30 December 2012

Vanasti olid piparkoogid ilma glasuurita

Piparkooke on alati kõige lahedam teha peale jõule ning glasuuritamise vajadust ei ravi miski paremini kui viktoriaanlik piparkoogimaja. 



Tõenäoliselt tuleb haiglaslik huvi suhkurjoonistamise vastu sellest, et lapsepõlves ei olnud meie kodus piparkoogid kunagi glasuuriga. Olid tavalised. Kuna ema glasuuri ei teinud, siis püüdsin ühel korral ise teha. Olin kuulnud, et selleks on vaja munavalget ja suhkrut. Kasutasin suures koguses munavalget ja väikesed koguses kristallsuhkrut ja panin koogid, peale ollusega üle valamist, veel ahju kah, et ikka glasuur kõvaks läheks. Tulemuseks olid magusad piparkoogi-praemunad. Unistus glasuuridest püsis kuni suureks saamiseni kuni perre tulid lapsed ja poes tulid müügile valmis pakendatud glasuurid.
Nüüd tulebki kogu varasem tegemata töö ära teha.
Vahva!



p.s. kui oleksin pildistamise hetkel taibanud sisse lülitada majas oleva LED-valgusti, olnuks karamellised ärkliaknad ning uhked veranda kaaraknad ka paremini näha...

27 December 2012

Nii nagu on, nii ongi täiuslik

Lugu sellest, kuidas ma alles nüüd päriselt taipasin, mida tähendavad sõnad: "Kui sa tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool aga tee hästi." Jätkan seda mõttetera: "Ja ära vaeva end selle poolega, mis tegemata jäi."




Üks olulisemaid õppetunde, mille meremehe naiseks olemine annab, on leppimine asjaoluga, et kõike ei ole võimalik perfektselt teha. Küsimus pole alati tahtmises või oskustes - lihtsalt aega ei jätku. Üksi pere ja majapidamise eest vastutamine toob kaasa hulga argiseid pisikohustusi, mis neelavad müstiliselt palju minuteid-tunde. Aeg kaob kui mutiauku. Aeg on väärtuslik ressurss ja aastatega üha väärtuslikumaks muutub. Viimase üheksa kuu jooksul tõusis aja väärtus minu jaoks hüppeliselt. Tundsin, kuidas möödunud pikkade kuude jooksul loobusin mitmeski asjas oma harjumuspärasest standardist pisiasjadeni ideaalne olla. Olgu selleks siis detailideni perfektne aruanne või ühtepidi ja suuruse järgi rivvi pandud pesuvirn kapis. Isegi moosipurkide sildid lasin tänavu lastel teha ja mõned purgid ei saanud üldse silte külge. (Kes mind rohkem tunnevad, teavad, milline eneseületus see on :)). Kui kõik see hakkab tulema unetundide arvelt, siis ei ole enam mõtet. Raske on harjumusest loobuda aga veel raskem on samamoodi jätkata.

Kui palju tegusid on mul elus jäänud tegemata seetõttu, et pole jõudnud seda teha nö täiskomplektina ja perfektselt. Näiteks ammune mõte lumekohvikust. Kui täiulslikult ei saa, siis ei tee üldse. Ja ometi teame kõik õpetaja Lauri tarkust poolest rehkendusest. Alles nüüd taipan, kui kuldsed sõnad need on. Ajatult targad. Kas parem on toimumata jäänud täiuslik lumekohvik või esialgse unistuse kärbitud versiooni järgi tehtud lumekohvik?

Tudujänestega on tegelikult samamoodi, neid võiks täiuslikkuseni viimistleda aga kuskilt tuleb tõmmata piir. Kui varem tundus selle piiri tõmbamine traagiline, sest fookus oli sellel, mida ei jõudnud teha, siis nüüd olen õppinud keskenduma sellele, mis juba valmis on. See osa, mis jääb teisele poole piiri, ei ole enam kurb mitterealiseerumine vaid impulss edasiliikumiseks. Lõpetatuse tunnet ei teki, õhku jääb mõte, mida võiks veel proovida-teha ja see paneb uuesti haarama kanga ja kääride järele. Tudujänesed No 12 ja 13 olid just sellest impulsist laetud. Põnev väljakutse erksast ja kirevast tudujänesest sünnitas mitmeid uusi mõttelõnga otsi, mis vajavad läbiproovimist... aga mitte sel korral, mõnel järgmisel. 
Siin ja praegu on parim ja täiuslikeim just nii nagu on.


Tudujänesed oma uues kodus. Aitäh, Tiina, mõnusate piltide eest.

25 December 2012

Ingverijäätis


Tänavuseks kulinaarseks jõulukingiks olid ingverijäätisepakikesed. Retsept pärineb Perenaise pagariäri retseptivaramust, väikse vinjetina panin portsule täpiks kergelt karamellistatud ingverisuhkrut. 
Sel aastal siis sedasi, järgmisel aastal jälle teistmoodi.



16 December 2012

Viimane päev ootamist

Elu nagu filmis. Üheksa kuud mehe koju ootamist saab läbi uue Olerexi jõulureklaami saatel, mis sündis meie kodus.




Kõiki neid, kes kaugel veel
üle maa ja vee,
kodusoojus ootab ees.
Kaugel võõrsil, kuhu töö kõiki viinud,
jõuluks koju toob neid tee...

Juhtus selline lugu, et ühel päeval seisis õuel tundmatu naisterahvas teatega, et tahab meie maja näha. Olin kergelt kohmetu. Selgus, et tema otsib kohta, kus filmida jõulureklaam, kus ema ja lapsed küpsetavad bullerbilikus maamajas piparkooke ja ootavad isa jõuluks koju....
(Sel hetkel sündis kunstdokreklaami žanr)
Elu nagu filmis - maamaja on, lapsed on, ema on, piparkoogid (loomulikult) on ja ootavad isa jõuluks koju, kes rekka asemel tuleb siiski laevaga.
Paari päeva pärast oli maja hõivanud võttegrupp. Rahvast rohkem kui oleks uskunud meile mahtuvat. Külmkapi ligi ei pääsenud, auto tuli metsa äärde lumehange parkida, kus talle külmas õhtus väga ei meeldinud  ja asi lõppes puksiiri saabumisega ja mitmed südamlikud ebamugavused veel. Kokku oli see kihvt kogemus ja paras ports põnevust otse koju kätte, et meie päriselt isa-koju-ootamine kiiremini läheks.




Käes on pika ootamise kõige raskem hetk.Viimane päev, viimased tunnid. Aeg venib, ootus on kõrgele kruvitud ja ärevus hinges, sest pea üheksa kuud (kui väike suvine puhkus välja arvata) ootamist saab kohe-kohe läbi. Neid viimaseid päevi on ennegi olnud aga sel korral on teisiti, sest selle päevaga võib lõppenuks lugeda meie maale kolimise loo. Lõpuks saab ka LapseVanemLeitnant päriselt koju ja niipea enam merele ei lähe. Saab maisemaks. Need olid katsumusterohked kuud meile kõigile, õppetunnid, mida kuskil koolis ei õpetata. Sain teada, kui tugev ma olen ja samas nii nõrk, kui kannatlik ja ometi nii kärsitu, kui rõõmus, masendunud, paanikas, rahulolev, toimekas ja laisk. Oli suuri võite, saavutusi ja veel suuremaid kaotusi.... Kõigest hoolimata olen väga väga õnnelik, et asjad on just nii nagu on, et ma olen just siin kus olen, just nende inimeste keskel kus olen.

Peale homset tulgu või maailma lõpp!





7 December 2012

Tudujänes No 11


Roosasid kangajuppe on mul vist kõige rohkem ja enamus neist ootab oma teist või kolmandat või kes-teab-mitmendat tähelendu. Eriti hullutavalt mõjuvad lihtsad naiivsed pisi-mustrid. See roosa-lilleline endine linik on üks lemmikumaid. Nii ma sobrangi kaltsukas lasteriiete või laudlinade-kardinate kuhilates, sest sealt leiab sellist kaami kõige paremini.

....

Hiljuti olid tudujänesed Mugula fotostuudios ühe armsa sessiooni osalisteks, ruuduline No 8 pikutab esiplaanil. Mugula pere ja stuudio asuvad siinsamas kõrval künka otsas, meie vahele jääb imekaunis Ööbikuorg. Toredaid tegijaid Rõuges jagub, igav pole siiani hakanud.

Foto: Grethe Rõõm

Sellised seosetud mõtted siis sel korral.


2 December 2012

Tudujänesed No 9 ja 10


Tudujänesed peavad sammu ilmaoludega. Maha sadanud muinasjutulumi eeldab just täpselt mõnusat suure kraega suusakampsunit. Sedakorda siis õde-venda tudujänesed ja numbritega 9 ja 10. Otsustasin neid nummerdama hakata, et veidikenegi järge pidada. Näib, et lähiajal jäneseteo hoog ei rauge. Lähtekohaks seadsin suvehaku pesakonna, kes olid esimesed, kes said külge tõutunnustele vastavust kinnitava tudujäneste sildi. 


Tudujänesed on kauamängivad ja kestavad  pikemalt kui üks talv, seega tuleb hoolt kanda ka kergema rõivastuse eest. Kleit ja särk täitsa olemas aga ootavad soojemat ilma või mõnd sooja tekialust kuhu kaissu pugeda. Polegi vist näidanud varem, et tudujäneste kleidikesed on kõik kahepoolsed. Tuu-in-uan. No 9 kleidike on üks mu lemmikumaid - väikest linahalli, raamatust üle jäänud, kangariba olen hoidnud kiivalt millegi erilise jaoks. Sellel on suurepärane värvide kombinatsioon ja muster. Nii väärt kraamist pidi ju tulema midagi erilist. Detailihulluses heegeldasin linasest niidist pitsigi serva, mille tikkisin läbi hallikassinise mulineega.



Tudujänesed (kenasti karbis) ja eelmise postituse piparkoogid (veel kenamini karbis) sõitsid Tallinnasse Riigikogu fuajees 3.-5.detsemini toimuvale Võrumaa käsitööd tutvustavale näitus-müügile.
Pealinlased, minge uudistama!

28 October 2012

Ökoroosa tudujänes


Tudujänesed uuenduste lainel. Kui seekordse tudujänese kleidi kudumine läks suht ladusalt, siis sobiva karbi prototüüpide valmistamine oli paras rist ja viletsus. Lõpp hea, kõik hea.


27 October 2012

24 October 2012

Sügisene lugemine ja noviitside sall


Ootan ja loen.
Loen päevi  149 ... 148 ... ... ... 56 ... 55 ... 54 ... 53 ...
Loen ajalehti   Veel üks kirjeldamist väärt ese on toiduainete mõõduvahend. See on nii mahu kui massi mõõtmiseks mõeldud mõõdunõu, köögikaal, mis koosneb kahest teineteise sisse käivast anumast
Loen e-kirju   Kala, muidugi. Eriti haug...
Loen väljatrükke   Process criteria are also more sensitive measures of the quality of care, as a poor outcome does not occur every time there is an error or omission in the provision of care.
Loen postkaarte   Aeg ikka läheb. Kui tagasi mõelda, siis kiiresti, kui ette, siis aeglaselt.
Loen silmi vardal 1, 2, 3, 4, 5 ...
Loen mustrilehti Suitable for the novice knitter.

Mõne lugemise tulemusel valmib midagi käegakatsutavat. Noviitside sall. Teen lühidalt - äärmiselt lihtne muster (nii lihtne, et selle taipamiseks läheb vaja mitut pead), võrratult hea lõng (Rowan Kidsilk Haze), kiirelt kogunevad kudumeetrid.





15 October 2012

Rahvusvaheline Maanaiste Päev



Täna, 15. oktoobril tähistab Eesti koos ülejäänud maailmaga Rahvusvahelist Maanaiste Päeva.

Idee tähistada Rahvusvahelist Maanaiste Päeva sai alguse ÜRO Naiste Konverentsil Pekingis 1995 aasta septembris. Sel moel hakati tunnustama ja toetama maailmas maanaiste mitmekülgset rolli. Maanaised moodustavad enam kui neljandiku kogu maailma elanikkonnast.
Maanaised annavad iga päev väga suure panuse oma pere heaolule ja majanduse arengule maapiirkondades ning neil on võtmeroll kogu maailma toiduga varustamises. Seetõttu otsustati, et Rahvusvaheline Maanaiste Päev leiab aset igal aastal 15. oktoobril – üks päev enne Rahvusvahelist Toidupäeva.


Kapsas meie toidulauale


13 October 2012

Raamatuparandus


"Leiutajateküla Lotte" raamatut on hoolsalt loetud ja üksjagu räsida on see saanud ka. Liigagi räsida. Piinlik lausa tunnistada. Vähemalt aasta olen tema katkise kaane eksistentsi riiulis kiivalt kaitsnud lausega: "Ma parandan selle kohe ära". Seesuguseid kohe-parandamise-asju on võmalik leida meie kodus igal sammul. Alustades mehe edevatest töötunkedest lõpetades kõiksuguste pisividinatega. Ma kohe parandan. Õnneks on "kohe" väga subjektiivne mõiste, kuulub samasse kategooriasse kui "esimesel võimalusel". Kohe võib venida väga pikaks, kui irvakil embleemiäärtega tunked sahtlisse ära panna või katkise servaga karbil terve pool ette keerata. Häda ainult selles, et lendu lastud lubaduse vari jääb kuklasse kummitama ning iga kord kui sahtlit paotad või karbi tervet serva näed, meenub, et seal kuskil on üks tegemata töö. Piinav kratsimine teadvuses, mis aeg-ajalt esile kerkib.

Minu suureks rõõmuks on üks seesugune lubadus nüüd täidetud ja raamatu kaaned said tõesti ära parandatud. Poiste toa triibu-täpilised tapeedijäägid ja riba jämedakoelisest puuvillasest luitunud köögikardinast sobisid selleks väga hästi.

Kaanekujunduse on teinud noor tõusev täht illustraatorite taevas. Marmelaad, värise! Linda-preili on juba päris pisikesest saati tohutult armastanud joonistamist. Pliiatseid ja pabereid kulub tal palju ning tootlikkus on suur. Avatud on palju (kodu)näitusi. Ka praegu ehib esikut ülevaatenäitus viimase loomeperioodi parematest töödest, rääkimata püsiekspositsioonist tema enda toas. Asi siis sellisel suurel andel üks kaanekujundus teha! Uuris hoolikalt herr Ernitsa loodud tegelasi ja arvas, et Lotte perekond on tegelikult just selline nagu juuresolevalt pildilt näha.




Aga see, kuidas raamat nii katki saab minna, on täiesti omaette teema ....

8 October 2012

Teenetemärk

Rõõm on välja kuulutada järjekordne teenetemärgi  kavaler - 
vanaema Anne! 

Kui eelmisel korral anti välja III klassi sinilinnu märk, siis nüüd on kraad kangem orden ehk II klassi teenetemärk. Kuldlinnuke.







1 October 2012

Poiste poolkindad



Kudumisega on olnud paras paus. Vahepeal oli õmblusmasin suurem sõber kui vardad.
Sestpeale, kui Juuli ja Augusti kohtingul tõi Laima (ehk Pulloveri kuu parim töötaja) kastitäie isuäratavaid lõngasid otse õuele, andis remissioonis olnud kuduhaigus taas ägenemise. Tol ööl sai varrastele noviitside sall (mis ootab lõtva lõpetamist ja venitamist), seejärel iseenda poolkindad (iseenda käsi on jube raske pildistada, ehk kunagi saab nendestki märgi maha), seejärel poiste poolkindad ja eile tõmbasin silmad kokku roosakirjul mütsil (ma veel mõtlen, kas voodriga või ilma).
Käed on mõnusalt soojaks kootud ja laual lebab ahvatlev Rowani kataloog....

Andmed:
Kirjud HjerteGarn sokilõngad Bamboo strompegarn (60% vill, 25% bambus, 15% polüamiid) ja teadmata suurusega vardad (äkki on 1,5). 2+2 soonik, pöial kiiluga.

6 September 2012

Pohla-sefiirikook


Elava kujutlusvõime puudumise üle ma kurta ei saa. Oma esimesi "nägemusi" asjadest, mida veel ei olnud aga mida tahtsin teha või saada, mäletan juba lasteaiast. Siis ma tahtsin lasteaia peo jaoks saada baleriini-tutu seelikut, millelt voogab tagant alla pikk vedik ning keerlevate lilleõitega kingakesi. Veel praegugi mäletan üsna detailselt seda visuaalset soovunelmat, kuidas ma oma imekauni riietusega kõnnin üle lasteia saali parkettpõrnada.

Kuu aega tagasi tuli jumal-teab-kust visuaalmõte koogist, millel on ruuge sisu ja kontrastiks valge kohev sefiir. Tasapisi mõte küpses, komponendid selginesid ja nüüd valmis ta saigi - pohla-sefiirikook. Sefiiritordid mulle maitsevad aga poest ostes on need väga ühekülgsed... igavalt turvalised. Nagu hea sõber ütles - neis pole seiklust.
Mina aga tahtsin teha seiklusrikast ja kontrastidega mängivat kooki - kakao mõrusus, pohlade värske hapu ja sefiiri kerge magus. Tulemus: pohlamoosiga immutatud kakaokeeks, mille vahel on pohla-vahukoore kreem ning peal sefiir.



Kakaokeeks
kuivained:
4dl nisujahu
3/4 dl kakaopulbrit
2 spl peedipulbrit (maitset see ei lisa aga teeb keeksi värvi erksamaks pruuniks. Selle võib ka ära jätta)
1tl vanillisuhkrut
1 tl soodat
näpuotsaga soola

2 muna
3,5 dl suhkrut
90 g margariini
2,5 dl hapupiima (keefir, pett)
1 spl õunaäädikat
väike peotäis pohli

Pane ahi 175 kraadi peale sooja ning pane valmis küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivorm. Sulata margariin ja jäta jahtuma. Sõelu kokku kuivained. Mikserda muna suhkruga heledaks vahuks ning lisa kuivainetele. Sega tainast veidi ja lisa juurde hapupiim, sulatatud margariin ja pohlad. Kõige viimasena lisa äädikas ning sega taigen korralikult läbi, vala vormi ning pane eelsoojendatud ahju. Äädikas hakkab soodaga reageerima, seetõttu on hea, kui kook saab kiiresti ahju. Küpseta ca 45 minutit või veidi rohkem. Katsu tikuga, kas kook on seest valmis.

Pohlamoos:
Seni kuni keeks on ahjus, keeda ca 2 tassitäiest pohladest, törtsust veest ja suhkrust (seda pane maitse järgi, ca 1,5 dl) kiire moos. Moos võiks jääda mõnusalt hapu.

Jäta keeks jahtuma. Kui keeks on juba toasoe, võid panna selle tunniks sügavkülma, et seda oleks parem pooleks lõigata. Immuta lahtilõigatud kihid pohlamoosi vedelama osaga.

Pohla-vahukoore kreem:
vahusta 200 ml vahukoort 1 spl suhkruga tugevaks vahuks. Lisa pohlamoosi nii, et kreem jääb ilus roosa ja maitseb hõrk. Jäta veidi moosi alles ka koogi pealmise kihi immutamiseks. Et kreem tugevama konsistentsiga oleks ja paremini koogi vahel püsiks, võid lisada sellele peeneks pudistatud biskviiti (1 muna, 1spl jahu, 1spl suhkrut - kreemi sisse pane ainult pool biskviidist, muidu läheb kreem liiga tihkeks, teine pool söö niisama ära). Kui ei viitsi biskviiti teha, siis selle võib ka ära jätta.

Tõsta kreem koogi vahele ning immuta moosiga ka pealmine kiht. Tee kahest munavalgest sefiir. Mina keedan sefiiri jaoks siirupi samas potis, kus tegin pohlamoosi, siis saab siirup roosa (sefiiri värvi see siiski eriti ei muuda) ja pisut hapukam. Kata kook sefiiriga, peale veel mõned värsked pohlad ning valmis! Nagu sellised koogid ikka, läheb seegi seistes ainult paremaks.

3 September 2012

Kärbseseente kool

Sama häda mis lindudegagi, on ka seentega - ma ei tunne neid. Mets on seeni täis aga eksimatult tunnen ära vaid punase kärbseseene, kivipuraviku, kuuseriisika ja kukeseene. Pilvikud ka. Teist hooaega käib usin seente tuvastamine nii raamatu kui google'i abil, loetelu tasapisi pikeneb ent tuleb tõdeda, et teadmine on visa kinnistuma. Kas pea on vana või ei oska õppida?
Ei mäleta, kas olen üldse kunagi õppinud seeni tundma... Kes, kus, millal, kellele ja kuidas peaks seda õpetama? Kodu, kool, kogemus? Ühest küljest oleks ju väga inimlik teada üht võimalust, kuidas oma bioloogilist vajadust - toitumine - rahuldada. Aga kui suuremal osal inimestest pole korilus toidu hankimise meetod, sest saab ka lihtsamalt, milleks siis seened? Aga kui ühel hetkel olud muutuvad, poeletid on tühjad ja korilus muutub jälle tähtsaks?
Ei teagi, kuidas küll ette ennustada, millised teadmised ja oskused on need, mida meil on elu jooksul vaja ja mis on need, mille viimane kasutamine leiab aset kontrolltööd kirjutades. Hirmus suur on ikka nende inimeste vastutus, kes hariduspoliitika ja kooliprogrammidega tegelevad. Õpetajatel muidugi ka.

Kui kellelgi on veel jäänud tähele panemata, kuidas "sünnivad" kärbseseened, siis siin on paar illustreerivat pilti.





Vasakpoolsele kärbseseenele nime andmisega jään jänni - mis kärbseseen see võiks olla? Parempoolne on vist panter kärbseseen (siin on veel üks foto) või kas ikka on?


Täiendan postitust: Vastused küsimustele leiab päris oma õuelt - Rõuge seenenädala info


31 August 2012

Vabaduse tunne



Need pildid on suvisest üheõhtusest kodukohvikust meie õues. Kodukohvik oli minu jaoks näide vabadusest teha, mida hing ihkab ja süda soovib. Olen alati olnud seda meelt, et vabadus on habras haare ja seda tuleb kaitsta ja hoida. Aga kas me mõtleme, mis sügavam tähendus on vabadusel?

Ennast näiteks võttes võin öelda, et isikuvabaduse tunnetamine pole sugugi lihtne, see ajab segadusse. Teadvusse on kinnistunud juba kuskil algtasemel "turvalised" piirangud - nii ei saa, seda ei tohi, nii ei tehta. Kus on siis minu isiklik vabadus elada oma elu oma parima äranägemise järgi? (Loomulikult eeldusel, et sellega ei häiri ma kaaskodanikke ega keskkonda ning võttes vastutuse tagajärgede eest). Kui mul tuleb isu kohvikut pidada/mängida, siis ma võingi seda teha nüüd ja praegu. Nautida tegevusvabadust. Või kui mudilased hommikul on uimased ja mitte kuidagi ei virgu lasteaia hommikusöögi ajaks, siis kas pean iga hinna eest neid tagant utsitama ja iga päeva algust pingestama ("kähku, kähku, me jääme hiljaks" - kuhu hiljaks?  Mis siis juhtub, kui hiljaks jääme?) või võin otsutada, et lapsed lähevad lasteaeda siis, kui  nad on oma loomulikus rütmis üles ärganud? Ma võin sedasi otsustada, sest mul on vabadus seada enda elus reegleid vastavalt oma väärtushinnangutele. Otsustamine teatavasti tähendab erinevate argumentide läbikaalumist ja võrdlemist ja ei ole spontaanne tegevus. Põhjendus, et nii tehakse või nii ei tehta, on otsustamise juures üpris hädine ja ei oma tihti olulist sisu.

Isiku vabaduse (või isikuvabaduse) tunnetamine pole sugugi lihtne. Täieliku isikuvabaduse teadvustamine pole üldlevinud tava. Seda eriti meie ühiskonnas, kus on hiljaaegu toimunud palju suuri muutusi. See on ka loogiline - kui kogu ühiskond ühtäkki "vabaks hakkaks", läheks keeruliseks selle ühiskonna valitsemine seniste tööriistadega. Vabanemine võtab aega ja toimub pikkamööda nii, et sellega jõuaks kohaneda, sest vabadusega kaasneb vastutus. Ka inimene ise peab kohanema, sest piiramatuse tajumine võib katuse sõitma võtta. See on omal nahal läbi kogetud. Vabaduse mõiste avardumine ehk on üks olulisemaid muutusi, mis minus on toimunud siia, maale, kolides. Siin on rohkem võimalusi vaba olla ja vabaduse mõttest aru saada. Avar ruum, suurem looduse mõjuvõim, mis ei lase tekkida rutiinil, loob selleks soodsa pinnase. Õndsus olla hetke sees unustades ära kõik olnu.

Seetõttu pole mitte midagi imelikku, kui täiskasvanud inimene naudib olemise vabadust, mängib mõnikord kohvikut või pagarit (ja võtab rõõmuga vastu väljakutse küpsetada kokteilipeo jaoks pavlova-kooki) ning mõnikord kasutab vabadust hoopis analüüse kirjutades, planeerides, strateegiaid kavandades.

Sa võid teha seda, mida soovid ja moel nagu soovid!
Mulle meeldivad jänesed ja koogid ja strateegiad. Nii lihtsalt on.


Kokteilipeo pavlovad. Foto: Grethe Rõõm, www.mugul.ee

Head fotot strateegaist ja planeerimisest ilma, et see sisaldaks liigset ja ebaolulist infot, ei suutnud oma varasalvest leida.

24 August 2012

Pildi sisse minek

Kui olin lõpetanud Laima juures koogisöömise fotode ja tema imekaunis lilleaias jalutamise fotode sorteerimise, valdas mind vastupandamtu soov panna kokku selline kollaaž - hiiglama pikad liiliad ja pisike Laima lillede vahel. Midagi oli selles kombinatsioonis tuttavlikku. Ähmane äratundmine jäi painama.




Ühtäkki meenus, miks kõik nii tuttav tundus...
John Tennieli  Alice Imedemaal raamatu illustratsioon "The Garden of Live Flowers"



 Siinjuures ei maksagi vist imestada, et Laima blogi pealkiri on .... Laima in Wonderland.






Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...