldketiga jõmm on džiibi kasutatud Mazda vastu vahetanud. Lumememmed teavad, mis päeval külalised tädi Mari juures käisid ning seda ka, et esimesed kuldnokad on juba kohal. Nad teavad kõike, mis õues toimub ja mis seal ei toimu. Nad on muutunud justkui hoovi pärisosaks.

Tiina ja Ricardo olid suuresti seotud memmede hoovi jõudmisega ja sellega, et nad siiani päris heas vormis on püsinud. Lapsed on memmesid hellitanud lumepallimassaažiga ning päris osavalt teinud ka nina korrigeerivaid operatsioone. Võibolla on nad esiemesed, kes on teinud täieliku nina implantatsiooni. See juhtus siis, kui üks habetunud vanade riietega mees porgandid lihtsalt ära sõi. Habetunud mees käib ikka aeg-ajalt nende hoovis ja vaatab, kas saab kuidagi kasulik olla. Eeskätt just sellega, et lahkelt, ilma tasu võtmata, realiseerib majaelanike tekitatud prügi.
Olgu lugu nii kurb kui tahes aga midagi pole parata, et lumememmed ühel ilusal päeval ära voolavad. Tegelikult memmed selle üle eriti ei kurvasta, sest peale jõudmist suurde järve, reisivad nad merre ja soovi korral sealt edasi ookeani. Nad saavad külastada lõunamaa randasid ning ajada juttu planktoniga, korallidega, vaaladega. Käia ära Mariaani sügavikus.
Lapsed teadsid, et varsti on lumemmede äravoolamise päev ja nad ei tahtnud kindlasti seda maha magada. Väike Tiina piilus iga hommikusöögi kõrvale vaataepilti köögiaknast, kas ilm on pilves või pilvitu, kas puhub tuul või särab päike. Tulevane sünoptik.
Tiinale tundus, et täna on see päev. Päike oli nii-nii ere, ilm vaikne ja pilvitu ning õhus oli ilmselgelt kevade sula lõhna. Tüdruk tõmbas kummikud jalga, bareti pähe ja kibekähku jooksis Ricardo juurde. Varsti olidki lapsed õues ja sonkisid puuokstega sulava lume hunnikutes. Veenired jooksid rentsli poole ja nendes oli väga vahva kommipabereid laevutada. Ühel korralikul lapsel on alati kommipaberid taskus.
Lumememmed olid juba päris pisikeseks jäänud. Et nad saaksid kiiremini oma reisipalavikus üle ning teele asuda, sonkisid Tiina ja Ricardo neid puutoigastega. Peagi oli lumememmede asemel lumepudru hunnikud, mille ümber oli tekkinud mõnusalt suur porilomp. Lapsed kilkasid ja olid silmnähtavalt elevil. Tatsasid eneselegi märkamatult poriloigus kuni lumememmed oli pidulikult suvetuurile saadetud. Sel htekel tundus neile, et tegu on aasta tippsündmusega ning ruttasid tuppa suurt sõnumit viima.

Ricardo võttis trepil astemeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta. „Tead mis....“, ent lause jäi lõpetamata. „Ricardo, mida Sa teed?! Kuhu Sa tuled!? Poriste kummikutega tuppa vaiba peale. Issand küll, ma just hommikul pesin põrnadaid ja koristasin. Mida Sa mõtled! Nii ei sobi!! Mine võta nüüd esikus kummikud jalast ära ja pane kuivama.“ ...

Tiina võttis trepil astmeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta.
„Tead mis täna juhtus? Me saatsime lumemmed ära. Nüüd ongi päriselt kevad käes!“, kilkas laps nii suure rõõmu ja elevusega, et ei olnud märganud poriseid kummikuid, millega ta nüüd keset vaipa seisis.
„Tiina! Nii tore, et memmed ilusasti teele saatsite aga sellegipoolest oled Sa päris poriste kummikutega keset tuba. Muud häda pole midagi, ainult et nüüd pean ma siin mõnda aega koristama ja ei saa koos sinuga õue kevadet vaatama tulla.“
„Oi, ma ei pannudki tähele! Ma aitan sul mustad jäljed ära pühkida ja lähme siis koos õue,“ vastas tüdruk osavõtlikult.

Majaseina ääres päikeselaigus mõnulesid esimesed lumikellukesed.

Polkovniku panus

Projekt "Teeme koos lapiteki Aasta Emale 2009"


Esimene mõte tehtule mõeldes on, et hämmastav, kui palju aega võib võtta kahe 20 x 20 cm-se lapi kudumine. Võib-olla lööb välja tema veidrus ajada taga maksimumi ning kui teha, siis ikka täielikult. Aga on ju nii, et väikese asja peal paistab iga eksimus välja, pole teda kuhugi peita.
Ta pole juba päris tükk aega nii palju proovilappe ja tükke kudunud, kui selle projekti tarvis. Ja tegelikult hakkas see juba ära ka tüütama.

Jaanuaris ta rõõmustas õnneliku juhuse üle, et sattus foorumit lugema õigel hetkel ja mahtus tekikudujate hulka. See on tema jaoks suur privileeg ja kohati isegi vastutus esindada eesti naisi. Umbes nii ju tähtsad kujud ütlevad, kui tekk üle antakse – eesti naiste kootud tekk.

Kohe hakkasid mõtted liikuma ja nagu tavaliselt ajurünnaku-moodi-situatsioonides ikka, ajab esialgu mõtteid üle ääre ning tundub, et ei oskagi valida seda õiget. Ette antud soovitus, kududa südameid, oli esiti domineeriv. Proovis nii ja proovis naa, ei tekkinud äratundmist, et see on see õige. Või kui tekkis, siis ei vedanud teostus maksimumi välja – kujutluspilt peas ei saanud reaalsuseks näppude vahel.

Lihtsad ideed tulevad äkki ja jumal teab kust. Nii ka sel korral. Ta lobises sõbrannaga ja poole sõna pealt oli idee olemas, millise sõnumi ja teostuseg lapid tulevad.

Esimene asi, mis seostub emaga, on armastus. Puhas, tingimustetea, igavene. Seda mõtet kannab ka ette antud soovituslik südame motiiv. Kuid samas ei ole see ainus märksõna, mis aitab kirjeldada ema. Kui ta mõtleb oma ema peale, kes läks juba päris mitmed aastad tagasi üle vikerkaare silla, siis meenub sära ja energilisus. Alles nüüd, aastaid hiljem, ta mõistab, et selle sära ja energilisuse abil kandis ema hoopis tähtsamat rolli.

Ühendaja. Inimene, kes hoiab koos noored ja vanad, mehed ja naised, et neist moodustuks pere. Nagu ikka, saab paljude asjade väärtusest aru alles nendest ilma jäädes. Ka selle ülesande olulisust märkas ta aastaid hiljem. Kui polnud enam ühendajat ja süsteemi üksikosad hakkasid erinavates suundades laiali lagunema. Loodus tühja kohta ei salli ja tänaseks talle tundub,et temast on saanud samasugune ühendaja oma ligimeste jaoks. Kohati ajab see kurjaks ja üle huulte lipsavad ahastavad laused a’la miks mina pean kõikide eest mõtlema ja muretsema. Õnneks siiski igapäevaselt selliseid ahastusi ei ole ning argipäev tiksub vaiskelt omas rütmis edasi. Ikka nii, et ema hoiab väikeste pisiasjadega pere koos, vaiskelt ja targalt. Ematarkusega.

Teine oluline roll, mida ema kannab, on järjepidevuse hoidja. Ühes eelmises postitsues ta kirjutas sellest pikemalt. Järjepidevus mitmes mõttes. Tarkuse kandumine põlvest põlve, teadmiste liikumine ajas. Bioloogiline roll laste kandjana – desoksüribonukleiinhappe ( DNA) ehk bioloogilise info kandja kaksisheeliksi kujund. Igaüks näeb asju omamoodi.

Teki lappe kudus ta tavaliselt last lõunaunne pannes. Istus võrevoodi kõrval, ümises unelaulu ja kudus. Ühel päeval jäi valmis jupi peale väikse tüdruku pea unele. See oli nii armas ja härras vaatepilt, eriti mõeldes, mis kudujupikesega on tegu. Nendes lappides on kõik ema jaoks oluline olemas, nendesse on kootud kannatlikkust, hoolivust, lapse unägusid, õrna laulu, lihtsat ilu ja suuri mõtteid. See on tema panus väärtustada tublisid emasid kinkides neile paljudest kildudest kokku korjatud teki.



Kudus ja kirjutas ema Polkovnik

p.s. kohustuslik kaheksanda-märtsi pildike tema köögilaual toimuvast: