27 December 2011

Kulinaarne jõul - kiikhobu ja kõrvitsad

 

Tahtlikult või tahtmatult aga juba aastaid jõuavad minu panusena kingikorvidesse kulinaarsed teosed. Mul pole absoluutselt mitte vähematki  'poe kingituste' vastu aga nende hankimine on ränk töö, millest hea meelega hiiliks kõrvale (minu lugupidamine kõigi suhtes, kes sellega hakkama saavad). Nii ma siis eelistangi selle vaeva asemel teha midagi stressivabamat. Seega on isetehtud kingitused pigem lihtsama vastupanu teed minemine. Inimene peab tegema seda, mis tal hästi välja tuleb - mõni poodleb, mõni teeb piparkooke. Erinevus rikastab :)

Kõrvits peale mõningast peenkäsitöölist töötlust ja enne purki minemist:

23 December 2011

Jõulukaardid 2011

 

Jõulukaartidega on igal aastal üks ja seesama lugu - see päris õige tunne ja aeg neid teha saabub vahetult enne Õiget Päeva. Just siis kui jõuluhärduse moment hakkab haripunkti jõudma. Nii on juba aastaid jõudnud kaardid posti alles jõululaupäeval. Nii ka sellel aastal. Ei taha ka varem end pungestada ja kaartidesse oma argist stressi sisse põimida. Las nad siis jõuavad pisut hiljem aga vähemalt on sõpradele teada, et need on siirad ja soojad.
Seekordsetes kaartides on killukesed meie kodust - vanaema pleekinud voodilina pitsi, suure-kõhu-pluusi varrukat, Leitnanti vana vormisärki, suhkrukringleid ja häid soove. Kõik need on paela ja nööbiga kokku köidetud ja nööri otsa rippuma pandud. Kallid sõbrad, te olete meie jaoks olulised!

Täna tõime metsast kuuse tuppa.

22 December 2011

Helesiniste piparkookide lugu

Sel aastal pole ise jõudnud veel nii palju piparkoogitada, kui tahaks. Selle asemel on lapsed saanud möllata. Piparkoogitamisel on poisid ratsionaalsed, eesmärk on kvantitatiivne, tegevus on produktiivne. Naistega on teised lood. Linda-preili on piparkookide glasuuritamisel jätkuvalt äärmiselt kokkuhoidlik ja rõhk on protsessi nautimisel, mitte niivõrd mõõdetaval tulemusel. Tal on piparkookide taaskasutuse nipp - ühte piparkooki saab mitu korda glasuuritada, vahepeal tuleb lihtsalt see eelmisest kunstist puhtaks limpsida. Siiras loomise lust.

Veidike seda ja teist olen siiski jõudnud piparkookidest teha. Eriti põnev on piparkooke voolida (mitte rullida ja vormiga lõigata vaid peos taigatükke veeretada ja näppudega koogile kuju anda). Ruumilisem mõõde. Punnkõhtsed linnud ja munakesed on just sedaviisi tehtud, pisut vedelama helesinise glasuuriga kaetud ning pärast valge ja roosa glasuuriga peale joonistatud. 

Neid tehes meenus mulle muinasjutt seitsmes loos - Lumekuninganna.

 

"Aga kas sa ei saaks väikesele Gerdale midagi niisugust sisse anda, et ta kõige selle üle võimu saaks?"
"Ma ei saa talle suuremat võimu anda, kui tal juba on. Kas sa ei näe, kui suur see on? Kas sa ei näe, kuidas inimesed ja loomad peavad teda teenima, kuidas ta paljajalu maailmas nii hästi edasi on jõudnud? Ta ei pea mitte meie käest teada saama, et tema südames on võim, mis seisab selles, et ta armas, süütu laps on. Kui ta ise ei suuda Lumekuninganna juurde tungida ja väikesest Kajst klaasikilde eemaldada, siis ei saa meie sinna midagi parata."

 

Keset seda tühja, ääretut lumesaali oli külmunud järv, mis oli tuhandeks tükiks pragunenud, aga kõik tükid olid üksteisega nii sarnased, et see oli päris kunsttükk. Ja keset seda järve istus Lumekuninganna, kui ta kodus oli, ja siis ta ütles, et istub mõistuse peeglil ja et see on ainus ning parim peegel siin maailmas.

 

Kaj seadis kokku kõige keerulisemaid vigureid - see oli "mõistuse jäämäng". Tema silmis olid need vigurid päris hunnitud ja suurima tähtsusega; seda tegi klaasikild, mis tal silmas oli! Ta koostas terveid vigureid, mis moodustasid teatava sõna, aga kunagi ei suutnud ta kokku saada seda sõna, mida ta just tahtis, sõna "igavik", kuigi Lumekuninganna oli öelnud: "Kui sa selle viguri kokku sead, siis saad ise oma isandaks ja ma kingin sulle kogu maailma ja paari uusi uiske." Kuid ta ei suutnud.


Ent uksest sisse astudes märkasid nad, et neist on täiskasvanud inimesed saanud. Räästarennis õitsevad roosid ulatusid avatud akendest sisse, ja näe, seal oli ka nende väikesed lastetoolid, ning Kaj ja Gerda istusid kumbki oma toolile ja hoidsid teineteisel käest kinni. Nagu kurja une olid nad unustanud Lumekuninganna juures valitseva külma, tühja toreduse ja hiilguse. Vanaema istus päikese helgel paistel ja luges piiblist valju häälega: "Kui teie ei pööra ümber, ja ei saa kui lapsukesed, siis ei saa teie mitte teavariiki."
Ja nõnda nad seal istusid, mõlemad juba täiskasvanud, aga siiski lapsed, lapsed südamelt, ja oli suvi, soe, hunnitu suvi.

17 December 2011

Teenetemärk

Inimesed on nii toredad ja head. Mõned on kohe eriti head. Nii head, et tänulikust kallistusest jääb väheks ja tahaks anda kohe medali.
Peale pooleaastast Tamme talus elamist on tagumine aeg välja anda teenetemärk. Eks ordeneid on ka enne jagatud aga meie kodutalu nimelist teenetemärki sai välja antud esimest korda. Loodetavasti ei jää see viimaseks korraks.
Kui varasem Polkovniku auhind oli virtuaalse loomuga, siis sel korral on peale suurte sõnade ka asi ise olemas. Viimase aja tegemisi arvestades pole üllatav, et motiiviks on taas ööbik aga mis parata, kui see kujund on autorile niivõrd nahavahele pugenud ja jagab heldelt inspiratsiooni. Rinnamärgi materjalideks on Cernit-savi, sinine klaaskivike, helmed ja sametpael.
Tegu on tõsise asjaga ning seda kinnitab ka tunnustusega kaasaskäiv statuut, ordeni väljastamise protsess ja vajalik ühehäälne heakskiit. Ja et potentsiaalsetel ordeni kavaleridel säiliks stiimul tulevikuks, algab auhinnasadu III klassi teenetemärgiga ... Sõbrad, tasub pingutada, on kuhu edasi pürgida....



 

Tamme talu Teenetemärgi statuut

Tamme talu Teenetemärk on Tamme talu pererahvale osutatud abi ja hoolivuse tunnuseks.

Teenetemärgil on kolm klassi.

Tamme talu III klassi Teenetemärgiks on türkiissinise sametpaela ja sinisilmse linnukesega rinnamärk.

Rinnamärki kantakse mis tahes riietuse, hea tuju ja uhkusega.

Rinnamärgi kandmise õiguse võib anda:
a) Tamme talu pererahva sugulastele, sõpradele ja tuttavatele;
b) Isikutele, kes on hoidnud Tamme talu pererahva lapsi, pissitanud-kakatanud nende lemmikloomi ning muul viisil väljendanud oma hoolivust;
c) Eesti ja välisriikide kodanikele, kellel on erilisi teeneid Tamme talu pererahva ees.


Tamme talu pererahva nõupidamise protokoll nr.1 10.detsembril 2011

Otsustati: Tamme talu III klassi Teenetemärk nr 001 anda silmapaistvate teenete eest
Kriste'le.
Otsus on vastu võetud ühehäälselt ja edasikaebamisele ei kuulu.

11 December 2011

Helesinine kleit, kass ja tüdruk

 
Pühapäev. Kolmas advent. Helesinine kleit, kass ja tüdruk. Selle looga seostub mul' nii mitmeid mõtteid - kuidas vanast seelikust, öösärgist ja linikust sündis uus kleit, kuidas tüdrukud on pirtsakad, kuidas kass end pildile säädis, kuidas advendikumm venitab välja selle eheda jõulu-asja.

Ja lõpuks ei oska ma neist ühtegi kirjutada nii, et hea saaks. Las siis olla ainult pildid...


Ahjaa... sellest oleksin pidanud ka kirjutama, kuidas tüdruk imekspandava järjekindlusega endale futuristlikke sassoone loob ...

10 December 2011

Linnukesed

 

Ma elan Rõuges. Siin on Eesti sügavaim järv - Rõuge Suurjärv, siin on Eesti Ema monument ja siin on Ööbikuorg. Minu subjektiivse hinnangu kohaselt on need kolm sümbolit peamised, mis inimestele seostuvad Rõugega. Võin üsna julgelt väita, et eesti inimesed pärinevad kõik Rõugest, sest peaaegu igaüks, kellele oleme maininud, et kolisime elama Rõugesse, ütleb midagi sellist, et ma-tean-küll-mu-vanaisa-elas-seal või et mul-oli-kunagi-pruut-Rõuges või et vanasti-käisin-koos-sõbrannaga-tema-tädi-juures-seal-trepiga-majas-suvitamas. Ja kui ei olegi seost otseselt siinse paigaga, siis moel või teisel kagu-Eestiga on seos alati olemas.

Aga Rõuge... Kuigi mul on Rõugega perekondlik side, tekib esimesena lingvistiline seos ööbikutega. Ööbikuorg. Üks kauneima kõlaga kohanimesid ja üks kauneim paik maailmas. Sageli juhtub nii, et mis teistele nii ilus, näib endale nii tavaline. Ööbikuoruga on vist samamoodi. Igal juhul ei ole siinse poole aasta jooksul mulle silma torganud, et Ööbikuorg leiaks erilist tähelepanu kohalike hulgas. Aga võib-olla on see hoopis midagi püha ja puutumatut, mida Polkovnik nüüd torkima läks...

 

Kohalikud käsitöömeistrid on võrratud - need kindad, sokid, vaibad ja vööd, mida tehakse, on imeilusad. Aga, kus on on ööbikud??? Suvisel turismihooajal avatud käsitöölettidelt ööbikuid naljalt ei leia. Ent talvisel letil juba üht-teist on... Juba palju aastaid (üle kümne kindlasti) käivad jõulude eel kohalikud käsitöömeistrid oma tegemisi näitamas-müümas Riigikogus. Nii ka sel aastal. Kui nägin kohalikus lehes üleskutset, et oodatakse käsitööd näitus-müügile Riigikogus, otsustasin osaleda. Hinges näris ikka see teema, et miks nii vähe ööbikuid.

Andsin oma pisikese panuse tikitud prosside ja valgest polümeersavist ripatsitena. Teadlikult olen Sulle (ka varasemate ööbiku-prosside puhul) näitamata jätnud prosside tagumise poole. Igal neist on oma haakuvus ja seos esipoolega, mis jääb avastamiseks uuele omanikule...
Polümersavist linnukesed on juba mõnda aega võitnud meie pere südameid. Hea lihtne ajaviide - lapsed veeretavad savijääkidest värvilisi pallikesi ja minu hooleks jääb pallikesest linnu pea ja saba välja venitada (nüüdseks on vist juba kõik Teho rühma tüdrukud endale savilinnukese saanud). Näituse jaoks tegin linnukesed valgest savist, millele lisasin veidi läbikumavad efektsavi. Täpisteadusena tunduv traadiväänamine jäi Leitnanti hooleks.




p.s. traati väänasime tänagi - tagumisel hetkel said noored õunapuud metskitsede ja jäneste kaitseks aedikud. Selle traadiväänamise ajal kappas üks põdravasikas mööda lumist teed metsa poole... Kas peaks hakkama põdra-prosse tegema?

3 December 2011

Unistajate kalender

 

Ühel eelmise aasta oktoobrikuu päeval tegime Roosamamma Miretiga jõuluteemalist fotosessiooni. See oli esimene kord, kui mängisime piltide- ja sõnadega teadmises, et see jõuab ajakirja kaante vahele. See oli päev, mida mäletame elu lõpuni, sest saatus tegi oma vangerduse - ühe suure loo lõpp ja samal ajal ühe suure unistuse algus... Nii see algas.
Novembris juba hullasime kaamera ja punase Miniga Tallinna vanalinnas, nüüd juba oli eesmärk täita ajakirja veergu terve aasta jooksul. Peale parajalt pakaselist pildistamist istusime kohvikusse. Kuum šokolaad pani idanema idee, et võiksime oma sõprade jaoks panna kokku 12 naiselikku pildilugu ühte kaunisse kalendrisse. Selline väikese tiraažiga privaatprojekt. Ilus mälestus endale ja kingitus inimestele, kellest hoolime.
Aeg läks, idee vormus ja väikesest kodukoodut mälestustekimbust sai hoopis

Ilus Eesti. Unistajate kalender 2012


Unistusest sai reaalne elu. Kalendris on Jaanuari lehekülje alla serva kirjutatud nii:

Mina ise olengi see, kes teeb esimese ja teise ja kolmanda sammu, et jõuda oma unistuste maale.


Eile hoidsin esimest korda kalendrit käte vahel (mõned asjad jõuavad ääremaale siiski oluliselt hiljem kui pealinna). Rahulolev muie tuli suunurka. Jah, just selline õige tunne. Ja paber... Minu jaoks ülimalt oluline detail. Paber peab käe all soe olema. Paber peab olema samaaegselt tugev ja õrn. Paber on ju see, mis meie loodu selles kalendris edasi kannab. Valitud mõtted ja tunded on buketti seotud kestma kauemaks kui üks kalendriaasta. Ja need ei ole ainult minu ja Mireti mõtted, mis kestma jäävad. Need on ka Sinu mõtted. Oh, kuis ma tahaks, et selle kalendri servadele ja lehtedele külvaks aeg eleganste lohakusega kirja pandud mõtteteri ja mälestusi. Oh, kuis ma tahaks näha, et 23 aasta pärast, aastal 2034, leiab üks ilusas eas neiu pööningult 2012.aasta kalendri, kuhu ema on talletanud oma tolle aja rõõmud ja õnnehetked, siirad mõtted ja pisaraga pitseeritud saatuse keerdkäigud. Kuhu ema on unistades kirjutanud: "Kui mul kunagi on tütar, siis ..."
Nüüd on see linnuke lendu lastud ning ei mina ega Miret tema edasist käekäiku suunata ei saa. Seda teed Sina. Tuleb uus aasta oma rõõmude, nukrusehetkede ja mis peamine - oma unistustega. Püüdke need kinni!

Minu väikses toas on aja mõõde veidi hägustunud ja kohal on juba Jaanuar.

Suur aitäh, Hanna ja Piia, te aitasite leida ühele hobuse unenägu meenutavale mõttele nii ilusa väljundi.
Kallis Miret, lähme kohvikusse! Ma pole ammu enam ühte õiget kohvikutamist tunda saanud. Mhh?

29 November 2011

Lõhn

 


Pliidi serval küpsetab potike pimedate novembriõhtute lõhna....

15 October 2011

Esimene lumi, esimene kass

Esimene hallahommik on alati nii imeline. Mõnus karge. Imestasin, et miks siiani pole härmatist veel olnud. On ju oktoobri keskpaik.Täna hommikul avanes magamistoa aknast aga ilus valge pilt. Maa oli härmas. Õigemini - vastu hommikut oli maha sadanud juba esimene õhuke lumekiht.


Koos esimese lumega tuli meile ka kass. Armsa kokkulangevusena saime just täna oma perre esimese kassi - valge kassipoja talust, kus käime piima toomas. Ja nii saigi ta nimeks Lumepall. (Snowball - meesperele see nimi meeldis. Kes teab, see teab. Mina enne tänast näiteks ei teadnud)
Vana kombe kohaselt vahetasime kassipoja sukanõela vastu. Hea suure silmaga nõel oli.

10 October 2011

Sügis ja sõbrad ja veel üks ööbik


Kesk ilusaimat kuldset sügist juhtub ilusaid asju...


1.oktoobril oli mõtteis ja huultel kuulda mugandatud lauluridu :


Taas astun ma su salongi,
jälle istun peenel kanapeel.
Kõikjal siin kipspead blondid,
ingli juuksed peas, suus inglise keel....

Bäng-bäng-bäng wonderland,
kes jäi ellu, kes jäi mällu,
müüdineiu mängi iseend.
Bäng-bäng-bäng wonderland,
kauge aeg jäi kujutellu,
küllap see on küünlaid vääriv mäng.


Jah, Laimakülas sai kokku jabur teelaudkond (L.Carrolli ainetel). Õhtu kuldne kui sügispäike.Seltskond kirju kui vahtra-allee. Igaüks uhkelt oma personaalia kuninganna. Seepärast kõik klapibki. Sellepärast siis kõik need ööbikud ....

Õhtusöök teelaudkonna vääriline


Raske oli aru saada, kus lõppes reaalsus ja algas muinasjutt.

Teemaks oli pistmine. Sokike pistis kukke.



Kaasas motivatsioonipurgike 'tee - ära tee' või oli see 'söö - ära söö'.


 
Pistsin viimased kaunidused Sokikese pabersabalisele sügisööbikule.


Nii igav kui see ka ei tundu, siis avaldamata on veel paar ööbikuprossi. Palun kannatage ära....
Lõppu stiilinäide, kuidas tuttav sinilind harmoneerub Marmelaadi ilusa maniküüriga.

5 October 2011

Monokroomne (roosa)

 

Sellel peab olema tõestatud põhjus, miks tüdrukutele meeldib roosa. Roosalembus on neil (meil?) veres. Kui Linda-preili nägi esimest korda oma võimalikku uut tuba, siis ei tekkinud küsimustki, kas ta tahab olla-magada omaette toas. Roosas toas. Roosa tuba on pärandus maja eelmistelt omanikelt ja me ei kiirusta oma päevi koormama remondi-stressiga. Pelk visuaalesteetiline põhjendus ei ole selleks piisav. Vähemalt mitte senini.

 


Otsustasime võtta kolimist kui elukeskkonna ja elustiili muutust, mitte kui asjade vahetust. Kõik eluks tarviliku võtsime endaga uude kohta kaasa, üht-teist lisaks ka isakodust. Kes oleks arvanud, et Pärnu-kodu tuunitud köögilaud on justkui loodud selle akna alla. Seesugune juhuslik täiuslikkus paneb taas kahtlema juhuslikkuse olemasolus. Kõik toimub põhjusega. Roheline riiul ootas meid siinsamas aidas. Tal oli seal üks teine funktsioon. Riiul pole küll roosa aga täpipealt sama karva mündiroheline nagu on roosas toas südamete ja kroonidega bordüür lae servas (see bordüür, mis pildilt ei paista).
Ja lilled, need peavad roosas toas roosad olema. Väidetavalt on ka unenäod seal toas roosad aga seda fakti pole ma veel isiklikult kontrollinud. Lapsesuu ei pidavat valetama. Roosasid lilli jagus suvel meie aasale piisavalt. Kui ma eksi, siis leidsime kaheksa erinevat roosades toonides lille roosa toa lillekimbu sisse.
Ei tasu vist märkida, et õunad ja seenedekoratsioonid on selles toas roosad. Isegi samblik toodi metsast roosa.

Oh seda sefiirmagusat koloriiti! Nii magus, et kleebib enda külge kinni.



Roosiööbik on tehtud mikroskoopilises ristpistes. Olin valmis selle kannatuse ette võtma ainult ühel põhjusel - pühendusega vabariigi tuntuimale roosilemblejale Laimale. Nüüd ehib roosa roosiööbik tema kumerat rinda.

27 September 2011

Sinilind



Päevad mööduvad otsides sinilindu. Mõnikord tundub, et peaagu näen teda või vähemalt ta tiivavarju akna taga ... sulge kõnniteel ... kuulen teisel pool vaikust ta laulu. Mõnikord jällegi on kurgus kurbus, sest lindu pole kusagil, isegi mitte äranokitud seemne koort ega linnusitta, mis annaks lootust, et ta on siinsamas lähedal.

Oleks kohutavalt kurb, kui saaksin sinilinnu kätte. Teda otsides ja lootes olen õnnelikum kui teda omades.

Ühel tavalisel suvehommikul võis tema varju näha sauna taga udukastesel aasal kurekella juures...


22 September 2011

Näoga maailma poole

 

Tänases Eesti Päevalehes kirjutas Tiit Kändler linnade helgest palgest. See artikkel oli hea. Tajun sageli, et kuna kolisin Tallinna kesklinnast elama metsade-põldude vahele, siis peaksin justkui vastandama end linnaelule. Aga mulle selline vastandamine ei meeldi. Linnaelul on palju voorusi. Artiklist inspireerituna võiks need koondada üldnimetajaks - tihedus. Inimene on karjaloom ja linnas on kari kohe suur ja mitmekesine. Melu ja liikumine. Mõtete vahetamine ja uute ideede sünnitamine. Vahetu kontakt ja ruumi tunnetamine. Linnas on kohvikud ja butiigid. Ainult, et selle kõige juures on oht ennast ära kaotada kui ei oska piiri pidada.

Ka maal võib end ära kaotada. Oma mõtetesse. Neid on siin palju. See pole sugugi parem olukord kui kaotada end teiste mõtetesse. Ühel augustikuu varahommikul tõusin üles, sest lakkamatu ajutegevus takistas rahulikku und. Seda tol ööl polnudki. Ärgata selle peale, et pea on pisemaid ja suuremaid mõtteid täis, on veider ja väsitav. Läksin metsa. Ärkav mets on nii ilus, et unustad enda.

Linnas istusin argise askeldamise keskel enda ülesleidmiseks korraks kohvikusse, siin lähen raputan liigse enda hommikustesse ämblikuvõrkudesse, et olla uue argipäeva koidikul näoga maailma poole...














Päike paneb kastepiisad pärlendama ja mustikapuhmaid katab hõbedane helk...

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...