13 February 2012

Hoia oma unistusi ...



Hommikust piimavahukohvi joon viimased poolteist aastat tassist, millel sõnad: "hoia oma unistusi !" Kui üks tass saab olla nii väga minu oma, siis just see savitass seda on. Seal on täppe, seal on mõnusat hallikassinist, seal on valged linnud, seal on SELLISED sõnad. Tassi kinkis Roosamamma, mistõttu on tass mulle veelgi armsam. Kui keegi oskab öelda, kes on selle tassi autor, oleksin väga tänulik.

Hoia oma unistusi!

Unistused peavad olema, sest need annavad sihi kuhu poole liikuda. Nüüd edasi on ainult küsimus, kas sa ka hakkad sihi poole liikuma või ainult unistad. Unistad unistusest, unistad liikumisest aga reaalsuses oled ikkagi tardunult paigal.

" ...Ma ei julge oma unistust täide viia, sest siis poleks mul elamiseks enam mingit põhjust.
Sina unistad lammastest ja püramiididest. Sina oled teistsugune kui mina, sest tahad oma unistusi ellu viia.
Mina tahan Mekast ainult unistada. Olen juba tuhandeid kordi kujutlenud, kuidas ma läbi kõrbe lähen, kuidas ma väljakule Püha Kivi juurde jõuan ja kuidas ma selle ümber seiste ringi teen, enne kui seda puudutan. Olen ette kujutanud inimesi, kes mu kõrval on, ning meie jutuajamisi ja palveid. Kuid ma kardan, et tegelikkuses oleks see mulle suur pettumus, ja nii ma parema meelega ainult unistangi."*

Inimesi on igasuguseid, kõik ei peagi jooksujalu tormama millegi poole. Saab ka teistmoodi... kui sa tõesti soovid seda. Mina vist ei taha 'teistmoodi'. Olen selleks liiga kärsitu, et lihtsalt vaikselt perroonil seista ja lasta ajarongil endast mööda vurada ilma, et oleksin püüdnudki sellele astuda. Ma tahan hoida oma unistusi aga seejuures tahan, et need hoitavad unistused oleksid dünaamilised ja vahelduvad, mitte museaalidena klaaskarbis sametpadjal igavlevad. Tahan, et unistustel oleksid mõned mõlgid ja kriimud, rasvased näpujäjed või kulunud nurgad, et oleks tunda, et nendega on tööd tehtud. Tahan mõnikord hüüda: "Ära tegin!"

Pildi autor teadmata
Nagu eelmises postutuses ütlesin, on talv suigutanud unne ja tardumusse aga õnneks käib päike juba päris kõrgelt ning keskpäeval on õhus tunda kevade lähedust. See paneb taas vere käima ja ajendab tegudele. Ma olen erinevate aastaaegade suhtes tolerantne ja naudin seda, mis parajasti on igatsemata millegi muu järele aga sel aastal ootan minagi kevadet. Askeldamine on vist juba alanud.

* "Alkeemik", Paulo Coelho

15 comments:

  1. Oi...panin kirja just mõtteid oma blogisse ja ..leidsin tuge, Sinu postitusest,eriti pildist :) aitäh, et saan käia vaatlemas ja julgust korjamas.

    ReplyDelete
  2. Ja nii ongi, unistada tuleb, neid tuleb hoida ja nendeni tuleb minna. Ilusaid täpilisi päikeseküllaseid unistusi ja muretut teekonda...

    ReplyDelete
  3. Sinu blogi on täis ilusaid asju ja ilusaid mõtteid. Maailmgi tundub seepärast olevat üks ilus paik. Sellest blogist õhkub rahu ja harmooniat, mistõttu seda lugemas käingi. Küll ma tahaksin, et see nii jääkski - unistus seegi.

    ReplyDelete
  4. Tore on,kui unistused ühele inimesele niipalju loevad...aga pidev unistus? milleks?...ei saa ju kogu elu ainult unistuses elada kui sul on pere - on lapsed,on oma töö,oma kodu ..tegelik elu on elamist väärt...
    Rahu ja harmoonia, nagu eelmine kirjutas? Mis aga paneb ühe eluoluga rahuloleva inimese pidevalt unistama, jääbki selgusetuks...
    Mis Sinu hinges tegelikut toimub,tead Sina ise - kõik pole nii ilus nagu näib!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oma unistuste hoidmise all mõeldakse ehk seda, et inimestel ei maksaks liiga kergesti alla anda, isegi kui soovitu tundub võimatu või tee selleni mõõtmatult ja kärsitukstegevalt pikk. Sageli viib sihile just lootus ja kindlameelsus, sest vaikselt, samm sammu järel astudes tõdeme ühel hetkel, et olemegi kohal, võimatuna tundunu on siiski saanud võimalikuks. Ja ma ei usu, et igapäevase elu nautimine välistaks unistuste olemasolu. Kunst on osata elada hetkes ja tunda tänutunnet ning rõõmu selle eest, mis olemas, kuid see ei pea tingimata välistama soovi liikuda millegi uue või parema poole, olgu selleks siis parem oskus oma sõpru ja lähedasi tõeliselt kuulata või näiteks mõne ammuigatsetud, kuid aina tulevikku lükatud huvialaga tegelema hakkamine.

      Karmen

      Delete
  5. Ma otsisin oma aaretelaekast keraamiku nimekaarti, aga ei leidnud. Kuid küll leiame...Askeldamine on kohe kindlasti alanud:-) Rahulikku õhtut Võlumaale!

    ReplyDelete
  6. Tubli, Karmen! - Elu ei ole lastemäng- laps võib unistada oma roosast kleidist-roosast ilmast,kuid, kui kõrgeltharitud täisksvanud inimene omades oma peret, tegeledes oma igapäevaste tegemiste-töödega jahub ainult unistustest, on midagi vägagi.... Ei saa elada teises dimensioonis ja otsida aina uusi ja uusi väljakutseid ! Elu on reaalne ja seda tuleb reaalselt võtta-elada! "Meka" on kättesaadav igaühele,tuleb vaid soovid( mitte unistused) ellu viia.
    Kui inimene ei oska hinnata seda väärtust, mida esivanemad on talle pärandanud, siis tuleb sügavalt enda sisse vaadata ja analüüsida! Jah,kui siiamaani oled ainult roosinuppusid korjanud, siis ilmselt praegusel hetkel torgivad "valusad okkad". Ju siis on blogi oma higelisuse maandamise koht ....jäägu midagigi ka enda teada.

    ReplyDelete
  7. Võib-olla on asi definitsioonis, kuidas keegi unistamisest aru saab. Üks minu soove/unistusi on olnud see, et ma suudan kirja panna midagi sellist, mis kasvõi natukenegi lugejat kõnetab, paneb jooksma uue mõtte, algatab diskussiooni enda sees või enda väljas. Võib-olla see väike soov hakkab täituma... Aitäh kõigile arvamuse avaldajatele!
    Mäletan üht hiljutist õhtut, kui tegin puupliidi ääres süüa. Vaatasin pannil särisevaid kuldpruune kartuleid ja sibularõngaid ja olin nii ülimalt õnnelik - kas tõesti seisan mina oma isikliku puupliidi ees. Et kas ongi nii, et mul on elav tuli ahjus? Asi, millest olin kaua unistanud.
    Ja siis see suvehommik, kui jalutasin sirgjooneliselt sauna taha aasale maasikaid sööma, sest üks tohuvapohu oli pannud tarduma mu mõttetegevuse. Metsmaasikad mõjusid kui tarkuseeliksiir, sest mõne hetkega oli selge, kuidas sasipundart harutama hakata. Aga süüa koduhoovis metsmaasikaid on nii vahva unistus, eksole!?
    Ahjaa, pühadeaegne sefiiritort, see tuli ka vahavsti ja maitsvalt välja. Polnud varem teinud aga hirmsasti tahtsin proovida seda valge-vahu-maagiat ise teha.
    Toomas voolib ja meisterdab ning käib isegi keraamika ringis, Teho joonistab hoolega romantilisi pildikesi lasteaia armastusest ja Krisse õmbleb pidevalt midagi tädi Anule - minu unistus sellest, et lapsed oskavad oma vaba aega huvitavalt veeta ka millegi muu kui valmis-manguasjade ja arvutita on kenasti täitumise rada läinud.
    Mina ise? Olen vahetamas töökohta, et anda järele ahvatlusele tegeleda millegi loovaga ning kevade ootuses on kaduma hakanud ka mõned liigsed kilod.
    Neid üles-minemise treppe on hästi palju. Nii pea kui oled mõnest üles saanud, on silmapiiril kohe järgmine, mida vallutama hakata.
    Siinne veebikajam ei pretendeeri autobiograafilisele kroonikale ning evib annust kunstilist liialdust. Elu on palju suurem, kõike ei viitsi või ei taha jagada. Olgu siis ette ära öeldud, et unistamise postitustele oli kavas teha järjena unistuste täitumise-täideviimise postitused. Loodetavasti ei rikkunud ma nüüd üllatusmomenti ära.

    ReplyDelete
  8. Aitäh selle väga ilusa blogi eest! Ma olen nii rõõmus, et selle imelise koha siin leidsin. Mõtted, millest Sa kirjutad, jäävad meelde ja muudavad maailma paremaks.

    ReplyDelete
  9. Hei! Mulle tundub, et selle armsa kruusi keraamikuks on Õnne Õunap - http://www.kunstiaken.ee/?29,%C3%95nne-%C3%95unap
    ja juhul, kui ka ei ole, siis ta kindlasti teab, kes see olla võiks.
    Päikest! Kati

    ReplyDelete
  10. Aitäh, Kati! Ma arvan, et see on täiesti õige vihje - linnumotiiv on väga sarnane viites nähtavaga.

    ReplyDelete
  11. Ja nii ongi. Virtuaalmaailmas oleme need, kes päris elus proovivad joonduda alter ego järgi. Seega, ei midagi valesti Sinus ega Su postituses.

    ReplyDelete
  12. Tahtsin ka Õnne Õunapit pakkuda, nii tuttavad linnud olid su tassil.

    ReplyDelete

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...