18 October 2014

Tõrvapalu tüdrukute sügisekunst


Sügis ergutab suuri ja väikeseid mängima värvi ja vormiga. Lastele on lennukat talenti alati rohkem jagunud. Suurtel tüdrukutel on praktiline kaalutlus risti jalus. Õnneks ei ole võimalik sügise andidest ka kõige suuremal pragmaatikul midagi ebavärvilist kokku keerata.



Pragmaatik ütleb - kasvatage lehtpeeti. Kõigi teiste toredate aedviljade kõrval tänuväärne uustulnuk meie aias - suve hakul väikesed värsked krõmpsud lehed salatisse-võileivale. Suve ja lehtpeedi kasvades ideaalne lisand kõiksugustesse hautistesse ja ahjuroogadesse. Lehti-varsi jagub kuni külmadeni  - koos porgandiga viimased asukad aiamaal. Nüüd siis proovisin kõrvitsasupi sisse ja jälle olin rahul. Punavarreline sort näeb ka ekstra-kaunis välja.




Kõrvits ja paradiisiõunad enne ja pärast. Sahvriklassika. 

12 October 2014

Roosi tahab lennata



Möödunud aasta oktoobris oli tädi Sokikesel põhjust varrastelt lendu lasta imetillukesed roosad sokikesed. Pisimõõdulised sokid pidid veel jupp aega kannatlikult ootama aega, mil' omanik neisse ära ei upu. See aeg tuli ja tuli veel palju teisi vahvaid aegu. Roosad sokid on ammuilma väikseks jäänud. Kõik unistused, ootused ja lootused on täitunud. On aeg uuteks sokkideks (sedakorda emme tehtud). Roosi tahab lennata...

Väike nupsik Helena Roosi ajab diivani najale end püsti ukerdades nina vahvalt kirtsu ja teeb kavalat krutskinaeru. Nägu on täpselt selline nagu Piret Raua värsiridades:

Mulle meeldib õitsev roos,
õites puu ja magus moos.
Meeldib vannivahuvann,
ülepannikoogipann,
tutimüts ja mütsitutt,
väike beebi, beebi lutt,
küpsis, komm ja tordilõik.
Meeldib absoluutselt KÕIK!







25 September 2014

Pildikesi seenehooajast: kitsemamplid





Kitsemamplid klassikalises seenemarinaadis (esiplaanil). Vot kitsemampel on selline seen, mis ei tekita nostalgiat. Minu jaoks uue aja leid. Riisikaid, pilvikuid ja puravikke olen ikka sahvririiulitel või peolaudedel kohanud aga mitte kitsemampleid. Ometi on seen täiesti võrratu, üsna maheda maitsega ja mõnus korjata. Noored seened parasjagu nunnud aga mitte liiga imetillukesed. Korv täitub hoogsalt. Mis peamine, kupatamist ei vaja, söö nagu puravikke.

19 September 2014

Pildikesi seenehooajast: männiriisikad

 

Metsaseente kulinaarse kasutamise traditsioonid on minu köögis üsna lühikesed. Midagi pole imestada - metsaseente saamiseks on vaja metsa minna ja linnakorteris mets aknast sisse just ei trügi. Sügisel sai pigem pargis kollastes vahtralehtedes sahistamist nauditud kui eraldi seenel käik ette võetud. Elukeskkond mõjutab meid alateadlikult ja märkamatult. Esimesel Rõuge-aastal vaatasin kiretult pealt, kuidas mammikesed seenekorvidega meie majast mööda jalutasid. Ise korjasime ainult kukeseeni sousti tarvis. Seeneõnneks piisas sellestki.
Järgmisel aastal sattusid ka juba esimesed ilmselgelt puraviku moodi puravikud korvi. Noored kivipuravikud tõenäoliselt. Kupatamine tundus ikkagi liiga suur raketiteadus ja aju raius, et kõiki teisi seeni tuleb niikuinii kupatada ja keeta ja mida kõike veel teha enne kui neid süüa kõlbab. Nüüdseks on toidulaual kasutamist leidvate seente ampluaa laienenud kukeseenest-puravikust leotamist ja kupatamast vajavate liikideni. Keel tuvastab üleüldise seenemaitse asemel juba erinevate seente nüansse ja iseloomu. Enam ei ole olemas seenemaitset, on puraviku maitse, riisika maitse jne.
Tutvus männiriisikatega on selle aasta teadlik valik, mille üks tipphetki on olnud sinihallitusjuustuga seenepirukas. Intensiivsed maitsed ja rammus tekstuur. Piruka põhjas ohtralt pehmema maitsega riivjuustu, mida hoiab koos täisterajahu, või ja vesi. Kergelt kuldseks küpsenud põhjale laotud kupatatud ja võis koos sibula, tüümiani, peterselli ja killu küüslauguga praetud männiriisikad. Soola-pipart ka. Peale valasin segu lahti klopitud munast, hapukoorest ja sinihallitusjuustust. Ahju. Ahjust välja.
Ja siis.... läheb võtab piruka kõrvale triiphoonest "teise ringi" noored salatilehed. Jaaa! Sel aastal oli meeles ja oli viitsimist teha augusti alguses uus lehtsalatite külv. Uhke värk.
 
 




 

18 September 2014

Pildikesi seenehooajast: kärbseseened

 
 
 




Minu kõige lemmikumad seened. Sel hooajal kõigis värvitoonides ja eriti ohtralt.

14 September 2014

Pildikesi seenehooajast: puravikud



 

 
 
 
 
Tõrvapalu metsa veeres elades ei ole võimalik maha magada tulevase mükoloogi talenti. Kas talentidel on ka esinemissagedus nagu näiteks haigustel? Mitu mükoloogia talenti meil on 1000 inimese kohta?
Siiani tundub, et pinnas on soodsam siiski seentele, mitte talentidele, sest maaelu on lapsed juba niivõrd ära rikkunud. Meie lapsed peavad õuele trügivat seeneuputust niisama tavaliseks nagu õhku või internetti. Erilist vaimustust see neis ei tekita. Minu jaoks on saabunud aga lemmikaastaaeg - ilus värviline sügis. Poisslapsed vaatavad multifilmilikult kaunis sügismetsas ülevoolavates emotsioonides püherdavat ema kui omajagu kentsakat olevust. Midagi pole teha - paremat pole antud. Tütarlaps möönab, et mõni kohevam samblatutt ja nupsikud seenebeebid võivad täitsa kenad olla ning lisaks on vähese kannatlikkuse all vaeveldes tal üsna põnev ka seeneotsimise mängu mängida. Enda jaoks olen seda mängu keeranud paar vinti kangemaks. Algul oli see tavaline otsin-seeni mäng aga see läks ruttu igavaks, sest hiidsuured puravikud kasvasid koduõuel ja mäng sai ruttu läbi (ja korvid täis). Siis tuli mäng otsin-ainult-väikeseid-puravikke-ja-teisi-söögiseeni. Ka see mäng tüütas ka ära, sest tahaks midagi peale seente ka süüa. Viimati mängisin mängu otsin-ainult-väikeseid-pomerantspuravikke-kitsemampleid-ja-männiriisikaid. See oli juba palju põnevam mäng.
Tuleb tõdeda, et seenesöögi teema on teisejärguline ja pigem paratamatu kõrvalnäht otsimise-mängule. Seened on ka ilma söömata niivõrd ilusad.
 



Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...