18 September 2014

Pildikesi seenehooajast: kärbseseened

 
 
 




Minu kõige lemmikumad seened. Sel hooajal kõigis värvitoonides ja eriti ohtralt.

14 September 2014

Pildikesi seenehooajast: puravikud



 

 
 
 
 
Tõrvapalu metsa veeres elades ei ole võimalik maha magada tulevase mükoloogi talenti. Kas talentidel on ka esinemissagedus nagu näiteks haigustel? Mitu mükoloogia talenti meil on 1000 inimese kohta?
Siiani tundub, et pinnas on soodsam siiski seentele, mitte talentidele, sest maaelu on lapsed juba niivõrd ära rikkunud. Meie lapsed peavad õuele trügivat seeneuputust niisama tavaliseks nagu õhku või internetti. Erilist vaimustust see neis ei tekita. Minu jaoks on saabunud aga lemmikaastaaeg - ilus värviline sügis. Poisslapsed vaatavad multifilmilikult kaunis sügismetsas ülevoolavates emotsioonides püherdavat ema kui omajagu kentsakat olevust. Midagi pole teha - paremat pole antud. Tütarlaps möönab, et mõni kohevam samblatutt ja nupsikud seenebeebid võivad täitsa kenad olla ning lisaks on vähese kannatlikkuse all vaeveldes tal üsna põnev ka seeneotsimise mängu mängida. Enda jaoks olen seda mängu keeranud paar vinti kangemaks. Algul oli see tavaline otsin-seeni mäng aga see läks ruttu igavaks, sest hiidsuured puravikud kasvasid koduõuel ja mäng sai ruttu läbi (ja korvid täis). Siis tuli mäng otsin-ainult-väikeseid-puravikke-ja-teisi-söögiseeni. Ka see mäng tüütas ka ära, sest tahaks midagi peale seente ka süüa. Viimati mängisin mängu otsin-ainult-väikeseid-pomerantspuravikke-kitsemampleid-ja-männiriisikaid. See oli juba palju põnevam mäng.
Tuleb tõdeda, et seenesöögi teema on teisejärguline ja pigem paratamatu kõrvalnäht otsimise-mängule. Seened on ka ilma söömata niivõrd ilusad.
 




20 August 2014

Kassid


Meil on jälle kassipojad. Elu  metsa ääres, kus naabriks on rebased, loob võimaluse, et suve hakuks on jälle kass otsa saanud. Looduslik valik ja mitte midagi pole parata. Niipea kui kodulooma uudishimu sunnib teda oma territooriumi piire nihutama, kaasneb sellega risk. Jänesed šampust ei joo aga rebane uudishimulikke noorkassidega maiustab hea meelega. Hoiame pöialt, et need kassid on alalhoidlikumad.
Aga seda ma ei tea, kuidas on võimalik, et täpselt samal ajal juunis jõudis (ilma teineteisega konsulteerimata) hea sõbra Roosamamma koju samasugune uus punane pereliige. Meie Orion ja Porgand tervitavad Arturit!





12 August 2014

Idülli mitu poolt


Kui kolm aastat tagasi Rõugesse kolisime, tundus kõige raskem olevat kohaneda Võru toidupoodide kesise valikuga. Elades Tallinna kesklinnas tundus rikkalik juustu, veini, puuviljade valik igameheõigusena. Kuhu ma sattusin - poes on ainult ühte sorti Parmesani, kui sedagi ??? Kitsejuustu pidi lausa mitmest poest otsima, mõnikord näkkas. Kohalikust Rõuge poest sai leevendust ootamatule saia-leivakriisile, ei enamat. Hakka või Tartus poes käima.

Aeg läks.
Kas Võru Maksimarket tegi suuri samme oma kaubavalikus või vähenesid minu kapriisid aga see on ju väga hea pood - kõik vajalik on olemas. Ei mingit nurinat.

Aeg läks veelgi.
Toidu pärast ei hakka küll Võrru sõitma, Rõuge poes on ju kõik vajalik olemas.

Võin arvata, et olen enda maailma naba aga maailm minu ümber teeb minuga mida tahab. Nüüd mõtlen möödunud aegade peenutsemistele mõnusa muigega. 

Paar nädalat tagasi olid külas sõbrad Indrek ja Saale ning suveõhtusel söögilaual oli poest toodud vaid sool, pipar ja või. Kõik muu - aedviljad, seened, ürtidega ahjukana - oli "omatoodang". Tavaliselt me nii ökod ei ole ja tarbime suures osas ikka poekraami aga tookord trehvas nii. Ilus oli tunda vabadust, et me ei sõltugi kaubandusketist vaid iseenda ajast ja tööst.

Kolmas aasta kanadega. Need linnud koos kaasneva munauputusega on saanud meie suvede pärisosaks. Sel aastal lisaks munakanadele ka broilerid. Imearmsad kollased sulepallid kasvasid silmnähtava kiirusega kolmekilosteks hanemõõtu ahjupraeks. Pildid idüllilisest maaelust võivad ju tunduda armsad aga päriselt on nii, et kui näiteks päevade kaupa vihma ladistab, on kanad rinnuni pasased. Teinekord võtab kanakuudi koristamine ja kaasnev sitahais silmadest vee välja. Ja need kärbsed.... Samuti pole mingi tore tegevus kaagendist vaikiva lihakeha "tekitamine". Ei hakka teid selliste piltidega traumeerima aga minu jaoks on need kõik selle idülli kõrval olemas. Päris elu. Ilma kapriiside ja pirtsutamiseta. Kui vaja, siis vaja ja ajadki verise peata kana kuumaveepotti ja kakud sulgi ning sikutad tal tagumikust soolikaid välja. Hoolimata õõvastavast vaatepildist oled siiski aupaklik ja tänulik linnule, kes sinu kõhutäie eest andis oma elu. Parim, mis talle pakkuda saime, oli õnnelik elu päris päikese all (mitte kuskil tehistingimustega lindlas).

Idülli mitu poolt.










Lisaks kanadele-kukkedele on meil mõned koduloomad veel aga neist juba järgmisel korral.





8 August 2014

Kiri ämmale


Kallis Anne!

Üks väike aga oluline vihje. Lisa oma suvisele lemmikule, kergelt keedetud aedubadele, anniarrolikult  juurde hakitud peterselli, riivitud parmesani ja küüslauguküünt ning nirista peale veidi oliiviõli ja näpuotsaga soola. Saad väga heast veel parema. Ausõna!

Hääga,
Kadri





4 August 2014

Liiliad ja roosid

Kas kunagi ongi mul muud lemmiklille olnud kui liilia ... vist mitte. Unistan lahtisest koduaknast, millest puhub soe suvetuul sisse liilia magusat lõhna. Olen sellele unistusele niiiii lähedal - lillepeenar akna all on, liiliad selles ka aga ei ole veel kätte saanud nippi, kuidas need lilled seal niisama lopsakaks saada kui piltidel olevas tädi aias. Juba teist aastat paar kidurat õit vaid. Aga ma ei jäta jonni. Ja kui liiliad kasvama saan, siis võtan ette roosid. Seniks aga käin tädi juures liiliapuhmastes ja roosipõõsastes nuusklemas ning parematel päevadel lahkun sealt lillesülemiga ja imetlen neid lilli siis meie kodulaual edasi.














Tädi aiast on pikemalt juttu augustikuises ajakirjas "Kodu ja Aed"

20 July 2014

Suvine piparkoogimaania


Eelmised jõulud möödusid pisitütre haiglast koju jõudmise rütmis. Piparkoogivaeselt. Olin juba leppinud, et üks piparkoogihooaeg jääb vahele kuniks hea tuttav talvel küsis, et kas suvel ka piparkoogiteo ette võtaksin. Loomulikult ei suutnud võimalusest loobuda ning nüüd saigi valmis 115 suvist beseeküpsisega pulmapiparkooki. Hoolimata tervest söögilauatäiest kookidest, jäi käe sisse hea tunne, et oleks võinud veelgi glasuuritada aga las selle hea tunde pealt hakkab kasvama jõuluootus ja siis juba täismäng lume ja pakase ja pikkade õhtutega. Pealegi kipub suvesoojas glasuur liiga ruttu hanguma ja tülle ots ummistuma.
...
ja minu enda pulmas 13 aastat tagasi jõululaupäeval olid piparkoogid ilma igasuguse glasuurita ...





Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...