Kessu ja Tripp

Sõitsin eile õhtul Tallinnast Võrru. Reisiseltskond oli kirju. Teiste hulgas olid seal Margit Kilumets, Arp Müller, Artur Talvik aga eriti meeldisid mulle mudilased, kes mõtisklesid riigi teemadel:

Millises riigis on hea elada? Miks?
Eestis.
Sest siin on eurod ja suurem raha.
Sellpärast, et seal elab su vanaema ja vanaisa ja sa saad vanaema ja vanaisa juurde iga kell minna.
...
Kui teie oleksite Eesti riigi juhid, siis mida teeksite paremaks?
Ma teeksin igasugu maasika- ja vaarikamaid, seal oleks maasikamered ja puud.
Miks sa seda teeksid?
Sest see on mu unistus ja see mulle meeldiks.
...
Kas midagi ohustab ka riiki? Mille eest peab riiki kaitsma?
Nafta. See teeb veele palju halba.
...
Mis on ühes riigis kõige tähtsamad asjad?
Et terve riik hukka ei saaks.
Kuidas seda teha, et riik hukka ei saaks?
Tuleb kaitsta. Sõjaväleased ei tohi lasta nii kiiresti ära minna, sest muidu võivad vastased just tuld anda ja meil on vähe sõdalasi.
...
Kui sa saaksid oma riigile midagi kinkida, siis mis see oleks?
Kingiksin rohkem vaestele raha.
Kui tal on katus jällegi vana, siis ma kingin talle uue katuse.

Laste mõttelend on nii vahetu ja värske, et aastakümnetega vaevatud täiskasvanutel on seda kohati keeruline jälgida. Ma imetlen täiskavanuid, kes saavad lastega vahetu kontakti ja oskavad nendega ühes rütmis mõelda. Mina seda alati ei oska. Laste ja täiskasvanute erinev mõtlemise ja fantaseerimise oskus tuletas mulle meelde üht hiljutist elamust...

Käisime perega Tartus Teatri Kodus Kessut ja Trippi vaatamas. Teatri Kodu on Mänguasjamuuseumi kõrval, Lutsu tänava Toomemäe poolsel nurgal. Sealne atmosfäär on üdini lastepärane ja helge, samas säilitades teatrile omase pidulikkuse ja elegantsi. Kõike on parasjagu - hubast olemist, lustakaid nõkse ja võluvat väärikust. Väike intiimne teatrisaal on just selline, et pisike inimene tunneks end seal hästi. Silma paitasid täpilised toolikatted ja istumispadjad, siidiselt helklevad lopsakad prantsuse kardinad akende ees ning õhkõrn lava eesriie. Klassikalist numbritega garderoobi seal pole, selle asemel on avaras eesruumis mitmed kapid ja nagid kuhu oma riided jätta ning tõmmata varba otsa sussid. Selline avatud lahendus toimib inimestevahelisel usaldusel ja seda seal majas jätkub. Teatri Kodu pole anonüümne vaid väga inimlik, soe ja sõbralik. Justnagu laste tehtud. 

Kessu ja Tripi tegemised olid samuti igati vahvad ja hoidsid mudilased põnevil kogu etenduse vältel. Lugu sellest, kuidas üksinda koju jäänud laps leiab väheste asjadega oma vilka fantaasia abil kõiksugu tegevust - toolist tehakse helikopter, laudlinast rong, hetkega on toast saanud toidupood ja juba hõljuvadki Kessu ja Tripp pilvede peal. Ja see, et külmkapi ust ei või lahti jätta, on lastel nüüd pikaks ajaks meeles. Just see elav näide, kuidas mänguasjad ei tee mänge vaid lapsed ise, oli minu jaoks selle etenduse suurimaid väärtusi. Soovitan soojalt.

   
Tulles tagasi mu eilse pika autosõidu juurde... teate, ma sain ühele olulisele muusikalisele saladusele jälile. Kuulake ise!

Etenduse fotode autor Andres Keil, www.vanemuine.ee