Haldjamüts

Tegin mütsi. Tegin selle juba sügisel. Olin siis täiesti veendunud, et see on tänavuse talvemütsihooaja soojendus ning ei vääri avalikku äramainimist. Nüüd, kus talvemütsihooaeg on lõpule saamas, pean tõdema, et üksikürituseks see soojendus jäigi (kui välja arvata üks punane tuttmüts, mis siiani ootab tutti ja voodrit). Illusiooni lopsaka (ja isetehtud) mütsikogu võimalikkusest külvab proua Sokike. Lausa kadedaks ajab, kuidas tal on koduses kollektsioonis igale pereliikmele-ilmale-ülerõivale-tujule-rahvusele vastav peakate. Ma arvan, et sellist tootlikkust saavutada, peab ta kuduma ka magades (kuigi mul pole ühtki tõestust selle hüpoteesi kohta). Igal juhul selge on see, et Sokikese tasemeni ma ei ulatu aga vähemalt on mul oma kindel unistus sellisest mütsivalikust. Asi seegi.

Pildilolev peakate oli spontaanne eksperimentaalprojekt. Materjaliks minu villa- ja mohäärisegune armas kapsun, mis kahjuks nägi juba väsinud välja.

Eksperimendi I osa.

Eesmärk: lõige.

Tegevus: konstrueerimine.

Tulemus: enam-vähem sain hakkama. Mõned norimise kohas siiski on.

Eksperimendi II osa

Eesmärk: kokkuõmmeldud müts

Tegevus: kootud materjali õmblemine.

Tulemus: igati vinks-vonks, võib teinekordki teha.

Ja siis lõpuks Marmelaadi-koolkonnale kohaselt ka vooder. Näo äärest kinnitub vooder mütsi külge servast veidi tagapool nõnda, et 'lahtise' voodriääre ja pealmise osa vahele mahub veel oliivroheline sametvolang. Roosa-rohelisekirju voodrisitsiga on kaetud ka mütsi nööp.

Piltidel paistab mütsi alt fuksiaroosa 'sukk', mis on on komplektiväline lisavahend külmematel päevadel.