29 January 2009

Punane lilleke


Üks punane lilleke on kuskil mu ajukäärude vahel end sisse seadnud. Ta tuli juba ammu. Tuli vaikselt ja tasahilju ja kükitab mõttesaali tagumistes ridades kui varuvariant. Naivistlik ja ebasümmeetriline, väikese tüdruku joonistatud. Nagu oleks kunagi ammu tüdruk selle söetükiga joonistanud vana maja seinapalgile. Selle maja, mille ees puupingil on sügispäikeses korv rohkekaskollaste kuldrenettidega ning selle kõrval istub memm valge linane rätik käte vahel ja tikib sellele imeilusat lillevanikut. Nähes tüdruku veidi kõverikku lillekest, põimib ta ka selle oma näputöösse. Nii sünnib üks lugu, selle päeva ja selle sügise lugu. Üks lugu tuhandetest. Ei mingit mustrilehte, lihtsalt teadmine. Need on lood, mida naised on ajast-aega ja põlvest-põlve kandnud märkamatult ent kindlalt edasi. Hoides ja kaitstes niiviisi midagi meetrites ja kroonides mõõdetamatut. Võimas, kas pole?!

Üks selline Võimas Naine on Ärmä Roosi Kihnust. Naine, kes teab ja tunneb kinda- ja sukamustrite aegadetagust sõnumit. Õnneks on jätkunud taibukaid, kes on kaante vahele püüdnud kasvõi killukesi tema suurest pagasist (raamatud "Kihnu Roosi kindakirjad" ja "Elumõnu"). Susa hobinurgas on väga mõnus ülevaade nii viimasest raamatust kui ka Roosi näputöö näitusest Pärnus Uue Kunsti Muuseumis. Mul on ütlemata hea meel, et ka minul õnnestus Roosi näitusel käia. See oli kuhjaga väärt iga sealviibitud hetke.


Mina tunnen aukartust sellise suure tarkuse ja väe vastu. Urbanistlik ühiskond ning juurtest eemale kiskuv maailmakord on lõhkumas seda tarkust. Järjepidevus võib katkeda, kui ei leidu patriootlikke hulle, kes on valmis vastu seisma lühimäluliste masside kummastavatele nägudele. Mina ei ole see patrioot, kuna minu side on juba katkenud aga ma nii väga tahaks seda tarkust taasavastada ja püüda lappida neid auke selles pikas ahelas. Kas tuled minuga avastamisretkele kaasa?



Aga see lilleke.... Püüdsin oma lillekese käegakatsutavamaks teha. Tikkisin selle raamatule kaanekaunistuseks. Raamatu tegin ühel jaanuarikuu pühapäevasel kokkusaamisel teiste käsitöölembedega. Põnev pusimine ja varsti on oodata edasisi näpuharjutusi köitmise teemadel. Ehk siis saab kokku köita juba midagi tõsisemat, kui tühjad paberilehed.


Aga mis selle lillekesega teha......`

27 January 2009

La Dolce Vita!


Kakaoubades peitub mingi võluvägi, sest kuidas ta muidu seletab tungivat vajadust kohe-kohe, nüüd ja ruttu maailmaga jagada seda lihtsat ent luksuslikku elamust.
Ja talle tundub, et ta pole ainus, kes sellisesse kakaolõksu on langenud – vaadates
pisihaldja postituste laviini 13.jaanuaril, mil üks kriminaalne ahvatlus järgnes teisele, siis tõenäoliselt tundis ta sedasama, mida tema praegugi. Eks pisihaldjat sai ka natuke forsseeritud... porgnad pidi ju kuidagi sündmuspaigale sattuma.

Enamus butiigi külalistest pakatavad östrogeenist (kuigi ajalugu teab ka erijuhtumeid), seega on väike lootus teie andestusele, et ta käsitööblogisse tikib paar pistet kulinaarset postitust. Ja mitte niisama kulinaarset, vaid tulvil šokolaadi. Kui see riivab külastaja tõekspidmisi, siis alati võib butiigiukse enda järel kinni panna.



Niisiis lihtne luksus a’la katusekorrus, osalejateks kaks naisterahvast kõrvalkorteritest. (Kallis leitnant, see kõik juhtus siis, kui poisterahvad juba magasid ning igasugune feminiinne mõju neile oli välistatud).
Lugupeetud külalised, palume etenduse ajaks lülitada välja mobiiltelefonid!

Tuled kustuvad. Vaikus. Kauss tõstetakse tasase kolksuga kapist välja ning nuga teeb paar mahedat hoopi vastu lõikelauda, millele vajuvad musta leiva viilud. Vaikne sissejuhatus röstimisse. Eesriie avaneb ning sõrmed pudistavad 4-5 viilu musta leiba kaussi. Algab kütkestav duett paari kolme korraliku supilusikatäie fariinsuhkruga. Teema arenab. Lisandub dramaatilisust. Pliidilt viskub sädemeid, kui gaas saab vaba voli tordest välja tulla. Kuumale pannile läheb noatäis ehedat taluvõid ning leivapudi kukkub kuumade võimullide vahele. Üks peaosalistest dirigeerib labidaga pannil olevat ooperit ning lisab aariaks näpuotsaga kaneeli.

Tasakaalustav moment – kõik jahtub. Pehmed kohupiimased toorjuustu kuhilad (justnimelt see lahjem ja kohupiimasem toorjuust) siluvad teed esimese vaatuse lõppu. Veel vaid viiv, et vormida parajad pallikesed ning aktsendiks tippida neisse pohlad, nii 3-4 tükki igale. I vaatuse lõpp.



II vaatus. Rõõskkoori (sobib ka rõõskkoore) reibas lauluke sellest, kuidas koos mõruda šokolaadiga ületati raskused ning leiti tee kuumaveevanni kohale. Kas nüüd on siis (šokolaadi)segakoor? Lahke ja vedel segakoor võtab pohla-leiva-pallikesed oma sooja haardesse. Musikaalsed trühvlid. Algab tee külmale maale. II vaatuse lõpp


III vaatus. Sel ajal kui trühvlid külmal maal asumisel on, võtab ta riiulist DVD, mis ootas oma õiget hetke juba mitmeid nädalaid. Rebib ümbert kile ja õhkab: „Šokolaad“ (
Chocolat, peaosades Juliett Binoche ja Johnny Depp, 2001). See on TEMA film, ojaaa!





Loomulikulikult põlevad küünlad ning klaasidesse voolab vein Argentiinast, Mendoza platoolt – Jacques et François Lurton Malbec Reserva oak-aged 2004.
Täieliku harmoonia ja ülima naudingu saavutamiseks paneb ta silmailuks kapile paari apetiitseid Irregular Choice’i kingi.

Trühvlid tulevad nende sekka tagasi ning leiavad oma loomuliku lõpu. Film kestab, küünal põleb, veini jätkub.
Lõpp. Eesriie. Aplaus.





Libreto autor Polkovnik
Fotod tegi butiigi
Fotohaldjas


p.s. kriitilise kunstimeelega külaliste ees ta vabandab, et kasutab meelevaldselt erinevaid žanre ja termineid.
p.p.s.apetiitsed šokolaadikingad on butiigis saadaval, sobivad jalale 37,5-38 (kuigi number talla all väidab suuruseks 39. See on kontrollitud – ei sobi mitte!). Uued, karbis.




p.p.p.s. retseptuur a'la Polkovnik ja tema kartulikoorekarva peake.

24 January 2009

Villane vest

Ta tuli korraks butiiki tuulutama ja riiulitelt tolmu pühkima. Tegi asja, noh. Lihtsalt nii raske on end virtuaalpesast eemal hoida – tundub, et pildid ja mõtted lähevad kohe hapuks, kui ta neid jagada ei saa. Niigi teisi juba pikalt soojendatud. Mõte tahab üles tähendamist.


Fragment esimesest köitetööst, mille põhiosa valmis harjukate kokkusaamisel)

Virtuaalelu peab veidi taanduma, et reaalelule ruumi teha aga väike varastatud hetk lootuses saada taaskord armsate külaliste siirast innustust, on nii magus. Sellest, kuidas skeptikust, kes pidas blogisid kahtlaseks eneseimetlejate hobiks või kaugel-maal-elamise-muljete-jagamise-kohaks, on saanud veebipäevikute friik, ta pikalt ei pajata. Tõenäolislet juhtub seda paljudega, igalühel veidi küll omamoodi aga lõppkokkuvõttes on tulemus sama – tuleb muuta hinnanguid ja süüa oma sõnu. Tema on seda juba teinud.


Villane on mõnus, eriti talvel, eriti naturaalvalge. Valge on mitmekülgne ja pretensioonitu värv. Valge võib olla nii lihtne aga samas nii keeruline. Sama lugu on vist mustaga aga mustast ülistuslaulu kuulmiseks peab leitnanti poole pöörduma. Selles peres siis niimoodi asjad jagatud.
Valgel villasel lõngal on hääl. Rannaniidu hääl, kus kostab kadakate vahel sebimist ja sõraplaginat ja sekka ka mõnusat mää’d. Villane hääl. Pidage... kas lambal on sõrad või kabjad? Ei tea, kas ta hakkab hulluks minema või kuuleb keegi teine ka silmuseid veeretades villast häält...

Lubatud vest, esimene. Lõngaks on naturaalvalge Lion Brand® Yarn Fishermen’s Wool (100% villane, looduslike õlidega). Väga hea lõng, mõnus kududa ning ilus ühtlane. Selle lõnga ilu tuleb välja lihtsa paremipidise koega. Seepärast ta vahetas viimasel hetkel tihedama viklimustri rombilise vastu, kust paistab rohkem lihtsat kudet. Ja tagumisel poolel jättis südame-palmiku hoopis tegemata. Ikka ja jälle – less is more!

Selle vesti kudumine oli kui proovilapp suurema töö jaoks.
Esimest korda tegi vesti (aga see vist pole tähelepanuväärne, sest tegu ju ilma varrukateta kampsuniga).
Esimest korda tegi vikkelsoonikut.
Esimest korda tegi V-kaelust.
Esimest korda tegi venivat silmade mahakudumist.
Esimest korda proovis raamatu järgi kokkuõmbelmise pistet.
Esimest korda arvutas enne tööga pihta hakkamist kõik silmused ja read välja, et muster ikka ilusti jookseks-lõppeks.
Varasemad ilma mustrita kudumised ikka rohkem vaatan-mis-juhtub-stiilis aga ühevärvilise parempidise koe puhul on see vist tavaline.


Mustri jaoks korjas inspiratsioonimarju Mary Webb’i raamatust „Koekirjad“, keskmine südamepalmik on leheküljelt 219 (NB! Sellel lehel on pildid ja mustrid vahetusse läinud). Vardad olid soovitatust pisut peenemad – 3,5. V-kaeluse tegemisel abiks it-foorum, siin veel pisut.

Kaeluse soonikut harutas tubli 3-4 korda kindlasti. Kui lõpuks oli rahuldava tulemuse kätte saanud, selgus, et töövõit on üürike ja lapse pea liiga suur. Ja läks uuele ringile. Seekord esmalt vaimujõudu ja vanade meistrite õpetussõnu koguma, sest venivat soonikuäärt ise oma peaga välja ei mõtle. Vähemalt tema mitte. Googlisse tubular bind off ja võitlus algas. Proovis läbi 4 õpetust aga viimaks sai soovitud tulemuse Crankygrrrrrl blogist.


Ja Voila! Valmis ta saigi. Ning lõppu magustoiduks kõikse mõnusam asi – pisidetailid. 2 vana teksatrippi, ühele tikkis isikliku kvaliteeditunnusena peremärgi (see leidis oma koha taga kaeluse juures) ja teisele kleepis väikse rongi.



Pildid tegi tema Fotohaldjas

Koo Sa kasvõi seitset värvi siidilõngast peen kampsun, laps paneb selle selga ikka ainult ühe pisikese puurongi pärast, mis sõidab vanal teksatripil.


Vaadates köögiaknast lumisel raudteel vuravat kaubarongi, kirjutas Teile
Polkovnik
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...