18 October 2014

Tõrvapalu tüdrukute sügisekunst


Sügis ergutab suuri ja väikeseid mängima värvi ja vormiga. Lastele on lennukat talenti alati rohkem jagunud. Suurtel tüdrukutel on praktiline kaalutlus risti jalus. Õnneks ei ole võimalik sügise andidest ka kõige suuremal pragmaatikul midagi ebavärvilist kokku keerata.



Pragmaatik ütleb - kasvatage lehtpeeti. Kõigi teiste toredate aedviljade kõrval tänuväärne uustulnuk meie aias - suve hakul väikesed värsked krõmpsud lehed salatisse-võileivale. Suve ja lehtpeedi kasvades ideaalne lisand kõiksugustesse hautistesse ja ahjuroogadesse. Lehti-varsi jagub kuni külmadeni  - koos porgandiga viimased asukad aiamaal. Nüüd siis proovisin kõrvitsasupi sisse ja jälle olin rahul. Punavarreline sort näeb ka ekstra-kaunis välja.




Kõrvits ja paradiisiõunad enne ja pärast. Sahvriklassika. 

12 October 2014

Roosi tahab lennata



Möödunud aasta oktoobris oli tädi Sokikesel põhjust varrastelt lendu lasta imetillukesed roosad sokikesed. Pisimõõdulised sokid pidid veel jupp aega kannatlikult ootama aega, mil' omanik neisse ära ei upu. See aeg tuli ja tuli veel palju teisi vahvaid aegu. Roosad sokid on ammuilma väikseks jäänud. Kõik unistused, ootused ja lootused on täitunud. On aeg uuteks sokkideks (sedakorda emme tehtud). Roosi tahab lennata...

Väike nupsik Helena Roosi ajab diivani najale end püsti ukerdades nina vahvalt kirtsu ja teeb kavalat krutskinaeru. Nägu on täpselt selline nagu Piret Raua värsiridades:

Mulle meeldib õitsev roos,
õites puu ja magus moos.
Meeldib vannivahuvann,
ülepannikoogipann,
tutimüts ja mütsitutt,
väike beebi, beebi lutt,
küpsis, komm ja tordilõik.
Meeldib absoluutselt KÕIK!







25 September 2014

Pildikesi seenehooajast: kitsemamplid





Kitsemamplid klassikalises seenemarinaadis (esiplaanil). Vot kitsemampel on selline seen, mis ei tekita nostalgiat. Minu jaoks uue aja leid. Riisikaid, pilvikuid ja puravikke olen ikka sahvririiulitel või peolaudedel kohanud aga mitte kitsemampleid. Ometi on seen täiesti võrratu, üsna maheda maitsega ja mõnus korjata. Noored seened parasjagu nunnud aga mitte liiga imetillukesed. Korv täitub hoogsalt. Mis peamine, kupatamist ei vaja, söö nagu puravikke.

19 September 2014

Pildikesi seenehooajast: männiriisikad

 

Metsaseente kulinaarse kasutamise traditsioonid on minu köögis üsna lühikesed. Midagi pole imestada - metsaseente saamiseks on vaja metsa minna ja linnakorteris mets aknast sisse just ei trügi. Sügisel sai pigem pargis kollastes vahtralehtedes sahistamist nauditud kui eraldi seenel käik ette võetud. Elukeskkond mõjutab meid alateadlikult ja märkamatult. Esimesel Rõuge-aastal vaatasin kiretult pealt, kuidas mammikesed seenekorvidega meie majast mööda jalutasid. Ise korjasime ainult kukeseeni sousti tarvis. Seeneõnneks piisas sellestki.
Järgmisel aastal sattusid ka juba esimesed ilmselgelt puraviku moodi puravikud korvi. Noored kivipuravikud tõenäoliselt. Kupatamine tundus ikkagi liiga suur raketiteadus ja aju raius, et kõiki teisi seeni tuleb niikuinii kupatada ja keeta ja mida kõike veel teha enne kui neid süüa kõlbab. Nüüdseks on toidulaual kasutamist leidvate seente ampluaa laienenud kukeseenest-puravikust leotamist ja kupatamast vajavate liikideni. Keel tuvastab üleüldise seenemaitse asemel juba erinevate seente nüansse ja iseloomu. Enam ei ole olemas seenemaitset, on puraviku maitse, riisika maitse jne.
Tutvus männiriisikatega on selle aasta teadlik valik, mille üks tipphetki on olnud sinihallitusjuustuga seenepirukas. Intensiivsed maitsed ja rammus tekstuur. Piruka põhjas ohtralt pehmema maitsega riivjuustu, mida hoiab koos täisterajahu, või ja vesi. Kergelt kuldseks küpsenud põhjale laotud kupatatud ja võis koos sibula, tüümiani, peterselli ja killu küüslauguga praetud männiriisikad. Soola-pipart ka. Peale valasin segu lahti klopitud munast, hapukoorest ja sinihallitusjuustust. Ahju. Ahjust välja.
Ja siis.... läheb võtab piruka kõrvale triiphoonest "teise ringi" noored salatilehed. Jaaa! Sel aastal oli meeles ja oli viitsimist teha augusti alguses uus lehtsalatite külv. Uhke värk.
 
 




 

18 September 2014

Pildikesi seenehooajast: kärbseseened

 
 
 




Minu kõige lemmikumad seened. Sel hooajal kõigis värvitoonides ja eriti ohtralt.

14 September 2014

Pildikesi seenehooajast: puravikud



 

 
 
 
 
Tõrvapalu metsa veeres elades ei ole võimalik maha magada tulevase mükoloogi talenti. Kas talentidel on ka esinemissagedus nagu näiteks haigustel? Mitu mükoloogia talenti meil on 1000 inimese kohta?
Siiani tundub, et pinnas on soodsam siiski seentele, mitte talentidele, sest maaelu on lapsed juba niivõrd ära rikkunud. Meie lapsed peavad õuele trügivat seeneuputust niisama tavaliseks nagu õhku või internetti. Erilist vaimustust see neis ei tekita. Minu jaoks on saabunud aga lemmikaastaaeg - ilus värviline sügis. Poisslapsed vaatavad multifilmilikult kaunis sügismetsas ülevoolavates emotsioonides püherdavat ema kui omajagu kentsakat olevust. Midagi pole teha - paremat pole antud. Tütarlaps möönab, et mõni kohevam samblatutt ja nupsikud seenebeebid võivad täitsa kenad olla ning lisaks on vähese kannatlikkuse all vaeveldes tal üsna põnev ka seeneotsimise mängu mängida. Enda jaoks olen seda mängu keeranud paar vinti kangemaks. Algul oli see tavaline otsin-seeni mäng aga see läks ruttu igavaks, sest hiidsuured puravikud kasvasid koduõuel ja mäng sai ruttu läbi (ja korvid täis). Siis tuli mäng otsin-ainult-väikeseid-puravikke-ja-teisi-söögiseeni. Ka see mäng tüütas ka ära, sest tahaks midagi peale seente ka süüa. Viimati mängisin mängu otsin-ainult-väikeseid-pomerantspuravikke-kitsemampleid-ja-männiriisikaid. See oli juba palju põnevam mäng.
Tuleb tõdeda, et seenesöögi teema on teisejärguline ja pigem paratamatu kõrvalnäht otsimise-mängule. Seened on ka ilma söömata niivõrd ilusad.
 




20 August 2014

Kassid


Meil on jälle kassipojad. Elu  metsa ääres, kus naabriks on rebased, loob võimaluse, et suve hakuks on jälle kass otsa saanud. Looduslik valik ja mitte midagi pole parata. Niipea kui kodulooma uudishimu sunnib teda oma territooriumi piire nihutama, kaasneb sellega risk. Jänesed šampust ei joo aga rebane uudishimulikke noorkassidega maiustab hea meelega. Hoiame pöialt, et need kassid on alalhoidlikumad.
Aga seda ma ei tea, kuidas on võimalik, et täpselt samal ajal juunis jõudis (ilma teineteisega konsulteerimata) hea sõbra Roosamamma koju samasugune uus punane pereliige. Meie Orion ja Porgand tervitavad Arturit!





12 August 2014

Idülli mitu poolt


Kui kolm aastat tagasi Rõugesse kolisime, tundus kõige raskem olevat kohaneda Võru toidupoodide kesise valikuga. Elades Tallinna kesklinnas tundus rikkalik juustu, veini, puuviljade valik igameheõigusena. Kuhu ma sattusin - poes on ainult ühte sorti Parmesani, kui sedagi ??? Kitsejuustu pidi lausa mitmest poest otsima, mõnikord näkkas. Kohalikust Rõuge poest sai leevendust ootamatule saia-leivakriisile, ei enamat. Hakka või Tartus poes käima.

Aeg läks.
Kas Võru Maksimarket tegi suuri samme oma kaubavalikus või vähenesid minu kapriisid aga see on ju väga hea pood - kõik vajalik on olemas. Ei mingit nurinat.

Aeg läks veelgi.
Toidu pärast ei hakka küll Võrru sõitma, Rõuge poes on ju kõik vajalik olemas.

Võin arvata, et olen enda maailma naba aga maailm minu ümber teeb minuga mida tahab. Nüüd mõtlen möödunud aegade peenutsemistele mõnusa muigega. 

Paar nädalat tagasi olid külas sõbrad Indrek ja Saale ning suveõhtusel söögilaual oli poest toodud vaid sool, pipar ja või. Kõik muu - aedviljad, seened, ürtidega ahjukana - oli "omatoodang". Tavaliselt me nii ökod ei ole ja tarbime suures osas ikka poekraami aga tookord trehvas nii. Ilus oli tunda vabadust, et me ei sõltugi kaubandusketist vaid iseenda ajast ja tööst.

Kolmas aasta kanadega. Need linnud koos kaasneva munauputusega on saanud meie suvede pärisosaks. Sel aastal lisaks munakanadele ka broilerid. Imearmsad kollased sulepallid kasvasid silmnähtava kiirusega kolmekilosteks hanemõõtu ahjupraeks. Pildid idüllilisest maaelust võivad ju tunduda armsad aga päriselt on nii, et kui näiteks päevade kaupa vihma ladistab, on kanad rinnuni pasased. Teinekord võtab kanakuudi koristamine ja kaasnev sitahais silmadest vee välja. Ja need kärbsed.... Samuti pole mingi tore tegevus kaagendist vaikiva lihakeha "tekitamine". Ei hakka teid selliste piltidega traumeerima aga minu jaoks on need kõik selle idülli kõrval olemas. Päris elu. Ilma kapriiside ja pirtsutamiseta. Kui vaja, siis vaja ja ajadki verise peata kana kuumaveepotti ja kakud sulgi ning sikutad tal tagumikust soolikaid välja. Hoolimata õõvastavast vaatepildist oled siiski aupaklik ja tänulik linnule, kes sinu kõhutäie eest andis oma elu. Parim, mis talle pakkuda saime, oli õnnelik elu päris päikese all (mitte kuskil tehistingimustega lindlas).

Idülli mitu poolt.










Lisaks kanadele-kukkedele on meil mõned koduloomad veel aga neist juba järgmisel korral.





8 August 2014

Kiri ämmale


Kallis Anne!

Üks väike aga oluline vihje. Lisa oma suvisele lemmikule, kergelt keedetud aedubadele, anniarrolikult  juurde hakitud peterselli, riivitud parmesani ja küüslauguküünt ning nirista peale veidi oliiviõli ja näpuotsaga soola. Saad väga heast veel parema. Ausõna!

Hääga,
Kadri





4 August 2014

Liiliad ja roosid

Kas kunagi ongi mul muud lemmiklille olnud kui liilia ... vist mitte. Unistan lahtisest koduaknast, millest puhub soe suvetuul sisse liilia magusat lõhna. Olen sellele unistusele niiiii lähedal - lillepeenar akna all on, liiliad selles ka aga ei ole veel kätte saanud nippi, kuidas need lilled seal niisama lopsakaks saada kui piltidel olevas tädi aias. Juba teist aastat paar kidurat õit vaid. Aga ma ei jäta jonni. Ja kui liiliad kasvama saan, siis võtan ette roosid. Seniks aga käin tädi juures liiliapuhmastes ja roosipõõsastes nuusklemas ning parematel päevadel lahkun sealt lillesülemiga ja imetlen neid lilli siis meie kodulaual edasi.














Tädi aiast on pikemalt juttu augustikuises ajakirjas "Kodu ja Aed"

20 July 2014

Suvine piparkoogimaania


Eelmised jõulud möödusid pisitütre haiglast koju jõudmise rütmis. Piparkoogivaeselt. Olin juba leppinud, et üks piparkoogihooaeg jääb vahele kuniks hea tuttav talvel küsis, et kas suvel ka piparkoogiteo ette võtaksin. Loomulikult ei suutnud võimalusest loobuda ning nüüd saigi valmis 115 suvist beseeküpsisega pulmapiparkooki. Hoolimata tervest söögilauatäiest kookidest, jäi käe sisse hea tunne, et oleks võinud veelgi glasuuritada aga las selle hea tunde pealt hakkab kasvama jõuluootus ja siis juba täismäng lume ja pakase ja pikkade õhtutega. Pealegi kipub suvesoojas glasuur liiga ruttu hanguma ja tülle ots ummistuma.
...
ja minu enda pulmas 13 aastat tagasi jõululaupäeval olid piparkoogid ilma igasuguse glasuurita ...





11 July 2014

Hea seltskond

Igal blogijal jõuab teatava regulaarsusega kätte periood, mil ta küsib endalt: "Miks ma seda teen? Keda huvitab, et mul aias õitseb lill või ahjus küpsed kook või et käisime perega puhkusereisil...." Viimase aasta jooksul on isiklikus elus toimunud väga pöördelised sündmused ja seega on veebilobisemine olnud kuskil kaugel prioriteetide listi lõpus. Nagu ka tudujänesed, kes vaatamata soovile, ei suuda siiski veel konkureerida suure pere, kohustuste ja sõpradega (ääremärkus: kõrvalolev meiliaadress ei ole kasutusel aga ma ei oska seda blogerile selgeks teha. Vabandan kõigi ees, kes on püüdnud selle kaudu minuga kontakteeruda. Kirjutada saab: kadrikangro@hotmail.com).
Vaikusest naasmine on vaevaline ja uje - ons' seda kõike üldse vaja? Kellele? Mulle? Sõpradele-tuttvatale? Kontvõõrastele? Miks? On see vaata-mis-mina-tegin eputamine, faktide edastamine või maailmavaate jagamine, et puudutada lugeja mõtteid?
Ühest vastust polegi... kõik eelnev on õige ja ei ole ka.
Nii, et annan endale andeks siinsed lüngad ja konarused ajajoonel, neid tuleb kindlasti veel. Mittekirjutamine võib olla tähendusrikkamgi kui kirjutamine.

Aga praegu kõditab hinge ja utsitab sulge haarama puhas uhkus kuue naise üle (seal hulgas ka mina ise).


Kohtutakse vihmasel suveõhtul. Voolav vahuvein ei ärgita mitte sõnakaid vaidlusi päevapoliitilistel teemadel vaid laseb valla mälestused minevikust, vallatu loba ja egoistlikud tulevikuplaanid ajaks "kui-lapsed-on-juba-suured-ja-mehed-on-surnud-ning-põis-enam-ei-pea". Pidulik ja väljapeetud seltskondlik koosviibimine ent ometi nii hooliv ja soe. Jah, need on kui jõulud. Need ongi jõulud sõltumata kuupäevast. Ootusärvus, kingitused, koos olemine. Jagatakse seaprae vaagent, tõstetakse hapukapsast, tehakse komplimente. Magama ei raatsita minna, naerdakse täis eelnevate ja tulevaste kuude normid, kuulatakse ära südamel olevad mured.


Peale lahkumisembusi on hinges ja kehas seletamatu rahu ja rahulolu ning kange kihu kohe jälle uuesti kokku saada. Lubad endale, et seekord nii pikka vahet ei tule aga siis tuleb argipäev ja uue kohtumise planeerimine võtab jälle pool aastat aega. Head asja ei saa palju.


See nüüd kvalifitseerus peatükki "Puhas uhkustamine", sest mul on maailma parimad sõbrad ning selle üle võib ju olla ülevoolavalt uhke.





4 July 2014

Punane on uus must!






Silmanurgast näen köögi akna taga edasi-tagasi kihutamas midagi laulvat ja punast. See on üks neist hetkedest, kui ema haarab fotoka ja jookseb keeva spagetipoti tagant õue, sest noor stilist on elegantse kergusega hakkama saanud millegi toredaga. Meie väike kodune laulupidu.


17 May 2014

Kingitus Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikule


Eelmise aasta viimastel päevadel tehtud üleskutse tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku personali nende hindamatu panuse eest väikeste inimeste elu ja tervise eest võitlemisel, on jõudnud edukalt plaanitud tulemuseni. 15.mail andsime Lastekliinikule üle viis töötooli - neli värvilist õepostide töötooli ja üks arsti töötool (see jõudis juba piltide tegemise ajaks arstikabinetti).
Annetajaid oli kokku 81 ning kokku kogunes 2009 eurot, kuhjaga häid soove ja toetavaid sõnu. Lisaks toetas meid AS Standard ühe tooliga. Siinkohal tänusõnad kõigile headele inimestele, kes meid aitasid. Kiidu- ja tänusõnad ka AS Standardi esindajale Martin Kullile, kes aitas nõu ja jõuga ja oli väga kannatlik leidmaks haiglarahvale just seda kõige sobivamat mudelt Standardi rikkalikust tootevalikust.
Õeposti toolide puhul langes lõplik valik tunnustatud Skandinaavia brändile HÅG ning mudelile H03. Toolid on väga mugavad ja keha toetavad ning näevad äraütlemata kenad välja. Toolid on valmistatud ümbertöödeldud autopamperitest ja plastjäätmetest ning üleüldse on HÅG tunnustatud kui keskkonnateadlik ettevõte. Toolidel on garantii 10 aastat, 24/7 kasutamise korral 5 aastat.
Arsti töötooliks valmisime tšehhi tootja LD Seating mudeli Stream 280. Igati korralik ja mugav tool ning garantii 5 aastat. Seega peaks kingitusest olema nüüd rõõmu paljudeks aastateks.


Helena Roosi on igati rõõmus ja kraps täiesti tavaline laps. Sõnapaar "täiesti tavaline" on meie jaoks suurim kingitus. Paar aastat on ta veel arstide kõrgendatud tähelepanu all aga siiani on kõik sujunud kenasti.
Helena Roosi koos vanemate, õe ja vendadega tänab Lastekliinikut ja kõiki annetajaid ja toetajaid, kes aitasid sellel väikesel algatusel tõeks saada:

Maie Teder
Kristiina Kahur
Ainar Uusküla
Eveli Kaur
Petra Stuhr
Leili Karu
Ingrid Ruudi
Tõnu Lember
Helen Korol
Madli Rätsnik
Jaana Daniel
Triin Pints
Vivian Helekivi
Riina Lulla
Mirja Kukkonen
Eveli Nõgu
Margus ja Kadri Tramberg
Tiina Ereb
Eve-Liis Abroi
Eneli Kaasik
Külli Täht
Tiina Janter
Elo Perling-Kõmper
Sirli Vijar
Ingrid Õun
Annes
Kerli Vijar
Anne Leisner
Elina Naan
Piert Püss
Kersti Esnar
Epp Leesik
Juhan Härra
Annely Raun
Anu Tammiste
Liia Väljas
Merle Mandre
Merit Raju
Kairi Kaarlaid
Aivo Hütsi
Eveli Kaup
Tiina
Eve Täht
Urmas Vahter
Indrek Reinbach
Gunnar Ints
Tiia Kiis
Janela Lääne
Andres Loog
Katri
Merlit Aldosin
Tiina Rebane
Eve Kinnunen
Kerli
Airin
Inga Lambakahar
Kaire Kallak
Kai Koord
Kristina Uus
Miret Tuur
Kätlin Kann
Margit Adamson
Taavi Urb
Jaan Roos
Hele Soomets
Anne Tikenberg
Krista Alikas
Katrin
Kristi Liivamägi
Triin Tael
Piret Toomet
Ruth Loorits
Andres Puusep
Mart Kallis
Marika Timofejev
Ahti Sõõrde
Merle Jakobson
Eva Vodi
Irina Ojala
Vööbe Liitoja
Naiskodukaitse Võrumaa ringkond
AS Standard


Kadri ja Tanel



Ülevaade laekunud summa kasutamisest:

Toolid koos transpordiga (Tallinn-Tartu) 1916,62
Tänukirjad haigla stendidele ja kampaania sildid toolidele 60,00
Ülekandetasud 0,38
Jääk 32,00

Järele jäänud 32,00 annetame edasi Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi enneaegsete laste ravi edendamise tarbeks.
Täpsema ülevaate saamiseks palun kirjuta Kadrile (kadrikangro@hotmail.com)


13 May 2014

Beebimütsid





Kui käsitöö pisik on nii pika aja jooksul juba naha vahel kodunenud, siis ei aita ükski vabandus ega enese veenmine aja nappuses ja kohustuste rohkuses näputöö unustamiseks. Kasvõi uneaja arvelt aga ühel hetkel lihtsalt tuleb nõel või vardad kätte võtta. Kasvõi üksainus nööp õmmelda kui rohkemaks pole jaksu. Särginööpide, parandatud püksirihma või lahtiharutatud tunkedega ei hakka netiavarust reostama aga üks lihtsalt kootav beebimütsi muster väärib äramärkimist. Clover Earflap Hat Dover & Madden'ilt. Juhend on hea ja pildirohke ning mitmele suurusele. Arusaadavalt sõltub mudeli suuruse valik siiski lõngast, varrastest ja koetihedusest, kui et lapse vanusest (nagu on toodud juhendis). Proovilapist ja väiksest matemaatikaülesandest pole pääsu. Minu esimene vaarikamahlapunane müts sai veidi suur ja jääb sügist ootama, roosa müts sai kaks täiendavat mustrikordust ja on igati vinks-vonks. Beebividinatega on see mõnu, et saab kududa nende kõige pehmemate ja mõnusamate lõngadega - kehvemat kraami ju oma kallikesele ei raatsiks ning ühe toki jagu luksust kannatab rahakott välja ja sellest kogusest saab asi ka valmis. Müts on kootav kahel vardal ja seega tagant õmblusega, mis iseenesest jääb kenasti mustri vahele ja ei häiri sugugi. Olen üsna kindel, et üks müts tuleb veel (suvine puuvilla-lina-segune) aga siis teen ringvarrastel ja õmblusevabalt.
Head kudumist!




10 May 2014

49+51


49% ajast närvesöövat jauramist, pisaraid, muret, vaeva.
51% ajast rõõmu, õnne, lusti, naeru, rahu.
Maailma kõige kaalukamad kaks protsenti, mis panevad sind endast kõike andma. Jäägitult. 
49 protsendi üleminekut 51ks kogeb kõige vahetumalt õhtuti peale laste uinumist. Mõnikord võtab see lausa silma märjaks. Magavad lapsed on nii ilusad.

30 April 2014

Koduõpetaja



Episood n+1
Sel ajal kui mina tõstan türkiissinise kleidi garderoobi stangel vasakule ära mõnda erilist päeva ootama, võtab väike daam sõnagi lausumata ülemiselt riiulilt roosa laia äärega kübara ning läheb vana kaevu äärde konni vaatama või tibusid söötma või herneid külvama. Põlved kriimulised ja jalas venna vanad kummikud aga see ei sega kübara kandmist. On tavaline eriline päev, et panna pähe kübar, on täiesti eriline koht, kus seda teha - oma kodu. 

Episood n+2
Metsa harvendamine koduhoovi ääres on täies hoos. Lõke lõõmab kui igavene tuli, päike on südasuviselt kõrvetav, nahk on higine ja õhk täis kuuseokkapõlemise tolmu. Külla tulnud tädi Pillele toob ta külma kaevuvett Villeroy & Bochi elegantse pokaaliga. Metsaveere lounge...

Ja mina, vana rikutud naine, kleebin mõttes asjadele külge silte "argipäevaks", "linnas käimiseks", "erilisteks kordadeks". Ja nii need päevad tiksuvad ja asjad muudkui ootavad ja ootavad samal ajal kui tema pillub mulle silme ette ülaltoodud stiilis episoode. Ahh, nii palju on siin elus veel õppida! Veab, et mind on õnnistatud nelja täistööajaga koduõpetajaga, väike Suur Daam nende hulgas. Ehk läheb õnneks ja ei pea suvetööle jääma...




Noor must kukk on väikse daami vaieldamatu lemmik


1 March 2014

Helena Roosi annetuskampaania ületas ootusi

Foto: Grethe Rõõm

Detsembris algatatud väike heategevuskampaania Tartu Lastekliiniku toetuseks osutus edukamaks kui oleksime julgenud loota. Annetajaid oli 81, kelle abil kogunes 2009 eurot vastsündinute ja intensiivravi osakondade õepostidesse ergonoomiliste toolide soetamiseks. Seda on rohkem, kui oskasime oodata ja seega saame osakondades välja vahetada rohkem toole. Suur tänu kõigile kes oma õla alla panid!
Meeldiva üllatusena panustab väikesesse kodanikualgatusse ka Eesti juhtiv mööblitootja ja edasi müüja Standard AS pakkudes meile omapoolset tuge nii sobiva mudeli valimisel kui kattes osaliselt toolide soetuskulu. Praegu otsime koos Lastekliiniku personaliga Standardi mitmekesisest valikuvõimalusest kõige sobivamat tooli. Protsess on võtnud plaanitust veidi kauem aega, sest tunneme suurt vastutust heade inimeste usalduse ja iga annetatud euro ees. Tahame olla kindlad, et leiame Lastekliinku oludesse just selle õige ja parima mudeli, mis oleks mugav, vastupidav, lihtne kasutada ja mille tootmisel oleks arvestatud keskkonnasäästlikke põhimõtteid.
Kui toolid on tehasest kohale jõudnud ja Lastekliinikule üle antud, anname sellest siinsamas blogis ka teada.

Täname kõiki toetajaid!
Kadri ja Tanel

2 February 2014

Suhkurdatud apelsinid



Olen apelsini usku. Kui on valida, kas mandariin või apelsin, siis igal juhul langeb eelistus apelsinile. Nii värksena ja puhtalt kui ka kombineerituna ja küpsetatult. Siinkohal meenub üks paremaid brüleekreemi elamusi Tartu Meat Marketis, kus seda oli võrgutatud apelsiniga ja kroonitud krõmpsu apelsinisipsiga... Jõulude ajal käisime Suure Munamäe jalamil JoniJoni kohvikus, seal kohtusin jälle oma lemmikuga. Sedakorda suhkurdatuna. 

Suhkurdatud apelsin törtsu tumeda šokolaadiga on üks eriti ilus ja meelas maius. Afrodisiakumi nime vääriline. Mesiselt läikiv ja kollakasoranž, magus, mõrkjas, natuke hapukas ja parajalt kange, et seda peab mõnusalt keeleotsaga mekutama... Täiesti seks värk. 

Apelsini suhkurdamine pole eriti keeruline aga on aeganõudev - apelsini(koore)viilud kergelt läbi keeta ja siis suhkrusiirupisse keema kuniks siirup on kenasti kokku keenud ja aplesin marmelaadiselt läbikumav ning siis kuivama. Õpetusi leiab veebist omajagu (otsingusõnadega 'candied orange slices' või 'candied orange peels') ja ega nende tegemisel miskit eriti nässu minna ei saa. Tegelikult ei järginud ma ühtegi konkreetset retsepti ja poti kõrval ei valvanud ka vaid panin läbikeedetud viilud ja koored puupliidi väiksemale rauale suhkruvee sisse podisema. Suhkruvett parasjagu nii palju, et kattis apelsine. Niiakaua kuni pliit kuum said apelsinid ja suhkur potis mehkeldada. Tunnikest kaks vast. Kui siirup kokkukeenud ja päris otsa sai ning apelsinid olid niipalju jahtunud, et kannatas näpuga võtta, panin need pliidiservale restiga kuivama. Koored kuivasid kiiremini aga viilud on mahlasemad ja need pidi panema veel tunniks leigesse ahju pöördõhu sisse tuulduma. Tundusid teised muidu liiga nätsad. Ja valmis nad saidki. Siis veel sulašokolaadi sisse ja voila!





Pööraselt ilusat värvi ja klaasjad jäävad apelsinid peale suhkurdamist. Toidu kohta ei mõtle just liiga sageli, et oh-kui-ilus aga sedapuhku see tunne tekib. Ei raatsi kohe süüagi. 


23 January 2014

Õunapuuõieroosa sall



Pikalt küpsetatud ilusall. Muster "Sweet Dreams" sai Boo Knits'ilt ostetud juba ei-tea-millal. Silmad vardale loodud aasta tagasi. Sall lõpetatud augustis ja nüüd, jaanuaris, on sall oma õiges vormis. Lõngaks Rowani õunapuuõieroosa Kidsilk Haze, vardad 2,5 ning kaunistuseks seemnehelmed ja ohtralt õhksilmuseid. Helmed oleks võinud veidi suuremad valida, et neid ei peaks salli seest taga otsima aga niimoodi õhkõrnana udusesse salli puistatuna on need ka ilusad.

Ma pole just liiga usin kuduja. Seda enam ajab ennastki kimbatusse, et miks niigi vähest kuduressurssi kulutada teadmata sihtotstarbega esemele. Algul pidi saama sellest sallist kingitus ühele sõbrale, siis teisele, vahepeal mõtlesin, et isegi olen sellist udupeent salli väärt... Puhas kudurõõm. Nüüd ei teagi, mis sellest edasi saab. Ootab oma õiget hetke.
Aga ilus on see muster küll... nagu ka tema sõsarad Boo Knitsi In Love Collectionis.






Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...