31 May 2012

Esimene aasta on möödas

Värava kõrvale külvatud kastanite esimesed lehed

Esimene aasta maal on möödas. Täna oleme oma valikuga rohkem rahul kui aasta eest. Siis lihtsalt ei osanud ette kujutada kui 'päris' on siinne elu. Olen aasta jooksul avastanud endas kire looduse, eriti lillede, vastu. Polnud aimugi, et see tunne minu sees nii suur võib olla. Vaimustusega imetlen hommikust udu heinamaal ja ronkmusti pilvi oru kohal. Magama minnes vaatab aknast sisse kuu, iga kord isemoodi ja selgetel öödel siravad tema kõrval tähed. Mõnuga uinun kuupaistel, kuigi varasemalt tekitas selline olukord kerget õõva. Naudin omamoodi stressi, mida tekitab loodus oma lahkusega - võililled, kuusepungad, nurmenukud, pärnaõied, mustikad, jõhvikad ja kõik muu. Tahaks kõigest osa saada. Loodus läheb omas tempos, seda ei saa aktsepteerimata jätta ega muuta. Kui tahad osakest endale saada, näiteks võilillesiirupina, siis tuleb seda teha kohe või oodata järgmist ringi. Lihtne, eks!
Samamoodi on ka lastel avaldunud huvid, mida linnas elades ei saanudki tekkida - poisid käivad kalal ja peavad mammutijahti isetehtud relvadega (odad, vibud, mõõgad), Linda-preili on arvestatav abiline seemnete külvamisel ja aiamaale heade sõnade peale lugemisel a'la "Peenar, palun kasvata meile ilusaid roosasid lilli!". Väidetavalt räägivad ka puud temaga ja aasal toitlustab ta haldjaid lillesupiga. Arvuti ja televiisor on jäänud osaks laste meelelahutuses aga enam ei ole see häiriv, sest nende kõrvale on tekkinud nii palju muud tasakaalustavat. Ka meremees teeb oma viimaseid meresõite, sest merele on tekkinud liiga tugev konkurent - maa. 

Lubatud aasta sisseelamiseks läks peaaegu plaanikohaselt mitte midagi tehes. Erandiks on 9 viljapuud, mille sügisel istutasime. See oli nii kindel ja siin polnud midagi pikalt mõelda - õunad, ploomid, pirnid lihtsalt peavad palistama aiaserva. Sisetunne, kuidas ühest kinnistust teha oma kodu, hakkaski kasvama alles sel kevadel, tasapisi. Need on väiksed unistusepildid, mis on ükshaaval reaalsuseks saanud, et teha ruumi uutele.
Kastanipuud ootamas koduväraval... söögitoa akna all lõhnav liiliapeenar... värksed kartulid oma vao pealt... kanamaja koos elanikega... jõulupuu saab metsast... puupliit... ööbikud hea tahte saadikutena saatmas tervitusi kaugematesse paikadesse jne jne. Pildikeste taga on sügavam soov elada puhtalt, siiralt ja õnnelikult väärtustades seda mis on oma loomulikus lihtsuses. 

Käisin hiljuti pealinna nunnudes sisustuspoodides soovides kogeda taas vaimustusetunnet sealsetest asjadest. Seda tunnet enam polnud. Mul polnud seda enam vaja, polnud vaja osta asjadeks pakitud idülli kompenseerimaks selle puudumist. Taipasin, et kulutatud ilmega riidenagidena fabritseeritud romantilisel elustiilil puudub sügavam tähendas. Hetkeks tekkis tunne, et neis poodides müüakse 'oma lugu' ja 'juuri' täitmaks linnastumisega tekkinud tühimikku inimeste hinges. Tulin poest välja ilma kiusatuseta midagi osta ja suure rahulolutundega, et ma pole jäänud toppama sellesse tühimikku vaid leidnud tee päris lahenduseni. Olen õnnelik!


Aasta möödumist tähistasime rabarberikoogi, koduõlu ja vahvlitega. Välkjalkamatš oli ka, võitis sport.

Täna hommikul läksid aasal karikakrad õide

25 May 2012

Kuusevõrse köharohi


Mida pikemaks läheb päev, seda lühemaks jäävad siin postitused. Pikad jutud jäägu sügisesse või vihmaperioodi. Suvepuhkust ka ei raatsi välja kuulutada, sest kõige põnevam aeg on käes. Eelmine suvi kulus suu ammuli kõige uue avastamiseks ja soolaleivaliste võõrustamiseks. Sel aastal olen juba kübeke teadlikum ja ehk oskan leida rohkem aega muljete-mõtete jagamiseks.

Kui talv läbi püsisid lapsed terved, siis petlik kevadsoe tõi meie majja ridamisi tõbiseid. Järjekordne telefonikõne Toomase klassijuhatajale teatega, et ta köha tõttu ikka veel kooli ei tule, lõppes sellega, et läksin õhtuhämaruses ja paduvihmas kuusevõrseid korjama. Klassijuhataja jagas õpetussõnu kuusevõrsetee ja selle köha leevendava toime kohta. Uurisin veebimaailmast, mil viisil on tavaks kuusevõrsetega ringi käia (sest ega köha ei pruugi  kimbutada ainult maikuus). Selgus, et kulinaarsel eesmärgil keedetakse pigem siirupit ja ravi eesmärgil pannakse hakitud kuusevõrsed suhkruga vaheldumisi purki. Purk külmkappi paariks nädalaks seisma ja siis peaks magus köharohi valmis olema. Noorte võrsete korjamine tekitab hinges ebamugavust ja süütunnet. Süda ei luba raskelt tulnud ja väärtuslikku kraami pikalt keeta ja kuumutada. Las siirupit teevad külmema kõhuga gurmeekokad. Kõik see roheline vitamiin las jääda minu purgis alles ja täitku oma üllast eesmärki tervise turgutamisel.

24 May 2012

Võilillesiirup ... nüanssidega


Üle paari aasta tegin taas võilillesiirupit. Sel korral tahtsin proovida midagi põnevamat. "Tavaline" võilillesiirup on hea aga veidi liiga imal ja ühekülgne. Ühes potis sai siirup lisamaitset peotäiest värsketest piparmündilehtedest, teine pott võttis põnevust värsketest ürtidest - rosmariinist, salveist ja küüslaugust (pealsed). Piparmündisiirupile lisasin hapusust rabarberiga, ürtidega siirupil jätsin selle ära. Piparmündi ja ürdid lisasin riidest pambu sees alles siirupi kokkukeetmise ajal. Nii ei käi nende tugevate maitsete jõud võilille pehmusest üle ning siirupi maitses on tunda nii võilille kui kõike muud. Piparmündiga siirup sobib kenasti tee sisse, puuviljasalatile või niisama limpsida. Rosmariini, küüslaugu ja salveiga siirup võiks sobida ka lihatoitude juurde, näiteks grillimisel glasuuri komponendina. Varsti proovin ära. Hapuka leivaga on see ka mõnus. Ürtidega siirupi osas olin kahtlev aga tulemus sai sametine ja mulle meeldib.


Hea sõber ütles eelmisel aastal siinse looduse kohta - nagu Eestimaa Toscana. Kes on Toscanas käinud, võib hinnata, kas võrdlus on pädev. Toscana või mitte aga mulle siin meeldib!

19 May 2012

Angelique ja meelespead



Aastaid olen unistanud sellest, et mu lillepeenras õitseks tulp "Angelique" ja meelespead. Pärnus isakodus see ei õnnestunud, sest mügrid sõid tulbisibulad ära. Linnakorteris ei tulnud peenra pidamine kõne alla. Nüüd lõpuks on kõik olemas - peenar, tulbid, meelespead. Tulpidest ma suurt ei tea aga kui olin näinud seda roosat koheva õiega tulpi, teadsin, et mul polegi rohkem vaja teada, kui selle lille nime.
Tulbid õitsevad nüüd lopsakalt aga sellel kevadel metsast peenrasse toodud meelespead on veel veidi ujedad. Ehk järgmisel aastal on meelespead julgemad ja haaravad tulbid oma õrna embusse.
Üks väike unistus on jälle teoks saanud! Nagu ütleb sõber Roosamamma: "Ära unusta unistamast!"

16 May 2012

Roheline

Rukola, spinat, lehtsalat

Rohelisel salatil on suve maitse. Ka esimene oma-aia-pesto on tehtud... mõned nädalad tagasi ehku peale kasvuhoonesse pandud poe-basiiliku konts osutus eluvõimeliseks ja ajas ruttu uued mahlased lehed välja. Küüslaugust läksid käiku pealsed (Ülle tõi minu teadvusse küüslaugu pealsete kulinaarse võlu - suurepärane lisand rukolale ja salatile). Küüslaugupealsetest ongi saanud selle kevade rohelise hitt.
Minu jaoks on suvi kohal. Tunne on sees. Linnas elades see tunne nii vara ei tulnud. Meie laiuskraadil on suvele võidetud lisanädalad suisa luksuskaup. Paneb mõtlema, et kui palju siis lätlased ja leedukad võidavad, venitaks ehk veel lõuna poole....
Teate, see on nii lahe - aeg on selline, et kõik mis mulda kukub, see kohe kasvama hakkab (välja arvatud pika vinnaga varsseller ja pingsalt oodatud peenratäis kummelit aga ma ei kaota kannatust). Uudistoodetest on sel aastal valikus kanep, aniis ja piparrohi.
Suvesoe ja äikesevihmad, mõned jahedamad päevad ka sekka aga neid justkui ei pane tähele. Jalad on igaljuhul paljajalu ja/või plätudega käimisest täitsa hukas.


Isekülvunud till ja kanepitaim

14 May 2012

Punapäised kanad


Eilne emadepäev tõi meie majapidamisse juurde viis hingelist. Punapäised kanad. Mõte, et kunagi võiksid meil kanad olla, oli varasemalt olemas aga selle juurde kuulus alati vabandav "kunagi". Nädal või paar tagasi hakkas "kunagi"  murenema ning kui siit-sealt kostus kana-juttu, oli selge, et nüüd tuleb see tegu ära teha. Pikem vaagimine oleks leidnud kindlasti põhjused, miks ei saa praegu kanasid võtta - pole, aedikut; pole, kes teeks aediku, sest (lapse)vanemleitnant on merel; rebane viib niikuinii minema; ma ei oska kanu pidada jne jne.
Õnneks sõidab mul aeg-ajalt "katus minema" ja kõik ratsionaalsed põhjendused kaotavad tähtsuse sisemise tunde väe ees. Spontaansetel mõistuse-kaotamise-hetkedel oleme vabad välistest kammitsatest ja saame aimu oma sisemisest suurusest. Sel hetkel tekib usaldus elu ees ja teadmine, et kõik, mis tuleb, see peab tulema ja saan sellega hakkama. Nõnda on sujunud ka kanapidamise esimesed päevad, asjad, mis algul tundusid takistusena, lahenevad.
Näiteks mõni päev tagasi tuli täiesti ootamatult ja ette teatamata külla mu ehitajast vend, kes loodetud kringli ja tee asemel sai kanadele aedikut teha. Eks selle pärast ta ei julgegi ette teatada oma käikudest, sest iial ei või teada, mida õeraas seekord välja mõtleb :P Veri on paksem kui vesi ja eks unustab temagi need sääsed ja selle aediku ning luban avalikult, et järgmisel korral kompenseerin ebamugavused munadest pakatava kollase koogiga.
Aedik sai valmis aga ega siis kana lageda taeva all taha olla. Vaja oli majakest ka. Mitte midagi muud ei jäänud üle, kui tuli saag ja haamer kätte võtta ja ehitama hakata. Kanad vaatasid seda tegevust kriitilise pilguga pealt. Mõningane kogemus kastide tegemisega on olemas (paar postitust tagasi näidatud lavendli kastid tegin ka ise). Samuti olen ääretult tänulik oma isale, kes on tubli ehitaja ja kelle kõrvalt olen näinud igasugu ehitustegevust ning terminid nagu punnlaud ja pruss ja armatuur ja silikaat jne jne ei ole sugugi võõrad. Kõrvalt tundusid need asjad lihtsad, ise tegema hakates enam nii lihtne ei tundu. Kanade maja sai siiski kenasti valmis ja asukad võtsid selle kiiresti omaks. Kanad olid lausa nii rahul, et täna hommikuks oli kaks muna selle eest antud.


Kui võtta elu poolt pakutavad väljakutsed vastu ja mitte krimpsus näoga vastu võtta vaid suhtuda neisse austuse ja mängulisusega, siis äkitselt imestad selle üle, milleks oled suuteline. Mugavalt tallatud radu käies ei ole õrna aimugi, et tegelikult võib rada olla palju laiem ja huvitavam. Rajalt kõrvale astumine ei tähenda, et pead suunda muutma, see annab võimaluse minna samas suunas aga kogeda palju rohkemat.
Minu jaoks on väikseks uueks seikluseks kanad, kes vähemalt esialgu on toonud meie perre palju elevust ja harjumustest välja tulemist. Isegi koer pidi oma mugava maailmavaate ümber hindama, sest tema territooriumile ilmusid mingid kummalised kaagutavad olevused. Olen päris kindel, et igaühel on võimalik oma tavapärasel rajal teha üks vangerdus ja maailmale uue pilguga vaadata. Kui muidu ei saa, siis tuleb järele anda hullule uitmõttele ja sellega mänguliselt kaasa minna. Pole vaja karta, sa saad hakkama!

7 May 2012

Kevad paneb hinge helisema


Ma kevadesse ennast olen koonud,
seal sinilillekimbu kilkes käin,
kõik õhked öösse ööbikule loonud,
ju sellest armununa ise näin.

...


3 May 2012

Pelargoon



Pelargoonid ja rootsipunane maja - see on klassikaline kombinatsioon, mida ma murda ei kavatse.
Täpselt ei teagi kuhu need panna, sest amplid ja aknaalused lillekastid sobivad minu arvates pigem linnaruumi, kus peenrapinda ja rohelust napib ning nende abil saab kasvuruumi juurde võita. Aga siin pole ruumiga kitsas, milleks siis amplid?
Õnneks on veel paar nädalat aega head mõtet oodata, enne kui lilled triiphoones liialt kärsituks lähevad ja õue nõudma hakkavad.

2 May 2012

Kevadised kastanid


Lastega pargis jalutades leidsime lehtede alt hulganisti kastanimune, mis kenasti üle talve elanud ning näitasid nüüd uut elumärki. Hobukastanid on mu lemmikpuud. Eriti õitsemise ajal. Kastaniõitega seoses tekkivad mälestused on elavad ja vahetud, mitte puhtalt mõistusega meenutatavad vaid kehaga tunnetatavad. Kastaniõie-hetked meenuvad kõigi oma lõhnade ja emotsioonidega.
Mäletan juba pisikesest peale, kuidas mind võlus Pärnus kevadine kastaniõites Karja tänav. Eriline aeg aastas. Mälestustesse jäänud nostalgiline linnakevade tunne - õievahune Karja tänav (eriti veel siis, kui esimesed õied juba pudisema on hakanud) ja tomatitaimelõhnaline turg.
Tartus koolis käies oli üks kastan, mis mind omamoodi kõnetas. Erilist tähtsust sel justkui pole aga väga selgelt on meelde jäänud. See kasvas sisekliiniku hoovi peal. Tegin varakult suvist reumatoloogia praktikat, et siis koju suvepuhkusele saada. Tol aastal õitses see kastan hästi kaua ja kogu aeg, kui tõstsin pilgu töölaua tagant üles, vaatas valgetes õieküünaldes puu kutsuvalt vastu.  Kuigi kastan oli õues ja mina sees, meenub sellega vana ja väärika kliiniku atmosfäär.
Tallinnas on Tehnika tänava kastaniallee see, mis viib mõtted sellesse kevadesse, kui olin Tehoga lapsepuhkusel (kärutasin seal kastanite all) aga hakkasin siiski sujuvalt ka kodus tööasju tegema. Selles kevades olid esimesed kogemused kodus töötamisest ja nüüdseks ma ainult sellist töömeetodit kasutangi.

Väike jalutuskäik ja laste kalduvus kõike üles korjata viis selleni, et iduhakatistega kastanimunad said Teho initsiatiivil pistetud ka kodutalu mulda. Kõigepealt kahele poole sissesõiduväravat lootuses, et kunagi tervitavad õitevahus puud kojujõudjaid ja siis igale poole mujale aiaäärtesse, sest niisama ära visata neid kastaneid ka ei raatsinud. Punased lipukesed annavad teada, kust otsida esimesi märke külviaktsiooni õnnestumisest.


Üks väike hetk lapsepõlvemängudest võib olla alguseks millelegi suurele. Nagu sajandi filmiks kroonitud "Kevades", kus isa poolt maase lükatud pajuvitsast sai suur ja märgilise tähtsusega puu Arno jaoks. Ma ei tea, kas neist kastanitest saab asja ja kas siis, kui saab, imetleme nende õisi meie või keegi teine. Ja võib-olla on hoopis mingi teine väike moment see, mis kasvatab silla lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel. Vahet polegi. Peaasi, et lastel on võimalus neid hetki iga päev luua, elada oma maailmas ja arusaamades, iseenda loovusest indu saades. Mina poleks neid kastaneid sealt lehtede alt üles korjanud aga Teho jaoks oli see oluline ja ta tahtis väga neid maha panna. Ju siis on millegi jaoks vaja...

Esimene äike on ära olnud ja eile kukkus ka kägu. Võiks öelda, et suveaeg on põhimõtteliselt käes.
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...