20 August 2014

Kassid


Meil on jälle kassipojad. Elu  metsa ääres, kus naabriks on rebased, loob võimaluse, et suve hakuks on jälle kass otsa saanud. Looduslik valik ja mitte midagi pole parata. Niipea kui kodulooma uudishimu sunnib teda oma territooriumi piire nihutama, kaasneb sellega risk. Jänesed šampust ei joo aga rebane uudishimulikke noorkassidega maiustab hea meelega. Hoiame pöialt, et need kassid on alalhoidlikumad.
Aga seda ma ei tea, kuidas on võimalik, et täpselt samal ajal juunis jõudis (ilma teineteisega konsulteerimata) hea sõbra Roosamamma koju samasugune uus punane pereliige. Meie Orion ja Porgand tervitavad Arturit!





12 August 2014

Idülli mitu poolt


Kui kolm aastat tagasi Rõugesse kolisime, tundus kõige raskem olevat kohaneda Võru toidupoodide kesise valikuga. Elades Tallinna kesklinnas tundus rikkalik juustu, veini, puuviljade valik igameheõigusena. Kuhu ma sattusin - poes on ainult ühte sorti Parmesani, kui sedagi ??? Kitsejuustu pidi lausa mitmest poest otsima, mõnikord näkkas. Kohalikust Rõuge poest sai leevendust ootamatule saia-leivakriisile, ei enamat. Hakka või Tartus poes käima.

Aeg läks.
Kas Võru Maksimarket tegi suuri samme oma kaubavalikus või vähenesid minu kapriisid aga see on ju väga hea pood - kõik vajalik on olemas. Ei mingit nurinat.

Aeg läks veelgi.
Toidu pärast ei hakka küll Võrru sõitma, Rõuge poes on ju kõik vajalik olemas.

Võin arvata, et olen enda maailma naba aga maailm minu ümber teeb minuga mida tahab. Nüüd mõtlen möödunud aegade peenutsemistele mõnusa muigega. 

Paar nädalat tagasi olid külas sõbrad Indrek ja Saale ning suveõhtusel söögilaual oli poest toodud vaid sool, pipar ja või. Kõik muu - aedviljad, seened, ürtidega ahjukana - oli "omatoodang". Tavaliselt me nii ökod ei ole ja tarbime suures osas ikka poekraami aga tookord trehvas nii. Ilus oli tunda vabadust, et me ei sõltugi kaubandusketist vaid iseenda ajast ja tööst.

Kolmas aasta kanadega. Need linnud koos kaasneva munauputusega on saanud meie suvede pärisosaks. Sel aastal lisaks munakanadele ka broilerid. Imearmsad kollased sulepallid kasvasid silmnähtava kiirusega kolmekilosteks hanemõõtu ahjupraeks. Pildid idüllilisest maaelust võivad ju tunduda armsad aga päriselt on nii, et kui näiteks päevade kaupa vihma ladistab, on kanad rinnuni pasased. Teinekord võtab kanakuudi koristamine ja kaasnev sitahais silmadest vee välja. Ja need kärbsed.... Samuti pole mingi tore tegevus kaagendist vaikiva lihakeha "tekitamine". Ei hakka teid selliste piltidega traumeerima aga minu jaoks on need kõik selle idülli kõrval olemas. Päris elu. Ilma kapriiside ja pirtsutamiseta. Kui vaja, siis vaja ja ajadki verise peata kana kuumaveepotti ja kakud sulgi ning sikutad tal tagumikust soolikaid välja. Hoolimata õõvastavast vaatepildist oled siiski aupaklik ja tänulik linnule, kes sinu kõhutäie eest andis oma elu. Parim, mis talle pakkuda saime, oli õnnelik elu päris päikese all (mitte kuskil tehistingimustega lindlas).

Idülli mitu poolt.










Lisaks kanadele-kukkedele on meil mõned koduloomad veel aga neist juba järgmisel korral.





8 August 2014

Kiri ämmale


Kallis Anne!

Üks väike aga oluline vihje. Lisa oma suvisele lemmikule, kergelt keedetud aedubadele, anniarrolikult  juurde hakitud peterselli, riivitud parmesani ja küüslauguküünt ning nirista peale veidi oliiviõli ja näpuotsaga soola. Saad väga heast veel parema. Ausõna!

Hääga,
Kadri





4 August 2014

Liiliad ja roosid

Kas kunagi ongi mul muud lemmiklille olnud kui liilia ... vist mitte. Unistan lahtisest koduaknast, millest puhub soe suvetuul sisse liilia magusat lõhna. Olen sellele unistusele niiiii lähedal - lillepeenar akna all on, liiliad selles ka aga ei ole veel kätte saanud nippi, kuidas need lilled seal niisama lopsakaks saada kui piltidel olevas tädi aias. Juba teist aastat paar kidurat õit vaid. Aga ma ei jäta jonni. Ja kui liiliad kasvama saan, siis võtan ette roosid. Seniks aga käin tädi juures liiliapuhmastes ja roosipõõsastes nuusklemas ning parematel päevadel lahkun sealt lillesülemiga ja imetlen neid lilli siis meie kodulaual edasi.














Tädi aiast on pikemalt juttu augustikuises ajakirjas "Kodu ja Aed"

20 July 2014

Suvine piparkoogimaania


Eelmised jõulud möödusid pisitütre haiglast koju jõudmise rütmis. Piparkoogivaeselt. Olin juba leppinud, et üks piparkoogihooaeg jääb vahele kuniks hea tuttav talvel küsis, et kas suvel ka piparkoogiteo ette võtaksin. Loomulikult ei suutnud võimalusest loobuda ning nüüd saigi valmis 115 suvist beseeküpsisega pulmapiparkooki. Hoolimata tervest söögilauatäiest kookidest, jäi käe sisse hea tunne, et oleks võinud veelgi glasuuritada aga las selle hea tunde pealt hakkab kasvama jõuluootus ja siis juba täismäng lume ja pakase ja pikkade õhtutega. Pealegi kipub suvesoojas glasuur liiga ruttu hanguma ja tülle ots ummistuma.
...
ja minu enda pulmas 13 aastat tagasi jõululaupäeval olid piparkoogid ilma igasuguse glasuurita ...





11 July 2014

Hea seltskond

Igal blogijal jõuab teatava regulaarsusega kätte periood, mil ta küsib endalt: "Miks ma seda teen? Keda huvitab, et mul aias õitseb lill või ahjus küpsed kook või et käisime perega puhkusereisil...." Viimase aasta jooksul on isiklikus elus toimunud väga pöördelised sündmused ja seega on veebilobisemine olnud kuskil kaugel prioriteetide listi lõpus. Nagu ka tudujänesed, kes vaatamata soovile, ei suuda siiski veel konkureerida suure pere, kohustuste ja sõpradega (ääremärkus: kõrvalolev meiliaadress ei ole kasutusel aga ma ei oska seda blogerile selgeks teha. Vabandan kõigi ees, kes on püüdnud selle kaudu minuga kontakteeruda. Kirjutada saab: kadrikangro@hotmail.com).
Vaikusest naasmine on vaevaline ja uje - ons' seda kõike üldse vaja? Kellele? Mulle? Sõpradele-tuttvatale? Kontvõõrastele? Miks? On see vaata-mis-mina-tegin eputamine, faktide edastamine või maailmavaate jagamine, et puudutada lugeja mõtteid?
Ühest vastust polegi... kõik eelnev on õige ja ei ole ka.
Nii, et annan endale andeks siinsed lüngad ja konarused ajajoonel, neid tuleb kindlasti veel. Mittekirjutamine võib olla tähendusrikkamgi kui kirjutamine.

Aga praegu kõditab hinge ja utsitab sulge haarama puhas uhkus kuue naise üle (seal hulgas ka mina ise).


Kohtutakse vihmasel suveõhtul. Voolav vahuvein ei ärgita mitte sõnakaid vaidlusi päevapoliitilistel teemadel vaid laseb valla mälestused minevikust, vallatu loba ja egoistlikud tulevikuplaanid ajaks "kui-lapsed-on-juba-suured-ja-mehed-on-surnud-ning-põis-enam-ei-pea". Pidulik ja väljapeetud seltskondlik koosviibimine ent ometi nii hooliv ja soe. Jah, need on kui jõulud. Need ongi jõulud sõltumata kuupäevast. Ootusärvus, kingitused, koos olemine. Jagatakse seaprae vaagent, tõstetakse hapukapsast, tehakse komplimente. Magama ei raatsita minna, naerdakse täis eelnevate ja tulevaste kuude normid, kuulatakse ära südamel olevad mured.


Peale lahkumisembusi on hinges ja kehas seletamatu rahu ja rahulolu ning kange kihu kohe jälle uuesti kokku saada. Lubad endale, et seekord nii pikka vahet ei tule aga siis tuleb argipäev ja uue kohtumise planeerimine võtab jälle pool aastat aega. Head asja ei saa palju.


See nüüd kvalifitseerus peatükki "Puhas uhkustamine", sest mul on maailma parimad sõbrad ning selle üle võib ju olla ülevoolavalt uhke.





4 July 2014

Punane on uus must!






Silmanurgast näen köögi akna taga edasi-tagasi kihutamas midagi laulvat ja punast. See on üks neist hetkedest, kui ema haarab fotoka ja jookseb keeva spagetipoti tagant õue, sest noor stilist on elegantse kergusega hakkama saanud millegi toredaga. Meie väike kodune laulupidu.


Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...