Kui unistamisest saab küllalt...

Valitseb karge talv oma kohevas lumises kasukas, saatjaks saluteeriv pakane kõigi oma viguritega. Kuigi talv on pime aeg, on see vähene valgus, mis meieni jõuab, eriliselt maagiline. Kõige külmema ilmaga lõõmavad kõrges laotuses tuleleegid. Nagu teeks taevased väed jaanituld.

Hommikuti ühel väikesel viivul päikesetõusus on taevas erkroosa. Hiljuti oli Linda-preili sünnipäev. Tuletan meelde seda monokroomselt roosat maailmavaadet. Tüdruk tõusis esimest korda elus üles 4-aastasena, pani jalga roosasid sukkpükse ning hüüatas aknast paistva vaatepildi peale : "Vaata, täna on taevas roosa!" Muinasjutuline unistus elada roosa taeva all. Mõnel ikka kohe veab, eksole. 

Madal päevakaar mängib oma päikesejänku mänge kui värvib puutüved talvises metsas säravalt ruugeks või mõne üksiku puu erkoranžiks. Kes järgmisel hetkel satub rambivalgusse? Tunda on torkivat jäist kuumust.
Ja siis need hommikud, kui õhk ei liigu, puud on kaetud sillerdava härmatisega, talude korstnad auravad laisalt ja kogu sealt tulev suits jääb õrna uduvinena põldude kohale ja metsade vahele, mis teeb vaatepildi veelgi maagilisemaks. Looduslikud eriefektid.

Aeg ja elu seisab, auto ei käivitu, koolis on külmapühad. Polegi muud teha kui lihstalt unistada.
Unistada ja oodata. Aga kaua võib unistada??? Aitab ehk juba?

Palun vaata ja näe, et hangede all tuksub kevad. Kohe-kohe tuleb jalgrattal pumbata täis kummid, kohendada lenksude tutid, täpiline kleit vajab veidi värskendamist ja siis algab sõit koos sooja tuulega.



Jätkub ...