29 August 2011

Veel on suvi, juba on sügis

Soojad hommikupäikese kiired mängivad varvaste vahel, huuled rüüpavad piimakohvi vahtu, kõht on täis pannkooki moosi ja jäätisega, silme ees värelevad veel viimased udused mälestused möödunud öö unenägudest. Suvehommiku igavalt magus idüll. Väheke võtab magusust maha teadmine, et pannkoogid olid eilsed. Aga kõik muu on kui vaimuvaene pesukaitsme reklaam - muretu tunne. Just nii see eile hommikul oli. Mitte miski ei viidanud, et tegu on augusti viimaste päevadega. Suvi on täies hoos. Peenraservas õitsevad kannikesed.
Paar päeva tagasi sõitsin Ida-Virumaalt Rõuge suunas. Jalas lillelised tennised ja roosad sokid, autos konditsioneer kõige jahedama peal. Nautisin Kirde-Eesti tasase looduse muutumist Kagu-Eesti kupliteks, kastmeks ilusad kohanimed - Jõetaguse ja Mäetaguse, Puru ja Pagari, Torma ja Jõuga, Kükita ja Tiheda, eriti armsaks pean nime Rannapungerja (üks ilusama kõlaga kohanimesid!). Teeääres müüdi suitsukala ja sibulat, hoovis istus üleskeeratud dressipükstes mammi ja asjatas midagi pesukausis. Just nii nagu suvel peab.
Veel on suvi.

Suveulm ei ole enam uinutav vaid kannab endas lõpuakorde. Kohale jõuab lemmik aastaaeg sügis. Juba nädalaid kaunistavad metsaaluseid värvilised pilvikud. Igasugustes toretsevates värvides. Teisi seeni on ka aga nende nimesid ma ei tea. Seentega on nii, et mulle meeldib neid imetleda ja ma võin neid korjata ja süüa meeldib neid ka aga see, mis korjamise ja söömise vahele jääb, on veidi tundmatu. Samas olen enam kui veendunud, et elades metsa servas saab ka see lünk lähiaastatel täidetud ning sügisest visuaalnautlemist täiendavad ka kulinaarsed taiesed.






Kannikeste ja kanarbiku aeg. Pesu kuivab nööril poole tunniga ja hallad pole enam kaugel. Ajab pea sassi, kas pole?!

17 August 2011

Sõstrasahv(f)t


Kui me oma aidas varasuvel esimesi uurimistöid tegime, leidsime muude põnevate asjade hulgas ka ühe korraliku veneaegse mahlaauruti. Mäletan, et lapsepõlvekodus keetis ema seesugusega mahla ning eriti hoolsalt pidi suhtuma voolikusse ja klaastorusse. Leitud aurutil olid kõik detailid terved ja tundsin, kuidas mulle laskus (meeldiv)moraalne kohustus võtta suve jooksul mahlategu ette. Oma iseseisva elu käigus mahla aurutamis-meetodil polnud ma teinud aga väga selgelt on mälupildis, kuidas ema seda vanasti tegi.
Nii oligi ühel hetkel käes sõstraaeg ja auruti tuli tolmust puhtaks pühkida. Ladusin torni kenasti püsti - vesi alla, marjad sõela sisse, tulele. Mahl hakkas jooksma. Härra Leitnant küsis, et kuidas ma oskasin seda aparaati kokku panna. Ma ei teagi... mälu järgi vist. Ma olin sel hetkel enda üle kohutavalt uhke. Isegi, kui ma pole vähemalt 15 aastat näinud, kuidas käib mahla aurutamine, on siiski kuskil põhifailides säilinud teadmine, mismoodi see käib.
Meie põlvkond mäletab aega, kui isetegemine ei olnud elustiil ega hobi vaid ellujäämiseks vajalik oskus. Loomulikult on mul kohutvalt kahju, et Eesti riik pidi üle elama raskeid aegu ja võõrast võimu aga see on meile tänases päevas andnud teatud eelise. Meie rahvas ei ole kaugenenud elulistest asjadest, vastutustundlik mõtteviis on alles. Tööstuslik (üle)areng ja tarbimiskultus pole jõudnud nii sügavale juurduda. Ka linnas elades oleme loodusrahvas, sest tõsiseltvõetavaid linnu meil ju pole ja linnainimesed veedavad valdvalt oma vabad hetked looduses. Eestlane oskab tahta kvaliteetset toitu ja vaevalt et meie poode hakkavad vallutavad külmutatud valmistooted. Kartulipudru ja hakklihakastme inimesed nagu me siin oleme...
Ahh, kuis ma tahan, et meie sahvritesse (või kasvõi külmkappidesse) jääksid alles kartulid ja moosid. Ahh, kui hea on vaikselt ja (sala)kavalalt puistata oma päevadesse pisikesi tarkuseteri mahlaauruti kokkupanemisest või jalgratta keti õlitamisest, sest see jääb lastele kuhugi kõrvadevahele pidama niikuinii (erinevalt ilma mingi kavaluseta ja üsna ühemõtteliselt edasi antud näpunäidetest toa koristamise või käte pesemise kohta).



Sõstrasahvt - nii punane kui ka must. Mõlemad on head. Musta sahvti mahlapaks läks peale esimest ehk aurutiringi läbi sõela ja sellest sai marmelaad. Punasest sõstrast peale mahlategu midagi märkimisväärset alles ei jää, seega pidi marmelaadi jaoks võtma eraldi marjad. Punast sõstramarmelaadi (ja nii meeldib mulle rohkem öelda kui punasesõstra marmelaadi) mäletan jällegi lapsepõlvest - alati oli tehtud seda vaid mõned purgid ja see oli hirmus hea. Polnud seda varem teinud aga nüüd sobis kenasti minu nostalgia-paketti.


Kes pilti lähemalt uurib, siis CM musta sõstramarmelaadi juures tähistab üht kaptenit. Morganit. Nagu on ka punase sahvti pudelitelt näha. Kapten hoiab marmelaadil pilku peal seespidiselt, mahlal välispidiselt. Selle kapteniga on meie perel soe suhe. Meremees ja rumm, juunõu. Ai nõu.


Aga nüüd on lugu selline, et mul on järele jäänud peotäis purgisilte. Läksin vist neid tehes veidi hoogu. Riideribadele paberi õmblemine osutus toredaks tegevuseks ja vahva tulemus andis indu veel juurde. Ma võiksin need vabalt vahetada ideede vastu, kuidas ära tarvitada ülihea pohlasaak, mis metsas ootab. On keegi vahetusest huvitatud?

13 August 2011

Esmakordselt Hauka laadal

Käisime täna esimest korda Hauka laadal. Antslas. Kuulu järgi Lõuna-Eestis suurim kaubandusüritus.
Ohh, see maastik ja tee Rõuge ja Antsla vahel on täiesti ebareaalselt kaunis. Ma püüdsin pingsalt sõidukiirusega samas tempos kõike mälupilti talletada. Visuaalnautleja hing paisus nende 25 kilomeetriga 20-kordseks ... 200-kordseks. Pilves-halli taeva all kuplid ja metsad ja laiali puistatud talud ja lehmad ja lambad ja floksid ja need-kollased-kõrged-puhmad-mis-igas-aias-õitsevad ja teed mis väänlevad ja käänlevad täiesti mõistusevastaselt. Antslasse jõudes olin sellest kõigest kerges joobes.

Ilma pikema sissejuhatuseta tõden, et üldmulje laadast oli selline:

Loomulikult mõned kohustuslikult laadakomponendid:

Ja laadamelu sisse peidetud pärlid:
Et mitte keskenduda aluspükste-hmmm-emotsioonile, siis keskendun neile põnevatele seepidele. Muisto (searasva baasil tehtud) käsitööseebid. Üldiselt on isetehtud seepide hullus läinud minust mööda. Jah, need on vahvad ja põnevad ja ökoglamuursed aga suurt kirge nad seni tekitanud pole. Südamlik sümpaatia ehk. Ent tänavusel Tartu Hansalaadal omistasin ühe Leili tehtud meeseebi. Täielik õndsus - pehme, siidine, meela lõhnaga. Ju ma siis varem polnud kogenud seda tõeliselt käesooja käsitööseepi. Nüüd neid Muisto seepe paitades ja nuusutades joovastusin taas. Millised kooslused! Valisin välja mannavahuvärvi seebi, mille koostises on roosilehed, paprika, muskaat ja salvei ning koorekaramellilise seebi, kus sees apelsin, kaneel, nelk, kurkuma, kakao ning kübeke kitsevõid. Auspruuni seepi ilmestavad kaneel ja mürr.

Halvasti varjatud saladus on, et minu puhul loevad detailid. Viimseni läbi mõeldud tervik võidab poolehoiu. Südamekujulised seebid on kenasti takunööriga paelastatud nii, et neid saab riputada (näiteks pesukappi lõhnama?!). Suuremad tükid on pitseeritud reljeefse meistrimärgiga. Imearmsad.

Ja selle pisividinatejutu juurde sobib ka pilt ühest isevärki roosast majast Antsla veerel.

Te ju näete neid ukse käepidemeid!!!! Peatasime auto, sest ma lihtsalt ei saanud jätta neid pildistamata.

4 August 2011

Levkoi ja lambijalg



Mida teha, kui väikseid toredaid hetki ja mitmeid mõtete algeid on rohkem, kui endast läbi lasta jõuad? Oodake, ma nüüd naudin naudingut ja mõtlen mõtte lõpuni.
Just nii on viimane kuu möödunud. Üks elamus teise otsa jõudmata veel eelmisest välja tulla. Elu nagu kirev suvine aedviljasupp, kus siirad tunded etendavad päikeseküpsete herneste-porgandite-kaalikate-ürtide värvikat kooslust.

Kas saab suviseid emotsiooni-maiuseid kuidagi hoidistada, et siis kunagi hiljem, kui päikesest jääb puudu, neid uuesti tarbida?

Esimesed kaks kuud maal olen tundnud end kui laps kommipoes. Otsast otsani on riiulid kõikvõimalikke ja võimatuid kommipurke täis. Võta millist tahad, võta palju jaksad. Aga kõik ei mahu pihku ja nii jõuabki poeuksest välja virtuaalavarusse väikses pihus vaid mõni väike karamell või šokolaadikompvek. Ja kui see laps paneb selle kompveki internetitänaval istudes enda kõrvale, siis see ongi lihtsalt üks väike kollane karamell pruunil pingil. Möödujale ei paku see mingit kommipoe efekti. Aga kui väikses pihus tuua poest välja üha uusi ja uusi komme, siis hakkab ka möödujatel tekkima arusaam, et see üks komm on killuke millegist suurest.
Ehk siis tõlgitult - kuu on möödunud muu hulgas ka mõtiskledes selle üle, kuidas ja mida ja mismoodi veebipäevikusse kirjutada. Kõike ei jaksa aga kuidas valida, milline komm kommipoest välja tuua?

Kui ma näoraamatus mainisin dilemmat, et kas kompostijoovastusest* kirjutamine on sotsiaalse virtuaalsuse reostamine või mitte, siis Tintsik tõi välja huvitava mõtte - üksik kompostijoovastus võib olla kellegi jaoks just see puuduolev kild pildist, mis paneb terviku kokku ja innustab oma unelmat teoks tegema. Võib-olla on mõnel virtuaaljalutajal ilusast päevast puudu vaid üks väike kollane karamell pruunil pingil.




Nii praegu ongi - lihtsalt peenralt nopitud roosad levkoid ja astriõis kaunistamas mu kirjutuslauda ning Elva vanakraamipoest toodud lambijalg. Sirtsud siristavad ja sääski enam pole.




*kompostijoovastus - väiksest lihtsast asjast kohati isegi ebaadekvaatse rõõmu ammutamine
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...