31 May 2009

Loodussõbralik majapidamine, võililemesi ja muhu padi

Seekord teen juttu ühest toredast raamatust. Ma ei ole eriti hea raamatute soovitaja, sest iial ei tea, milline on inimese tegelik loomus. Kui inimene loeb raamatut, siis on ta iseendaga ja hoopis teises maailmas, kui see, mida ta jagab kaaslasetega. Milline on iga inimese „raamatu“maailm, seda keegi kõrvalt ei näe. Seega ma jagan oma positiivset kogemust ja igaüks ise otsustab, kas võtab seda teadmiseks.

Raamat, millest ma räägin on "Loodussõbralik majapidamine"(Christina Strutt), pealkirja täienduseks on kirjutatud selliselt: „Säästlikum ja tervislikum eluviis: asjade korduskasutus, looduslikud vahendid ja maheaiandus“. Tegemist täiesti tavalise koduperenaise nõuande-raamatuga. Ja kuna neid viimastel aastatel nii tohutult palju ilmub, siis tegelikult läheb minu pilk neist tavaliselt üle. Kui mingi häda käes, siis ei jookse ju raamatut lugema vaid püüad oma mõistusega toime tulle. Kui juhtub, et oled raamatut lugenud, siis need kõige paremad nipid tavaliselt ikka meelde ei jää.

Aga see raamat on imeliselt kujundatud ja loodussõbralik lähenemisnurk on minu jaoks parim. Lõin suvalise koha pealt raamatu lahti ja pilt valgest pesuriilist, mille serva küljes ripub lavendlikimp võitis mu südame ja nüüd ma tean, millised linakapid peavad olema ühes korralikus Rohelise Luksuse Häärberis. Autor on raamatu kohta öelnud nii kenasti kokkuvõtvalt sedasi:
Kui oled raamatu läbi lehitsenud, ilusaid pilte imetlenud, siit-sealt mõne lõigu lugenud, võib sulle tunduda veidi kummastav, et maasikakeedise retsept on kõrvuti kliima soojenemise teemalise epistliga. Kuid mina usun, et kliima soojenemine, täisväärtuslik elu, keskkonnateadlikkus, austsu looduse vastu ja otse meie nina all kasvavate loodusandide kasutamine on üks ja seesama tervik....
Mõned päevad enne seda, kui raamatu sain, keetsin võilillemett. Häälestatus raamatu tarvis oli igati olemas. Kasutasin ära nina all kasvavaid loodusande ja tulemus on imehea. Toomas-poiss käis korviga mööda põldu ilusaid lahtiseid võililli korjamas. Puhastasin ära kõik rohelised varrenupud ja kattelehed ning keedupotti jäi alles kohev kollane õielehelumi. Liitri õilehelume kohta võtsin liitri vett ja ajasin keema. Seejärel keerasin tule maha ja tõmmis jäi üleöö jahtuma. Hommikul nägi potis olev ollus välja kõike muud kui isuäratav. Kurnasin vedeliku puhtaks, liiter suhkrut ja ühe sidruni mahl sisse ning tasasel tulel keema. Niimoodi ma podistasin seda umbes 2,5 tundi. Vahepeal lasin veidi maha jahtuda, et aimu saada, kas on juba piisavalt paks. Imelikust rohekas-hallist ollusest sai ilus kollane mesi (täpsem nimetus vist siiski siirup aga mesi kõlab paremini). Maitseb väga hästi ja suure tõenäosusega tuleb kohe uus laar sisse villida.

Siinkohal tasub märkimist, et mai keskel käisime Lõuna-Eesti ilusas looduses. Seal panin kogu oma meespere korilusega tegelema ning nii me noppisime kõikvõimalkud anumad täis nurmenukke. Tänaseks päevaks on nendest saanud juba päris ilus ja kuiv teematerjal. Esimesed külalised on seda juba mekkida saanud.

Nõelapadjandusest sel korral rahvusromantiline muhu-aineline padi. Nii kenasti passib kokku võilille ja mee teemaga.

p.s. Päevinäinud fotomasin teeb igasugu minust sõltumatuid trikke ja armastab silmnähtavalt lillat tooni. Andkem talle see andeks.

13 May 2009

Ilus on maa, mida armastan

Kuula taustaks

Kord küsis suure auditooriumi ees üks koolitusguuru talt, et miks sa nimetad end estofiiliks, mis see on? See on see.

Sõit kevadest suvesse. Just täpselt niimoodi tundis ta end möödunud reede õhtul sõites Pärnust Elvasse. Eestimaa on piisavalt suur, et märgata samal päeval erinevas suuruses kevadet. Sõites ühest otsast teise on õiget hetke tabades võimalik näha aastaaegade vahetus, kevadest saab roheline suvi. Ühe õhtuga. Ta on õnnelik, et ta vaatab ja näeb seda. Näeb ja jälle vaatab ja jääb imetlusest tummaks.
Imeilus Eestimaa. Õhtu on ilus ja pehme, vähemalt nii tundub autoaknast vaadates ja hiljem varbaga katsudes selgub, et see tunne ei peta. Maantee on rahulik. Õhtupäike on juba päris madalal ja tekitab valguskunstniku kombel sooloesinejaid – mõni väljavalitud kask salus või orases haljendav künkanõlv. See valgus on nii pehme, justkui mõnes haldjariigis. Tahaks sirutada kätt ja katsuda. Valgus ja varjud mänglevad ja teevad kevadise looduse veelgi mitmekesisemaks...

Mõnus ilm ja rattateed Abja-Paluojas tekitavad kiusatuse jätkata reisi kaherattalisel. Õnneks ta ei ole roolis ja reis jätkub plaanipidi (vastasel korral oleks see famiilia endiselt kuskil Eestimaa looduse rüpes ja mitte ei kirjutaks blogipostitust)...

Karksi-Nuiasse sisse sõites (aga võibolla oli see ka mõni teine linn) on mäe nõlval majade katused vaheldumisi veel-mitte-päris-täies-leheilus puudega, nagu loodusesse uppunud mesitarud. Suvel, kui puud on paksus lehtes, seda ei näe. Või vähemalt nii palju ei näe. Ja mõelda vaid, et nendes armsates majades elavad eesti inimesed ja toimetavad omal argisel kombel. Ja elu veereb samamoodi edasi (mitte kunagi tagasi) nagu pealinna monstrum-majades. Miskipärast jääb kõrvalt vaadates tunne, et mesitaru-majades inimesed lihtsalt peavad olema õnnelikumad. Väike peatus Karksi-Nuias, kohuke põske ja edasi...

Kuskil vahel oli ka Helme. Lossivaremed ilmusid künka tagant välja ja veelkord tõestas tandem Loodus ja Päike oma kunstniku talenti. Loojuv päike paistis just täpselt varemetele ja vaatepilt jättis kaugele seljataha kõik suure filmitööstuse pingutused arvutieffektide vallas. See ei olnud vaid vaatepilt, see oli kõikehaarav tunne, mis sellistel hetkedel tekib. Tunne nagu tahaks aja seisma panna ja kogu selle lihtsa suursugususe endasse imeda, kogeda seda veel ja veel ja veel. Sundida mälu neid hetki talletama...
Ja mitte mingi juhul ei tohi temasugune amatöörpiltnik neid hetki rikkuda fotokaameraga. Hetk on tervik, mitte lame paber laual.

Tõrva juures hakkas udu tekkima. Põllu kohal (ja just nimelt põllu KOHAL, umbes meetri kõrgusel) hõljusid selged ususiilud. Vasakul loojuv õhtupaike ja paremal kogub end ööudu. Järjekorde meelteliigutus. Pole sõnu...

Rõngus on keset põldu keerdetrepp. Maja ei ole selle küljes, maja ei ole üldse, ainult trepp on. Õitsevad kirsipuud. Pärnus veel ei õitsenud. Tee servas lagunenud kivimüürid ja oi kui oranž on loojuv päike. Mis toimub, kuidas see õhtu nii ilus on? Kodune muinasjutt, mida võiks sagedamini märgata... Peale Rõngut oli üks udusiil väikses orus ilusti üle tee. Vurasime udu alt läbi. Ei mäleta, et oleks kunagi varem seda teinud. Mis sellisel hetkel tegema peab? Kui laev jääb rongi alla, see tähendab, et sõidab silla alt läbi samal ajal kui rong sõidab üle silla, siis peab see, kes parasjagu laeva juhtis, kogu laevale välja tegema. Mida peab tegema udu alt läbi sõites?


Elva läheneb. Ootusärevus on juba päris suur. Nõelapidamatuse raviks tehtud instrument on oma viimse lihvi saanud, kõik ilusad mõtted on pärlitena peal.
Esimene pilt Elvasse sisenedes – ühe maja ääres õievahus kirsipuud oma valgeks võõbatud tüvedega. Kui palju veel on üllatusi varuks? Maia Plissetskaja ja „Luikede järv“, see on ainuõige kirjeldus. Täpiks i peal oli ...nende auks lähimasse asustatud kohta organiseeritud puhkpilliorkester, neiud rahvarõivais, laternavanikud ja õueküünlad...

Tagasipõige. Pikasillas pidi tegema peatuse, et haarata läpakas alias märkmik alias trükimasin. Ilu oli liiga palju ja pea juba vana - ei usalda oma mälu, mis võib äkki mõne hetke kaotada. Ei raatsi ilma jääda ühestki emotsioonikillust – kõik on minu. Kuulete „MINU!“ Minu Eestimaa! /Näete! Siin ei saa enam kirjutada tema-vormis/ Sealsamas sai nõelapadi pitseri ja jäädvustatud musta Civicu kapotil. Lisaks autorile iseloomulik vahejuhtum sellest, kuidas kapotile unustatud pitsat tõuseb sõidu ajal lendu.


Peale suurt annust ilu, mida Eestimaa pakkunud oli, järgnes õhtu veendumusega, et Eestis ei ole ilusad ainult loodus ja väikesed linnad. Eestis on ka sõnad ilusad (nii ilus Niilus) ja inimesed ilusad. Ja mitte lihtsalt ilusad vaid ILUSAD. Ilusate inimestega on hea koos olla. Ja neid ilusaid inimesi jätkus tollesse nädalavehtusse veelgi, ent ega veebipäevik pole romaan, et sellele peab järjehoidja vahele paneme, sest ühe hingetõmbega ei jõua lõppu välja. Aitäh teile, ilusad inimesed!

Et Polkovniku butiik ikka käsitööblogi mõõdu välja veaks, siis väljanäitusele üks muutuse läbi teinud plekkkarp, mis valmis sel samal õhtul. Karp oli esiti poolenisti alasti ja teine pool, see mis ei olnud alasti, oli mingi suvalise värviga kokku plötserdatud. Ta sai selle karbi Shalom'ist. Valge kraklee ja salfrätiroosid, rohkem polegi vaja.



Tema esimene karklee üleüldse. Erinev akuskiht karbi pooltel. See kokku annab vabanduse, miks värv pragunes siit-sealt pisut kehvemini.

Ökokaart, mille valmistamiseks on muu hulgas kasutatud õlle 4-pakki, küünlakarpi ja vanu koltunud joonelisi vihikupaberid. Pitsid, paelad, puunööp.




Leib sai valmis,
Polkovnik
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...