1 March 2014

Helena Roosi annetuskampaania ületas ootusi

Foto: Grethe Rõõm

Detsembris algatatud väike heategevuskampaania Tartu Lastekliiniku toetuseks osutus edukamaks kui oleksime julgenud loota. Annetajaid oli 81, kelle abil kogunes 2009 eurot vastsündinute ja intensiivravi osakondade õepostidesse ergonoomiliste toolide soetamiseks. Seda on rohkem, kui oskasime oodata ja seega saame osakondades välja vahetada rohkem toole. Suur tänu kõigile kes oma õla alla panid!
Meeldiva üllatusena panustab väikesesse kodanikualgatusse ka Eesti juhtiv mööblitootja ja edasi müüja Standard AS pakkudes meile omapoolset tuge nii sobiva mudeli valimisel kui kattes osaliselt toolide soetuskulu. Praegu otsime koos Lastekliiniku personaliga Standardi mitmekesisest valikuvõimalusest kõige sobivamat tooli. Protsess on võtnud plaanitust veidi kauem aega, sest tunneme suurt vastutust heade inimeste usalduse ja iga annetatud euro ees. Tahame olla kindlad, et leiame Lastekliinku oludesse just selle õige ja parima mudeli, mis oleks mugav, vastupidav, lihtne kasutada ja mille tootmisel oleks arvestatud keskkonnasäästlikke põhimõtteid.
Kui toolid on tehasest kohale jõudnud ja Lastekliinikule üle antud, anname sellest siinsamas blogis ka teada.

Täname kõiki toetajaid!
Kadri ja Tanel

2 February 2014

Suhkurdatud apelsinid



Olen apelsini usku. Kui on valida, kas mandariin või apelsin, siis igal juhul langeb eelistus apelsinile. Nii värksena ja puhtalt kui ka kombineerituna ja küpsetatult. Siinkohal meenub üks paremaid brüleekreemi elamusi Tartu Meat Marketis, kus seda oli võrgutatud apelsiniga ja kroonitud krõmpsu apelsinisipsiga... Jõulude ajal käisime Suure Munamäe jalamil JoniJoni kohvikus, seal kohtusin jälle oma lemmikuga. Sedakorda suhkurdatuna. 

Suhkurdatud apelsin törtsu tumeda šokolaadiga on üks eriti ilus ja meelas maius. Afrodisiakumi nime vääriline. Mesiselt läikiv ja kollakasoranž, magus, mõrkjas, natuke hapukas ja parajalt kange, et seda peab mõnusalt keeleotsaga mekutama... Täiesti seks värk. 

Apelsini suhkurdamine pole eriti keeruline aga on aeganõudev - apelsini(koore)viilud kergelt läbi keeta ja siis suhkrusiirupisse keema kuniks siirup on kenasti kokku keenud ja aplesin marmelaadiselt läbikumav ning siis kuivama. Õpetusi leiab veebist omajagu (otsingusõnadega 'candied orange slices' või 'candied orange peels') ja ega nende tegemisel miskit eriti nässu minna ei saa. Tegelikult ei järginud ma ühtegi konkreetset retsepti ja poti kõrval ei valvanud ka vaid panin läbikeedetud viilud ja koored puupliidi väiksemale rauale suhkruvee sisse podisema. Suhkruvett parasjagu nii palju, et kattis apelsine. Niiakaua kuni pliit kuum said apelsinid ja suhkur potis mehkeldada. Tunnikest kaks vast. Kui siirup kokkukeenud ja päris otsa sai ning apelsinid olid niipalju jahtunud, et kannatas näpuga võtta, panin need pliidiservale restiga kuivama. Koored kuivasid kiiremini aga viilud on mahlasemad ja need pidi panema veel tunniks leigesse ahju pöördõhu sisse tuulduma. Tundusid teised muidu liiga nätsad. Ja valmis nad saidki. Siis veel sulašokolaadi sisse ja voila!





Pööraselt ilusat värvi ja klaasjad jäävad apelsinid peale suhkurdamist. Toidu kohta ei mõtle just liiga sageli, et oh-kui-ilus aga sedapuhku see tunne tekib. Ei raatsi kohe süüagi. 


23 January 2014

Õunapuuõieroosa sall



Pikalt küpsetatud ilusall. Muster "Sweet Dreams" sai Boo Knits'ilt ostetud juba ei-tea-millal. Silmad vardale loodud aasta tagasi. Sall lõpetatud augustis ja nüüd, jaanuaris, on sall oma õiges vormis. Lõngaks Rowani õunapuuõieroosa Kidsilk Haze, vardad 2,5 ning kaunistuseks seemnehelmed ja ohtralt õhksilmuseid. Helmed oleks võinud veidi suuremad valida, et neid ei peaks salli seest taga otsima aga niimoodi õhkõrnana udusesse salli puistatuna on need ka ilusad.

Ma pole just liiga usin kuduja. Seda enam ajab ennastki kimbatusse, et miks niigi vähest kuduressurssi kulutada teadmata sihtotstarbega esemele. Algul pidi saama sellest sallist kingitus ühele sõbrale, siis teisele, vahepeal mõtlesin, et isegi olen sellist udupeent salli väärt... Puhas kudurõõm. Nüüd ei teagi, mis sellest edasi saab. Ootab oma õiget hetke.
Aga ilus on see muster küll... nagu ka tema sõsarad Boo Knitsi In Love Collectionis.






27 December 2013

Helena Roosi ja väike heategu

Eelmine postitus osutus prohvetlikuks. Ühel jänkukesel oli rutt hoopis meie enda värvilisse pesakonda saabumisega ....


10.oktoobril sündis meie perre Helena Roosi. Ilusat sündmust varjutas tõsiasi, et see juhtus üle kolme kuu oodatust varem. Pontsakate põskede asemel oli 850-grammine läbikumavate tillukeste käekestega miniatuurne inimene ning hirmutav teadmatus iga järgneva minuti ja tunni ees. Sündmuste kulg, milleks ükski pere pole ettevalmistatud ja millele ei oska mõelda enne, kui see sind tabab. Järgnes kaks ja pool kuud haiglarežiimi koos juhtmete, andurite, monitoride, maha surutud emotsioonide, kaine mõistuse, usu ja lootusega. Kaks ja pool kuud arstide ja õdede tööd ühe väikse tüdruku elu ja tervise pärast.
 

Helena Roosi on väga tublisti kosunud ning jõulude eelõhtul jõudis ta esimest korda koju kahe venna ja õe juurde. Ta on olnud erakordselt vintske võitluses oma koha eest päikese all ent ta poleks seda suutnud ilma arstide ja õdedeta Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikust. Keerulised aparaadid ja uued tehnoloogiad üksi ei aita neid väikseid patsiente. Aparaadi ja patsiendi vahele on vaja tarka ja hoolivat inimest. Suur on rõõm, et need inimesed on meie keskel olemas ning teevad tööd, mida nad armastavad.
 
Au ja kiitus suure südamega inimestele, kes on valinud endale niivõrd vastutusrikka elukutse! 
 
Heategevuskampaaniad on tavaliselt suunatud patsientide heaolule ja aparatuuri soetamisele. Arstide ja õdede panus patsientide ravimisel on jäänud tänamatult varju. Haiglas jäi silma palju elementaarseid ja personali töötingimusi puudutavaid pisiasju, mis vajavad samuti parandamist aga milleks tihti haigla eelarvest raha ei jätku. Töö pikkades vahetustes nii õrnade ja tundlike patsientidega nagu seda on (enneaegsed) vastsündinud, nõuab keskendumist ja tähelepanu. Mugavad töötingimused peaksid selle juures olema iseenesestmõistetavad aga paraku reaalsuses see nii pole.
 
Soovime tunnustada Lastekliiniku arstide, õdede ja abipersonali tööd aidates oma väiksel moel nende olmetingimusi paremaks muuta. Pidasime nõu Lastekliiniku inimestega ning selgus, et ühe esimese asjana, millega töötingimusi mugavamaks teha, võiks välja vahetada õepostide töötoolid. Seepärast kingime Lastekliiniku vastsündinute osakonnale ja intensiivravi osakonnale õepostidesse uued mugavad ja ergonoomilised toolid. Ka Sina saad meie kingiga ühineda!
 
Need inimesed päästsid meie lapse elu! Hea blogilugeja, Kui Sa südamest soovid aidata meil TÜK Lastekliiniku personali selle eest tänada, siis tee oma annetus Helena Roosi pangakontole. Annetusi kogume kuni 28.jaanuarini, mis pidi olema Helena Roosi oodatav sünnipäev.
Ülekande rekvisiidid: Helena Roosi Kangro a/a 221058823830 Swedbank.
Annetuse sihipärast kasutamist saab kontrollida kontakteerudes kirja teel (kadrikangro@hotmail.com). Kõigi toetajate nimed lisatakse tänukirjale (soovi korral tagatud anonüümsus).

Kadri ja Tanel

18 September 2013

Enneaegne jänes värvilisest pesakonnast

Sleepy Bunny No 21

Kui pean sõnastama, miks tudujänesed olemas on ja neid ikka veel juurde tuleb, siis jään jänni. Sisepoliitiliselt korrektne vastus oleks "garderoobi kasuliku riiulipinna suurendamiseks kangavarude realiseerimise abil". Kõlavad sõnad on paraku õõnsad, sest selle eesmärgi saavutamiseks on valitud tee äärmiselt ebaefektiivne. Diivanikatted või mõni muu monumentaalteos annaks kiiremini silmaga nähtava tulemuse. Ausam põhjendus oleks, et nii kangesti meeldib mängida materjali, mustrite ja värviga. Vorm on turvaliselt ühesugune, sellega pead vaevama ei pea. Isevoolu teed kulgev protsess.

Võtsin ette värvilise pesakonna - ikka selged ja ergud värvid. Pidid kõik üheskoos valmis saama aga näe, üks enneaegne punane sattus sekka. Tuulerõugetäpilisel punasel tudujänesel hakkas kiire. No mis parata....
Antud jänese puhul on mu vaieldamatuks lemmikuks temperamentse mustriga satsiseelik, mis pärineb ühest (aastaid tagasi kaltsukast toodud) retro-beebikleidist. Kleit ise oli kulunud metallist lukuga ja väiksele lapsele kandmiseks üsna ebamugav aga kangas oli liiga ehe selle poodi jätmiseks. Veerand kleidist sai kasutatud, jäänud on veel kolmveerand ... Tempo magnifico!

Sleepy Bunny No 21

Sleepy Bunny No 21

4 September 2013

Marineeritud kukeseened

Untitled
 
 
See postitus on rohkem enesele märgi maha panemiseks, et tulevastel aastatel ei peaks hakkama leiutama, millise marinaadiga kukeseeni teha.
 
Elu seenemetsa ääres on viinud lõpuks selleni, et seenehoidised on hakanud ka meie sahvririiulile jõudma. Esimesel maal elamise aastal piirdusin vaid suvise kukeseenesoustiga. Möödunud sügisel panin tagasihoidliku katsetuse korras Hilda Ottensoni igihalja "Hoidised" raamatu retsepti järgi mõned riisikad purki (tulemus oli paduäädikane ja süüa ei kõlvanud). Ühe kandikutäie kukeseeni ja puravikke kuivatasin ka (pettumus oli suur, kui seenekuhilast jäi lõpuks järele armetud riismed ja kuivatatud seente kasutamiseni talvel ei jõudnudki). Seened pakuvad sügiseses metsas nii suurt visuaalset naudingut, et sellest piisab isegi söögi asemele. Sel aastal tunnen, et pead hakkab tõstma seente purgistamise huvi...
Kukeseeni oleme kodumetsast korjata saanud jaanipäevast saati aga see on rohkem ühe-pannitäie-korjamine jalutuskäigu kõrvalproduktina. Augustis käis herr Vanemleitnant aga päris kukeseenemetsas ja tõi seeni koju ämbritega. Ega muud ei jäänud üle, kui kiirelt selgeks teha seente marineerimise põhitõed ja valida paljude retseptide hulgast see, mis tundub õige.
Tegin proovipartiid veinimarinaadiga a'la Pisike ja Pisut Segi ning sinepi-sidruni marinaadiga Nami-Nami ainetel. (Täpsed retseptid leiab viidatud linkidelt).
Sinep ja sidrun sai meie pere lemmikuks ning läks käiku ka järgmiste metsast välja toodud ämbrite puhul. Meie perele sobivalt koduse klassikalise maitsega, samas annavad sidrun ja sinep mõnusat värsket mekki. Marinaad on kukeseentele just paraja kangusega nii, et seene enda maik jääb kenasti alles. Omalt poolt lisasin marinaadi riivitud sidrunikoort ning katsetasin erinavate sibulatega. Punase sibulaga jäi hoidis erititi ilus ja erksat värvi, valge sibulaga pisut tuhmim. Veinimarinaad sai ka hea aga vajas oma maitse järgi timmimist ja tulemus pole eestlase jaoks nii harjumuspärane. Minu jaoks pigem maitsevaheldus kui kohustuslik iga-aastane purgitäide.
 
Kuiv augusti lõpp tegi seenehooaega pausi aga viimaste päevade vihmad on pannud seened uuesti kasvama. Puravikud ja pilvikud on kohe eriti ilusad. Pilvikutega ma mässata ei viitsi aga millised on soovitused puravike tallele panekuks?

 
Untitled
Lasteaed
 
Untitled
Kollaste kaselehtede ajal on kukeseeni sambla sees pagana raske märgata
 
Untitled
Puraviku edev soolo
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...