Haudumine vajab vaikust ja rahu

ted fishing :: on film, originally uploaded by Emma Bradshaw.

Kas lapsepõlv peaks olema idülliliselt ilus või kaasaegselt realistlik? Lapsevanemana on mul soov luua oma geenidele tugev alustala, et need suurepärased geenid ajas püsima jääksid. Aga mis annab alustaladele tugevuse?

Maailm muutub iga päevaga. See, kuidas ühiskond toimis 30 aastat tagasi, enam ei kehti. Minu lapsepõlv jääb sinna aega. Mina olen kogenud ainult ühte lapsepõlve ja see on ainus äraproovitud variant. Nüüd seisan ma kõrval hoopis teistsugusel lapsepõlvel, mida ma ise ’äraproovida’ ei saa. On teine aeg, teine ruum. Põhiväärtused on muutumatud ja armastus jääb aga see, mis selle tuuma ümber on, on teistsugune.

Olen seda meelt, et praegune maailm on liiga rutakas. Info liikumine on muutunud kiireks, infot on palju ja peamiseks ellujäämisoskuseks on võime leida üles õige info õigel ajal. Meid ümbritsev kõikide-võimaluste-meri on samal ajal ka tohutult ohtlik, kui sa ei suuda teha valikuid ja seada ausaid eesmärke. Aususe all mõtlen enese jaoks ausalt olulisi asju. Inimene, materjal ja ruum suudavad luua uusi ja uusi võimalusi ent aeg on jäik ja seda kombineerida ning juurde tekitada ei saa. Seetõttu ongi lõputu võimaluste ja kombinatsioonide valiku juures tähtis jääda iseendaks, enda vastu ausaks. Hiiglaslikust võimaluste merest tuleb välja noppida enda jaoks parimad piisad. Küsimus on – kuidas need ära tunda?

Kuidas oma lapsi suunata nii, et nad oskaksid teha õigeid valikuid? Õigete valikute tegemise eelduseks on tugev enesemääratlus ja sisul põhinev enesekindlus. Härra Sammalhabe ütles kuldsed sõnad: „Haudumine vajab vaikust ja rahu“. Ka isiksuse haudumine vajab vaikust ja rahu. Lapsele on hea, kui saab sirguda keskkonnas, kus välised mõjurid ja infotulv on mõnevõrra piiratud. Väikelapse areng on eeskätt suunatud füüsilise kasvamisele. Kui samale lühikesele perioodile suruda ka sotsiaalne ja isiksuse küpsemine, siis seda näiks olevat justkui liiga palju. Väike inimene ei ole valmis sukelduma tänapäeva kõigi-võimaluste-merre, enne tuleb ujuma õppida. Tal on raske panna vastu kõigile neile ahvatlustele, mis teda igal pool ümbritsevad, kõik on nii uus ja põnev. Piiratud ressursid, piiratud aeg ja sellest tulenev valikute tegemise vajadus tema teadvusesse ei taha veel mahtuda, sest ta ei tea veel päris täpselt kes ta on ja mida teha tahab. Kuidas mina emana saan võimaldada vaikust ja rahu, et laps jõuaks arusaamisele mida ta tahab, mis on see mis talle rõõmu valmistab, kes ta olla tahab?

Minu eriline pahameel on suunatud mänguasjade tootjate vastu. Yugioh, Bakugan, Lego Ninjago, Beyblade jms. Nende korporatiivne tegevus laste psühholoogia mõjutamisel kõnnib eetilisuse teraval serval. Multifilmid, veebisaidid, bränding, uued tootesarjad (mis on üles ehitatud motivatsioonile tarbida neid rohkem ja rohkem) täidavad vaid ühte eesmärki – teenida tootjale suuremat kasumit. Jah, selles pole midagi iseäralikku kaasaegses kapitalistlikus ühiskonnas. Ainult et antud juhul on valiku tegijaks lapsed. Kas nad on selleks valmis? Kas nad tajuvad oma võimalusi? Kas nad suudavad eristada iseenda soove ja tahtmisi välistest mõjutustest? Kas see on ikka aus turuolukord? Paljude vanemate jaoks ei ole see probleem, nad ei näe selles ohtu ja tahes-tahtmata on ka minu lapsed selle arusaama mõjuväljas. Hasart uutest plastmass-julladest levib koolis, lasteaias, trennis, õues mängides.

Ma saan suunata oma laste mõtteid ja nendega vestelda ja selgitada aga ma ei saa seda teha kogu aeg, ma ei saa seista igal hetkel nende kõrval. Neil on oma elu, omad sõbrad. Minu naivistlik soov on, et maailm ei trügiks meie vahele.

See dilemma on üks põhjus, miks me otsustasime vahetada linnaelu maaelu vastu. Ääremaal on kõigi-võimaluste-meri lahjem, lastel on aega olla iseendaga (mitte Bakuganiga) ja kasvada isiksuseks, kes teeb oma valikud ise ja sõltumatult. Suurim pagas, mis ma saan oma lastele eluks kaasa anda, on selge enesemääratluse võime, oskus kohaneda muutuvate oludega ja teha õigeid valikuid. Ma ei suuda neile pakkuda kogu maailmas olevat infot ja teadmisi (ja niikuinii on kiire infotootmise tagajärjeks ka info kiire riknemine nii, et pigem on kasuks oskus vajalik info üles leida ja eristada olulist ebaolulisest), pole mõtet panustada ka materiaalsetele hüvedele (ka materjali väärtus on ajas nobedasti muutuv) aga ma olen lapsevanemana rahul, kui laps teab, mida ta tahab ja tegutseb selle nimel sihikindlalt.

Shona Leah