Jäljed

 Jalutuskäik. Metsas. Nagu tavaliselt. Viimasel ajal alapealkirjaga kevadet otsimas.

Kevade asemel leidsime jäljed lumel. Sama mets, sama teekond ja igal korral on nii erinev. Märkad seda, mida parasjagu tahad märgata. Aju filtreerib valitud märgid välja suurest hulgast ümbritsevast infost. Kui mõtled jälgedele, siis näed jälgesid. Kui mõtled puudele, siis näed puid. Kui mõtled päikesele, siis näed päikest. Ja ometi on kõik kogu aeg meie ümber olemas, lihtsalt ei näe, ei märka.

Kui me siis lõpuks sedaviisi nina maas üha uusi ja uusi jälgesid otsisime, kummitas mul taustaks JääBoileri lugu. Ja nüüdki, neid pilte sortides ja vaadates, hakkab JääBoiler mul kõrva taga laulma:

Päev vaikselt pilvevarjus lahkub meist,
kuid jätab jäljed meist kõigist varjudes.
...

Selle lauluga tekib ääretult soe tunne - selle järgi on seatud üks mu lemmikumaid tantse ansamblis Lee. Tantsitud sai isegi Linnahalli katusel aga seda videot mul leida ei õnnestunud. Ohh, kuidas tahaks jälle tantsida! Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda suuremaks paisub soov. Ma pole just kõige kergejalgsem ja elegantsem tantsija aga tahtmine on alati suur olnud. Mulle meeldib tantsida heas seltskonnas. Vaadates neid pilte, tuleb vist karulaane jenkale üle minna...
Tervitused leekatele!







Lõpuks ometi on päike sulatanud puhtaks kõik jäised teed. Kummaline ... aga just must vetevulinas asfalt tekitab esimese mõnusa kevadise tunde.