27 February 2010

Anton ja Helena

Häärberi hoonet hakati ehitama 20 aastat tagasi. Mäletan, et ühel talvel, kui maja "karp" oli valmis aga katust veel ei olnud, sai majas uisutada. Sügisesed vihmad ja talvine pakane olid praeguse saali asemele teinud uhke liuvälja. Mul oli luksus omada isiklikku uisuplatsi. Peale toda talve pole maja saanud omada spordirajatise funktsiooni. Kuniks üleeileseni. Uisutamine on asendunud alpinismiga. Õnneks jäi testimata suusahüppetrampliini roll.


Sama ajal, kui peremees kõndis katuseid mööda, otsisin mina majas taga ühte kangast. Asi lõppes sellega, et pöörasin tagurpidi kõik kanga-kastid ja riiulid ning ühe kanga otsimisest sai põhjalikum inventuur. Tegemist oli loomingulise inventuuriga, sest samal ajal sai kangastega põnevalt mängida kombineerides neid omavahel ning fantaseerides, mis neist kõike teha annaks. Tulemus sai selline, et käsitööbuduaaris toimus keskmist mõõtu ümberkorraldus.

Mis kõige olulisem - ma ei leidnud seda kangast, mida ma otsisin. Järgmisel päeval tuli minu tubli perenaine ja teatas, et see kangas on hoopis kõrval toas laudlinaks hakanud.... Kuna 90% minu tekstiilivarudest on oma senises elus olnud kardinad, laudlinad, padjapüürid, öösärgid, siis selliseid asju meie majas ikka juhtub.
Loominguline inventuur sai väga konkreetse väljundi - kaltsunukud Anton The Second ja Helena The Second. Nende puhul on esimesel ringil vaid sisuks olev puuvillavatt (kuigi ma päris täpselt ei tea, kuidas seesugune materjal valmib...), kõik muu on kaltsunuku nime vääriline.

22 February 2010

Polkovnik

Binkaminka poeke

Ma olen suhtunud virtuaalmaailma kui mingisse teise, tavalisest maailmast erinevasse meediumi. Mulle meeldib võimalus luua päris oma mull. Kui füüsilises maailmas kulub selleks palju ja erinevaid ressursse (eelkõige aega), siis virtuaalmaailmas on kõik hulga kiirem ja lihtsam. Füüsilises maailmas pean arvestama rohkem oma lähedastega - neile ei pruugi meeldida rohelise-täpiline tapeet. Virtuaalmaailmas võin tapeeti vahetada iga päev.

Apple'nd Eve on mind pannud mõtlema, et äkki need ei olegi kaks omaette maailma vaid moodustavad terviku, kus ma hetkel elan. Nende kahe maailma vahel ei ole raudust ega piiripunkti..... Nii on ilus mõelda.

Alguses oli Polkovniku maailm, mis oli mässitud 7-kordsesse turvakilesse ja kinni pitseeritud. Polkovnik oli lihtsalt kasutajanimi Isetegija.net foorumis. Seejärel tuli Polkovniku Butiik, mis pani lumepalli veerema. Nii, kuidas said virtuaaltuttavatest virtuaalsõbrad ja siis juba ka PÄRIS TÕELISED SÕBRAD, on ka turvakile rebenenud ning sageli kõnnib tänaval Kadri asemel Polkovnik. On tekkinud suur hulk inimesi, kes ei tea (ja ei tahagi teada) midagi Kadrist, kuid kes teavad, kes on Polkovnik. Ja mulle see meedlib. Sest mulle meeldib mängida mõttega, et minu maailm ongi minu maailm.

16 February 2010

Oma kätega tehtud romantika



Romantilise pakivahetuse viimase sammuna viib TarkPost paki Annyliisile. Tema blogi sirvides on ilmselge, et tegu on rohelisest värvist vaimustunud naisterahvaga. Kuidas panna roheline romantilisse võtmesse? Egoistlikel kaalutlustel sai pakk põhitooniks siiski maailma kõige ilusama värvi - valge. Õnneks sobib valge kõrvale ka roheline ning selge on see, et romantilisest pakist ei saa puududa roosa. Midagi saajale, midagi saatjale, midagi romantikale.




Retsept on imelihtne:

Väike valge pitspaberiga märkmik rohetäpilise siselehe ja roosiliste vahelehtedega...
Tillukeses ämbris nõelapadi ja roosilised nööpnõelad...
Lilleklambrid fimost südamikega...
Taskurätik, mille pits on heegeldatud niidiga nr 0,70...
Mikromõõduline tikitud lillega pilt...
Roheline küünal...
Üks rull valget pitsi ja veidi ka rohelist...
Täpiliseks maalitud pesulõksud...
Mõned kaardikaunistused...
Peotäis nööpe...
Roosiline tikutops...

Seejärel võta tassike teed ja kõrvale muredaid võiküpsiseid ning loe Marie Underi luuletust "Hommik"






Igal hommikul uuesti sünnin ma
roosana linade valevast vahust.
Kuldset liiva päike kui pilluks
vastu mu väikseid uniseid ruute:
kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.
Süda mul pudeneb mitmeks killuks.
Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev,
aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.

T ä n a on tulnud ning E i l e suri!
Hommik - sild roosidest punut mind kannab
päeva, mis ootab kui imme viiv laev,
millel on paisul sinine puri.

Valgete kõrgete hangede tagant juba paistab heleroheline kevad....








(fotod: Miret Tuur)

13 February 2010

Provintsikohviku kommikarbid


Kohvikud on minu romantilise maailmapildi lahutamatu osa. Kui sündis tütar, siis ühena esimestest asjadest kujutasin ette, kuidas me kunagi läheme suvistes sitsikleitides lilledega palistatud kohvikuterrassile jäätisekokteili jooma ja maasikakooki sööma. Ideaalis asub see fantaasiakohvik mõnes Haapsalu-suguses väikelinnas. Seal on see miski juba õhus olemas. Õnneks on ka Pärnus paiku, kus väikelinna idülliline miljöö koos kohvikukultuuriga on juurdunud.

Provintsikohvikuks ei nimeta ma igat väikest söögikohta, mis väikelinnas püsti pannakse. Provintsi KOHVIK, see tähendab -
*Pisike ja hubane, kus kõrvallaud on küll lähedal aga see ei tundu karvavõrdki häiriv.
*Pisut kulunud moega, et saaksid end koduselt tunda.
*Sõbrannatamist saatev kohvijahvatamise pealetükkiv hääl ja õhus keerlev värske kohvi lõhn.
*Graatsilises pokaalis jäätisekokteil lillelisel suveterrassil.
*Magusad patud, millest emotsioonitult mööda minemist ei ole võimalik kunagi ära õppida.
*Loomulik sõbralik suhtlemine. Just suhtlemine, mitte teenindus. Sõnal "teenindus" on kliendi kohtlemise maik aga kohvikus ei oota ma kohtlemist vaid suhtlemist. Ühes õiges kohvikus on suhtlemine. Kohtlemine las jääb poodi ja autoteenindusse.

Piccadillys on need kriteeriumid täidetud ja rohkemgi veel. Eks igaüks vaatab-hindab ise. Ma ei väsi kordamast, et Piccadilly on Pärnu parim kohvik. Minu lemmik juba mitmeid aastaid. Hea stabiilsuse ja uuenduste tasakaal. Viimase uuendusena on neil rahvusliku nüansiga maiustesari "Allew".

Need ja veel suur hulk vahvaid kommipurke on valminud Rohelise Luksuse Häärberi hubased käsitööbuduaaris. Eelmisel aastal, kui kommimeister Aivo käis Häärberis järjekordset šokolaadisauna läbi viimas, nägi ta minu tuunitud konservipurke (kus on hea hoida näiteks vardaid). Ta küsis, kas kommide jaoks ei saaks midagi seesugust teha. Saab ikka. Nii seisigi ühel päeval mul nurgas mitu kastitäit Illy tühjasid kaanega kohvipurke, mis ootasid uut kuube.

Kasutusse läksid pitsid, paelad, tapeediribad, salvrätikud, värvid, nööbid. Et purk lihtaslt purk ei oleks, siis on nendel tarkuseterad 2008 aasta Terve Elu ökokalendrist. Selle kalendri olemus, tekstide sisu, formaat ja värvilahendus sobisid ideaalselt konteksti. Kõik ca 40 purki said isesugused ent siiski mingil moel sarnased - laimirohelised valgete täppidega, kreemvalged peente triipudga, terrakotapunased glasuurmustritega. See oli põnev eksperiment.

p.s. kommikarbid on müügil Piccadilly kohvikus Pühavaimu tänaval. Muuseas, Piccadilly komme müüakse ka Tallinnas NOPis ja just täna, 13.veebruaril, toimub seal suuremat sorti šokolaaditamine.

Romantika piilub



Butiigis valmib romantiline pakk. Tulemust ei pea luubiga vaatama aga tulemuse saavutamiseks kuluks suurendusklaas kohati ära küll... Taustsüsteemiks on seatud traditsiooniline tikutops.

7 February 2010

Red Hot Chilli Etno


Kunagi ammu, siis kui ei olnud pooltoone, kui halb oli must, hea valge ja armastus punane ning rõõsat pale ehtisid vistrikud, olid emotsioonid hoopis teised. Ehedad. Aastatega on emotsioonid kulunud lamedamaks. Ehk on nii turvalisem...
Aga eile oli teisiti. Peale pikki aastaid tuli külla Ehe Kibelemine. Kibelemine peole, kus kõik teised olid aga tema ei saanud olla. Peole kus oli tema armastus. Must-valgel ajal oli see pigem romantiline armastus. Tänapäeval piiritu sõprade armastus. See valus kraapimine oli hinges ning klimp kurgus. Ning kõige selle otsas troonis teadmine, et nad söövad Laima šokoladikooki.
Nii nad siis istusid pikkade aastate järel taas koos Ehe Kibelemisega.

Täiesti ootamatult on Polkovniku Butiigi vallutanud tuline punane rahvuslikus kastmes. Kingitused sõpradele.

Juulikese jõulukink
Randmevõru. Vaba käega tikkimine, muster tuli ise lennult nõelaga otse kangale. Voodriks ja kotikeseks jupp vanast seelikusabast. Nööbiks klaaspärlid. Litrid ja seemnehelbeb peale puistatud.







Naabrinaise jõulukink
Haapsalu salli ainelised kätised. Puhas villane. Randmeosa niikut salli põhiosa (Merelaine muster). Pits kootud eraldi niikut salli pits. Naabrinaine armastab kuldseid toone ning soontes voolab slaavi keevaline veri. Seepärast mitte-maarahvapärased kuldkaunistused. Lõimumine?





Kaiu kink
Jälle salliainelised aga pitsi on poole rohkem. Ikka Merelaine muster, sest see on hea peen kiri, mis randme ümber paar korda ära mahub. Seekord toon-toonis vidinatega. Jälle punased kui tšillikaunad.




Kui päris aus olla, siis midagi jäi hinge vaevama. Taolisi randmesoojendajaid tuleb veel ja veel teha, sest ideid sündis muudkui juurde. Tahaks leiutada lisandeid, mis tooksid haapsalli võlu veel paremini välja ja siis tahaks veel... ja veel... ja veel....


Polkovnik


Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...