22 October 2010

Sammud


A Little Push
Originally uploaded by stephaniedan


Maraton algab esimesest sammust, ilma selleta lõpuni ei jõua.

Kui vaja on konn ära süüa, siis kahjuks konn ootamisest magusamaks ei lähe, parem siis see konn kohe nahka pista.

Peenekirjalise ja ’kuulikindla’ Kihnu troi tegemiseks tuleb esmalt ühte kätte lõng ja teise vardad võtta.

’Eh bien, mon prince.’ Ja siis veel mõned sõnad … ja veel … ja veel natuke …. ja ongi „Sõda ja rahu“ läbi loetud.

Mustapesukorvil pole tavaliselt pesemisrežiimi ja puhtad sokid ei kasva sokisahtlis. Puhtad sokid tulevad sahtlisse pesunöörilt, kuhu nad omakorda on sattunud peale pesumasinas tuuritamist. Aga kas sokid lähevad ise pesumasinasse-nöörile-kappi?

Kui õnn peitub õhtuses õlles, siis õnneni jõudmiseks peab keegi jalad alla võtma ja külmkapini minema.

Kodusel teadetetahvlil ilutseb nädalate viisi silt ’HAMBAARST’ aga auk hambas ei kao kuhugi...

Ja mõnikord olen ma õhtul niiiii väsinud, et lihtsalt ei viitsi magama minna. Tahaks olla diivanil keras ja oodata, kuni tuleb keegi ja transpordib mind vannituppa, peseb puhtaks mu hambad, paneb selga tudukleidi ja siis tõstab veel voodisse ka. Ja iga kord kui ma nii tunnen, see keegi tuleb ja teeb need asjad ära.
Mina ise olengi see. Mina ise olengi see, kes teeb esimese ja teise ja kolmanda sammu, et jõuda oma un(istust)emaale.

13 October 2010

Etüüd kõrvitsaga


Kõrvits on lahe asi. Ühelt poolt vana ja traditsiooniline ja turvaline. Teisalt palju avastamisrõõmu pakkuv. Klassikaline kõrvitsasalat on minu üks vaieldamatu lemmikteos gastronoomia valdkonnas. On seda olnud alates esimestest mälupiltidest selles maailmas. Kui ma lähen Setumaale külla oma vennale, siis tavaliselt võetakse lahti 3-liitrine kõrvitsasalati purk, sest siis on kindel, et purk ei jää pärast poolikuna seisma. Andke mulle kahvel ja suur kauss kõrvitsasalatit ning ma ei tülita teid tunde. Kuna mul ikka veel ei ole korralikku suurt kastrulit, mis mahutaks rohkem kui kolmandik ühest tõsiseltvõetavast kõrvitsast, siis ise teen Klassikalist Kõrvitsat mikroskoopilistes kogustes. Õnneks on olemas tublid sugulased-tuttavad, kes selle tänuväärse töö arvestatavas koguses ära teevad.

Minu köögist võib leida Innovaatilise Kõrvitsa. Viimased päevad on pakkunud kaks uut eksperimenti.


Palun saage tuttavaks - 'Kõrvitsamarmelaad rohkete vitamiinide ja väikese saladusega'. Tehnilised andmed: kõrvits, ebaküdoonia, kaneel, nelk, jõhvikad, suhkur + kerge saumikserikuur. Kogused vastavalt sellele, kui suur on pott või siis kui palju parasjagu saada on. Mõnusalt marmelaadiks kokku keedetud ja enne keetmise lõppu värvitäppideks jõhvikad sisse pillutud.

Ja see ei ole veel kõik.

Palun saage tuttavaks - 'Sidrunikreem'. Tehnilised andmed: kõrvits, sidrun (koor ja viljaliha), moosisuhkur + tugev saumikserikuur. Sidruni ja saumikseriga ei pea sa mitte koonerdama. Mmmmmm, üüüberhäää!!!


Te ometi ju märkasite, et olen leidnud üles (õigemini soetanud uue) SELLE ÕIGE pastaka? Ilmselgelt on eksitav arvata, et mulle meeldivad ainult ülipeened pitsilised moosipurgisildid. Mulle meeldivad ka lihtsad sildid. Näiteks väikeses purgis tõsiseltvõetava isikupäraga sidrunikreemile ei tohi panna bling-bling silti. Pole mõtet, sest peale esimest suutäit muutub kõik muu tähtsusetuks ja isegi ehk häirivalt liigseks. Sidrunikreem ise on primadonna, kes ei taha enda kõrvale teisi.

7 October 2010

(Eba?)perfektne moos


Keetsin moosi. Õunamoosimoodi moosi. Klassikalisi moose ma eriti keeta ei viitsi (v.a. vaarikamoos), neid on lihtsam poest osta aga viguriga moose teen suurima rõõmuga. See on põnev ja selliseid moose naljalt mujalt ei saa ehk siis täiesti praktiline vajadus.

Moos purki (täpsustan: moos õigesse, moosi loomusega kõige paremini sobivasse purki) ja sildid peale.

Kõik oli kaunis kuni hetkeni, kui ma ei leidnud lemmikpastakat, et kirjutada hoogsa käekirjaga purgisildile 'Õun ja kaneel, aniis ja karamell'. 1,5 tundi paanikat, sest hoogne käekiri saab kõige parem just selle pastakaga. 1,5 tundi (!) otsimist. Tulemuseta.

Pettumus, sest täiuslikust moosipurgist jäi puudu ainult must tindipastakakiri.

Tagantjärele mõeldes olen ma tänulik pastakale, et ta ära kadus. See (1,5 tundi otsimist selle asemel, et võtta mingi muu pastakas) pani juurdlema. Moosi keetmine ei ole ainult kuuma olluse podisemine kastrulis. Minu jaoks hakkab moositegemine ideest ja lõppeb purgisildi kleepimisega või isegi jõulukingiks muundumisega. Protsess, mida ma naudin kogu ulatuses. Tänu sellele, et protsessis ilmnes tõrge märkasin, et just niimoodi loongi ma OMA HETKI. Pisikesi armsaid ja teistele ehk veidraid aga minule siiski üliarmsaid killukesi, millest moodustub üks suur tervik nimega ELU.

Ei maksa väga paanikasse sattuda, kui keegi soovitab hetke nautida või päeva püüda ja endale tundub, et appi-appi-kuidas-ja-millal-ma-seda-teen. Suure tõenäosusega sa seda juba teedki (kas purgisilte kirjutades või pliiatseid värvi järgi ritta säädes või riietega diivanile tukkuma jäädes), lihtsalt sa ei ole sellele tegevusele silti külge kleepinud.

Me kõik oleme omamoodi veidrad. Meil kõigil on oma muinasjutt.
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...