26 April 2011

Kolimise jutud - I osa

Meie koduvahetuse lugu on kõike muud kui tavamõistes ratsionaalne. Me ei otsinud uut eluaset. See lihtsalt sattus meie teele. Abikaasa (nimetagem teda herr Leitnandiks) sattus juhuslikult kinnisvarakuulutuse peale: "Müüa maja Rõuges." Pildid olid armsad. Olime just sinna kanti minu tädile külla minemas ja otsustasime uudishimutseda ning maja vaatama minna. See uudishimu meile saatuslikuks saigi. Päris elus oli koht veel lummavam kui piltidelt.

Alguses ohjasime kiusatust eitusega - sinna elama asumine pole võimalik. Meie eitusest hoolimata tundus, et asjad siiski justkui ise liiguvad võimalikkuse suunas. Kui eitusest lahti lasime, oli kogu edasine protsess sujuv ja valutu. Kõik lihtsalt loksus paika. Ei olnud otsustusraskust.

Me elame pidevate valikute keskel. Kas süüa täna liha või kala, kas pesta nõusid või korraks tukastada, kas roheline või sinine kleit... Kahte asja korraga ei saa, millestki tuleb loobuda. Kui minna reede õhtul kell 7 kinno, siis ei saa minna reede õhtul kell 7 teatrisse. Saab minna mõnel teisel ajal aga see on juba uus valikukoht. Valik tähendab loobumist. Mõnikord me ei märka loobumist, sest see, millest loobume ei ole meile oluline. Teinekord jälle on valik raske ja loobumine valus. Me otsime pidevalt parimate valikute tasakaalu.

Olen mõelnud, et miks mulle tundub, et kodu(-ja elustiili)vahetus on siiani läinud lihtsalt, justkui iseenesest? Pole olnud sellist kohta, et me nüüd raske südamega otsustame ja teeme valiku. Pigem on meid kuskil kuklas saatnud pidev teadmine, et nii on õige. Mäletan paari aasta tagust olukorda, kui pidin lühikese ajaperioodi jooksul otsustama, kas hakkan vedama oma vanemate rajatud perehotelli või mitte. See oli selge valik antud hetkel laual olnud võimaluste vahel. See ei olnud lihtne valik. Pidi palju kaaluma. See oli hoopis teine tunne.

Valikuid on hea teha, kui sa tead mida tahad (ükskõik siis kui suur on alternatiivide hulk ja nendest loobumise kulu). Sa valid selle, mida tahad. Minu pärast võib erinevatelt telekanalitelt tulla ükskõik kui põnevad filmid-saated aga kui ETV2 näitab iluuisutamise MM-i ülekannet, siis ma valin alati selle. Lihtne valik. Kui päris täpselt ei tea, mida tahad, siis tekib valimisel kimbatus.

Ehk ongi sujuva koduvahetuse saladus selles, et sügaval sisimas me teame väga täpselt mida tahame ja seetõttu on valikud olnud lihtsad. Isegi kui nendega kaasnevad teatud riskid, siis need ei hirmuta. Kummaline, et me pole varem märganud endis nii selget soovi, mis viib jõudsalt edasi. Pinnale ujub küsimus - kas me alati ikka teadvustame endale, mida me päriselt tahame? Nii päriselt-päriselt, et isegi selle saavutamise 'ebaratsionaalsus' tundub tühise argumendina sellest soovist loobumiseks.

Ma võin ausalt öelda - meie juhtumil on vähe pistmist ratsionaalsusega (nii nagu seda tänapäeval tavaliselt tõlgendatakse). See on sügavalt emotsionaalne otsus ja seletamtu sisetunde-värk.


Kui seni on kõik sujuvalt kulgenud tegevused olnud pigem virtuaalsed asjaajamised ja ei tekita päris-elu tunnet, siis nüüd, kuu aega enne kolimist, tekivad elulised tegevused. Pühapäeval külastasime aiapoode, et viia end kurssi aias vajalike esmatarbekaupade hinnaskaalaga. Korteris ju reha vaja pole, seega tundmatu maa. Mina olen lootusetult vilets eelarvestaja aga selle korvab Leitnandi piinlik detailitäpsus neis asjus. Vaikselt pihku heatahtlikku naeru mugistades võin nüüd märkida, et pühapäevane külaskäik meid väga palju targemaks ei teinud - valik on seinast seina ja reha võib osta väga odavalt ja ka väga kallilt. Ent siiski oli vahva end juba maaelu lainele häälestada. Nagu heaks tavaks saanud, siis erilist stressi meil pole ja aiapoe ringkäikgi sujus väga rahulikult ja lilleliselt. Linda-preili uudistas lilli nii poes kui ka tagasiteel metsaservas. Lihtne, eks!



Lüüriline ääremärkus - tänu preili meelekindlusele ja kõnekale ning vastuvaidlemist mittesallivale ilmele, on nüüd (peamiselt issi hallatavas) eelarves eraldi kuluobjektina märgitud roosa plekist kastekann... Girl rocks!

p.s. 24.aprill 2011 läheb ajalookroonikatesse kui Teho-kaherattalisega-sõitma-õppimise-päev. Abirattad kruviti alt ja poiss hakkas nii muuseas ise sõitma. Leitnant on kohe eriti uhke selle kiire saavutuse üle.

7 comments:

  1. Õnne majaostu puhul :D Ma arvan, et kui Sa tead, et see on õige, siis ta ongi :D Seal on kindlasti kõike, mida hing ihaldab ja linnas ei leidu.
    Rääkides rehadest... kui meie sügisel maja ostsime (me mõlemad Abikaasaga pole kunagi omas majas elanud), siis oli ka kõike ja mida iganes vaja. Reha ostsime odava, plekist. Kuid see rehitses täpselt nii palju, et sellega ei saanud õieti midagi rehitseda, kui juba reha otsas laiali olid.
    Läksime poodi ja ostsime korraliku (ning kalli) Fiskarsi lehereha, või kuidas seda nimetataksegi. Rehitsesin sellega sügisel, rehitsen hetkel ja arvan, et rehitsen nii mitu hooaega veel. Sest see reha on oma hinda väärt. Tööriistade kohta ütleks, et eelista head firmat, kehvat ja odavat asja pole mõtet hankida :)
    Kompliment ka väikse Preili mantli kohta, nii ilus, tütarlapselik ja armas, nagu ka pisike Preili ise :D

    ReplyDelete
  2. tead, mis on maal kõige tähtsam (ja mida on piinlik kogu aeg laenata) aiakäru!
    et asju viia, tuua, nihutada, lõigata, pookida, rookida - iga tegevus eeldab aiakäru,
    mul on sinu üle hea meel (loomulikult ka Leitnandi ja laste üle), see maja on sinu nägu (isegi pildilt),
    seega ei ole ainult lapsed oma vanemate nägu, vaid majad oma peremeeste nägu (maja on ka nagu kallim, kellesse armud) , noh ja rääkimata koertest (kelle te kindlasti sinna võtate) ja kui te tahate et ma külla tulen, siis palun võtke kass ka (soovitavalt m.v kirju),
    ja Linda mantel on änka:D

    ReplyDelete
  3. Minu jaoks ei tee asja põnevaks see, kui suur/väike/ikkagi suur saab olema kogu püha ürituse eelarve vaid see, kui palju saab olema elementaarseid pisiasju, mille peale haritud aju ei suuda tulla ja neid olukordi ette näha ja nendeks valmistuda. Exceli-tabelis näib kõik nii klaar. Endast elumärke näitav kriitikameel poetab mokaotsast, et Excel pole tegelik elu...
    Kärud-rehad-kirved on kenasti plaanis, sest lähim naaber ikka nii lähedal ka pole ja vist veidi imelik üle-päeva kirves õlal mööda külavahet kõndida. Ja siis selgubki, et mingi tühine luisk või labidavars muutub ühel hetkel ülimalt oluliseks...

    ReplyDelete
  4. Ja seda veel, et mantli eest sügav kummardus Teho rühmakaaslasele ja tema emale Sibulaplixile, kes mõnikord jätab lasteada Teho kappi kotikese imearmsusi. Ja natuke tuhka ka pähe, et pole jõudnud neid veel väärikalt tänada...

    ReplyDelete
  5. Sujuvat Lõuna-Eestistumist! ;=)

    ReplyDelete
  6. Et ei tea, kuidas "maal" elu käib? ... Kadri, võid meile laupäevakule tulla. Hoovi koristamine seisab ees :) Loodetavasti.
    Nii palju kui ma aru olen saanud, siis on vaja mõnda head Tarmot või Kristjanit naabriks ja siis saab harvem vaja minevaid tööriistu ikka laenata ka. Põhiasjad (reha, käru, labida, kirves, käsisaag) tuleb nähtavasti endale hankida ka jah.
    Meie oleme maal nüüd juba ... kolmandat nädalat.

    ReplyDelete
  7. Meie 7a kogemust räägib, et võta korraga Fiskars ja hoiad raha kokku :)

    Lehereha, käsikirves, kaevamislabidas, lumelabidad, oksakäärid (veidi pikema varrega), lastele väikesed kühvlid, voolikud jne. Kõik Fiskars ja mitu head aastat kasutuses.

    Aiakäru soovitan soojalt kahe rattaga ja selline, mis ei roosteta :) Vähemtähtis pole mõistlike kinnaste või mugava voolikuotsiku valik.

    Kõik kolm varem ostetud reha ja kolekindad võin ma sulle kolimiskingiks kaasa anda, siis tead, mida tulevikus vältida :)

    ReplyDelete

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...