Otsin tuisuiilide vahelt kevadet. Aknalaual rohetavad esimesed potid ja aitavad soojal valgusel kiiremini siiapoole teed leida. Enda käega nopitud toidukraam tekitab hetkeks sõltumatuse tunde - söön mida soovin ja millal soovin ja parimal võimalikul moel. See on otseses mõttes leiva-lauale-toomise tunne (keldrist sõstramahla toomise tunne, jääkambrist maasikate võtmise tunne). Hoidistest on juba küllalt, tahaks jälle värsket. Kibelen selle järele.
5.veebruaril pistsid väikesed käekesed mulda peotäie seemneid - roheline salat, spinat, sibul. Nüüdseks on ujedad ja heledad taimed suurematesse pottidesse ümber istutatud. Sooja peenramulda nad kahjuks ei jõua - enne satuvad kevadisele toidulauale... loodetavasti.
Vägisi tekib tunne, et peab ikka oma pellargoonid keldrist aknalauale tooma. Tänane ilm oli juba väga kevadine ja Sinu pildid tekitavad veelgi rohkem seda tunnet.
ReplyDeleteKõige hõrgumad mullased küünealused, mis iial nähtud. Isutab ka....
ReplyDelete