13 March 2009
Tänavune lumine varakevad
Tänavune lumine varakevad on lubanud pikalt memmedel õues toimuvat seirata. Vaadata, millal kolmanda korteri meesterahvas töölt tuleb, millised käpikud kudus vanaema Ricardole, näha, kuidas kuldketiga jõmm on džiibi kasutatud Mazda vastu vahetanud. Lumememmed teavad, mis päeval külalised tädi Mari juures käisid ning seda ka, et esimesed kuldnokad on juba kohal. Nad teavad kõike, mis õues toimub ja mis seal ei toimu. Nad on muutunud justkui hoovi pärisosaks.
Tiina ja Ricardo olid suuresti seotud memmede hoovi jõudmisega ja sellega, et nad siiani päris heas vormis on püsinud. Lapsed on memmesid hellitanud lumepallimassaažiga ning päris osavalt teinud ka nina korrigeerivaid operatsioone. Võibolla on nad esiemesed, kes on teinud täieliku nina implantatsiooni. See juhtus siis, kui üks habetunud vanade riietega mees porgandid lihtsalt ära sõi. Habetunud mees käib ikka aeg-ajalt nende hoovis ja vaatab, kas saab kuidagi kasulik olla. Eeskätt just sellega, et lahkelt, ilma tasu võtmata, realiseerib majaelanike tekitatud prügi.
Olgu lugu nii kurb kui tahes aga midagi pole parata, et lumememmed ühel ilusal päeval ära voolavad. Tegelikult memmed selle üle eriti ei kurvasta, sest peale jõudmist suurde järve, reisivad nad merre ja soovi korral sealt edasi ookeani. Nad saavad külastada lõunamaa randasid ning ajada juttu planktoniga, korallidega, vaaladega. Käia ära Mariaani sügavikus.
Lapsed teadsid, et varsti on lumemmede äravoolamise päev ja nad ei tahtnud kindlasti seda maha magada. Väike Tiina piilus iga hommikusöögi kõrvale vaataepilti köögiaknast, kas ilm on pilves või pilvitu, kas puhub tuul või särab päike. Tulevane sünoptik.
Tiinale tundus, et täna on see päev. Päike oli nii-nii ere, ilm vaikne ja pilvitu ning õhus oli ilmselgelt kevade sula lõhna. Tüdruk tõmbas kummikud jalga, bareti pähe ja kibekähku jooksis Ricardo juurde. Varsti olidki lapsed õues ja sonkisid puuokstega sulava lume hunnikutes. Veenired jooksid rentsli poole ja nendes oli väga vahva kommipabereid laevutada. Ühel korralikul lapsel on alati kommipaberid taskus.
Lumememmed olid juba päris pisikeseks jäänud. Et nad saaksid kiiremini oma reisipalavikus üle ning teele asuda, sonkisid Tiina ja Ricardo neid puutoigastega. Peagi oli lumememmede asemel lumepudru hunnikud, mille ümber oli tekkinud mõnusalt suur porilomp. Lapsed kilkasid ja olid silmnähtavalt elevil. Tatsasid eneselegi märkamatult poriloigus kuni lumememmed oli pidulikult suvetuurile saadetud. Sel htekel tundus neile, et tegu on aasta tippsündmusega ning ruttasid tuppa suurt sõnumit viima.
Ricardo võttis trepil astemeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta. „Tead mis....“, ent lause jäi lõpetamata. „Ricardo, mida Sa teed?! Kuhu Sa tuled!? Poriste kummikutega tuppa vaiba peale. Issand küll, ma just hommikul pesin põrnadaid ja koristasin. Mida Sa mõtled! Nii ei sobi!! Mine võta nüüd esikus kummikud jalast ära ja pane kuivama.“ ...
Tiina võttis trepil astmeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta.
„Tead mis täna juhtus? Me saatsime lumemmed ära. Nüüd ongi päriselt kevad käes!“, kilkas laps nii suure rõõmu ja elevusega, et ei olnud märganud poriseid kummikuid, millega ta nüüd keset vaipa seisis.
„Tiina! Nii tore, et memmed ilusasti teele saatsite aga sellegipoolest oled Sa päris poriste kummikutega keset tuba. Muud häda pole midagi, ainult et nüüd pean ma siin mõnda aega koristama ja ei saa koos sinuga õue kevadet vaatama tulla.“
„Oi, ma ei pannudki tähele! Ma aitan sul mustad jäljed ära pühkida ja lähme siis koos õue,“ vastas tüdruk osavõtlikult.
Majaseina ääres päikeselaigus mõnulesid esimesed lumikellukesed.
Tiina ja Ricardo olid suuresti seotud memmede hoovi jõudmisega ja sellega, et nad siiani päris heas vormis on püsinud. Lapsed on memmesid hellitanud lumepallimassaažiga ning päris osavalt teinud ka nina korrigeerivaid operatsioone. Võibolla on nad esiemesed, kes on teinud täieliku nina implantatsiooni. See juhtus siis, kui üks habetunud vanade riietega mees porgandid lihtsalt ära sõi. Habetunud mees käib ikka aeg-ajalt nende hoovis ja vaatab, kas saab kuidagi kasulik olla. Eeskätt just sellega, et lahkelt, ilma tasu võtmata, realiseerib majaelanike tekitatud prügi.
Olgu lugu nii kurb kui tahes aga midagi pole parata, et lumememmed ühel ilusal päeval ära voolavad. Tegelikult memmed selle üle eriti ei kurvasta, sest peale jõudmist suurde järve, reisivad nad merre ja soovi korral sealt edasi ookeani. Nad saavad külastada lõunamaa randasid ning ajada juttu planktoniga, korallidega, vaaladega. Käia ära Mariaani sügavikus.
Lapsed teadsid, et varsti on lumemmede äravoolamise päev ja nad ei tahtnud kindlasti seda maha magada. Väike Tiina piilus iga hommikusöögi kõrvale vaataepilti köögiaknast, kas ilm on pilves või pilvitu, kas puhub tuul või särab päike. Tulevane sünoptik.
Tiinale tundus, et täna on see päev. Päike oli nii-nii ere, ilm vaikne ja pilvitu ning õhus oli ilmselgelt kevade sula lõhna. Tüdruk tõmbas kummikud jalga, bareti pähe ja kibekähku jooksis Ricardo juurde. Varsti olidki lapsed õues ja sonkisid puuokstega sulava lume hunnikutes. Veenired jooksid rentsli poole ja nendes oli väga vahva kommipabereid laevutada. Ühel korralikul lapsel on alati kommipaberid taskus.
Lumememmed olid juba päris pisikeseks jäänud. Et nad saaksid kiiremini oma reisipalavikus üle ning teele asuda, sonkisid Tiina ja Ricardo neid puutoigastega. Peagi oli lumememmede asemel lumepudru hunnikud, mille ümber oli tekkinud mõnusalt suur porilomp. Lapsed kilkasid ja olid silmnähtavalt elevil. Tatsasid eneselegi märkamatult poriloigus kuni lumememmed oli pidulikult suvetuurile saadetud. Sel htekel tundus neile, et tegu on aasta tippsündmusega ning ruttasid tuppa suurt sõnumit viima.
Ricardo võttis trepil astemeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta. „Tead mis....“, ent lause jäi lõpetamata. „Ricardo, mida Sa teed?! Kuhu Sa tuled!? Poriste kummikutega tuppa vaiba peale. Issand küll, ma just hommikul pesin põrnadaid ja koristasin. Mida Sa mõtled! Nii ei sobi!! Mine võta nüüd esikus kummikud jalast ära ja pane kuivama.“ ...
Tiina võttis trepil astmeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta.
„Tead mis täna juhtus? Me saatsime lumemmed ära. Nüüd ongi päriselt kevad käes!“, kilkas laps nii suure rõõmu ja elevusega, et ei olnud märganud poriseid kummikuid, millega ta nüüd keset vaipa seisis.
„Tiina! Nii tore, et memmed ilusasti teele saatsite aga sellegipoolest oled Sa päris poriste kummikutega keset tuba. Muud häda pole midagi, ainult et nüüd pean ma siin mõnda aega koristama ja ei saa koos sinuga õue kevadet vaatama tulla.“
„Oi, ma ei pannudki tähele! Ma aitan sul mustad jäljed ära pühkida ja lähme siis koos õue,“ vastas tüdruk osavõtlikult.
Majaseina ääres päikeselaigus mõnulesid esimesed lumikellukesed.
8 March 2009
Polkovniku panus
Projekt "Teeme koos lapiteki Aasta Emale 2009"
Esimene mõte tehtule mõeldes on, et hämmastav, kui palju aega võib võtta kahe 20 x 20 cm-se lapi kudumine. Võib-olla lööb välja tema veidrus ajada taga maksimumi ning kui teha, siis ikka täielikult. Aga on ju nii, et väikese asja peal paistab iga eksimus välja, pole teda kuhugi peita.
Ta pole juba päris tükk aega nii palju proovilappe ja tükke kudunud, kui selle projekti tarvis. Ja tegelikult hakkas see juba ära ka tüütama.
Jaanuaris ta rõõmustas õnneliku juhuse üle, et sattus foorumit lugema õigel hetkel ja mahtus tekikudujate hulka. See on tema jaoks suur privileeg ja kohati isegi vastutus esindada eesti naisi. Umbes nii ju tähtsad kujud ütlevad, kui tekk üle antakse – eesti naiste kootud tekk.
Kohe hakkasid mõtted liikuma ja nagu tavaliselt ajurünnaku-moodi-situatsioonides ikka, ajab esialgu mõtteid üle ääre ning tundub, et ei oskagi valida seda õiget. Ette antud soovitus, kududa südameid, oli esiti domineeriv. Proovis nii ja proovis naa, ei tekkinud äratundmist, et see on see õige. Või kui tekkis, siis ei vedanud teostus maksimumi välja – kujutluspilt peas ei saanud reaalsuseks näppude vahel.
Lihtsad ideed tulevad äkki ja jumal teab kust. Nii ka sel korral. Ta lobises sõbrannaga ja poole sõna pealt oli idee olemas, millise sõnumi ja teostuseg lapid tulevad.
Esimene asi, mis seostub emaga, on armastus. Puhas, tingimustetea, igavene. Seda mõtet kannab ka ette antud soovituslik südame motiiv. Kuid samas ei ole see ainus märksõna, mis aitab kirjeldada ema. Kui ta mõtleb oma ema peale, kes läks juba päris mitmed aastad tagasi üle vikerkaare silla, siis meenub sära ja energilisus. Alles nüüd, aastaid hiljem, ta mõistab, et selle sära ja energilisuse abil kandis ema hoopis tähtsamat rolli.
Teine oluline roll, mida ema kannab, on järjepidevuse hoidja. Ühes eelmises postitsues ta kirjutas sellest pikemalt. Järjepidevus mitmes mõttes. Tarkuse kandumine põlvest põlve, teadmiste liikumine ajas. Bioloogiline roll laste kandjana – desoksüribonukleiinhappe ( DNA) ehk bioloogilise info kandja kaksisheeliksi kujund. Igaüks näeb asju omamoodi.
Teki lappe kudus ta tavaliselt last lõunaunne pannes. Istus võrevoodi kõrval, ümises unelaulu ja kudus. Ühel päeval jäi valmis jupi peale väikse tüdruku pea unele. See oli nii armas ja härras vaatepilt, eriti mõeldes, mis kudujupikesega on tegu. Nendes lappides on kõik ema jaoks oluline olemas, nendesse on kootud kannatlikkust, hoolivust, lapse unägusid, õrna laulu, lihtsat ilu ja suuri mõtteid. See on tema panus väärtustada tublisid emasid kinkides neile paljudest kildudest kokku korjatud teki.
Kudus ja kirjutas ema Polkovnik
p.s. kohustuslik kaheksanda-märtsi pildike tema köögilaual toimuvast:
Esimene mõte tehtule mõeldes on, et hämmastav, kui palju aega võib võtta kahe 20 x 20 cm-se lapi kudumine. Võib-olla lööb välja tema veidrus ajada taga maksimumi ning kui teha, siis ikka täielikult. Aga on ju nii, et väikese asja peal paistab iga eksimus välja, pole teda kuhugi peita.
Ta pole juba päris tükk aega nii palju proovilappe ja tükke kudunud, kui selle projekti tarvis. Ja tegelikult hakkas see juba ära ka tüütama.
Jaanuaris ta rõõmustas õnneliku juhuse üle, et sattus foorumit lugema õigel hetkel ja mahtus tekikudujate hulka. See on tema jaoks suur privileeg ja kohati isegi vastutus esindada eesti naisi. Umbes nii ju tähtsad kujud ütlevad, kui tekk üle antakse – eesti naiste kootud tekk.
Kohe hakkasid mõtted liikuma ja nagu tavaliselt ajurünnaku-moodi-situatsioonides ikka, ajab esialgu mõtteid üle ääre ning tundub, et ei oskagi valida seda õiget. Ette antud soovitus, kududa südameid, oli esiti domineeriv. Proovis nii ja proovis naa, ei tekkinud äratundmist, et see on see õige. Või kui tekkis, siis ei vedanud teostus maksimumi välja – kujutluspilt peas ei saanud reaalsuseks näppude vahel.
Lihtsad ideed tulevad äkki ja jumal teab kust. Nii ka sel korral. Ta lobises sõbrannaga ja poole sõna pealt oli idee olemas, millise sõnumi ja teostuseg lapid tulevad.
Esimene asi, mis seostub emaga, on armastus. Puhas, tingimustetea, igavene. Seda mõtet kannab ka ette antud soovituslik südame motiiv. Kuid samas ei ole see ainus märksõna, mis aitab kirjeldada ema. Kui ta mõtleb oma ema peale, kes läks juba päris mitmed aastad tagasi üle vikerkaare silla, siis meenub sära ja energilisus. Alles nüüd, aastaid hiljem, ta mõistab, et selle sära ja energilisuse abil kandis ema hoopis tähtsamat rolli.
Teine oluline roll, mida ema kannab, on järjepidevuse hoidja. Ühes eelmises postitsues ta kirjutas sellest pikemalt. Järjepidevus mitmes mõttes. Tarkuse kandumine põlvest põlve, teadmiste liikumine ajas. Bioloogiline roll laste kandjana – desoksüribonukleiinhappe ( DNA) ehk bioloogilise info kandja kaksisheeliksi kujund. Igaüks näeb asju omamoodi.
Teki lappe kudus ta tavaliselt last lõunaunne pannes. Istus võrevoodi kõrval, ümises unelaulu ja kudus. Ühel päeval jäi valmis jupi peale väikse tüdruku pea unele. See oli nii armas ja härras vaatepilt, eriti mõeldes, mis kudujupikesega on tegu. Nendes lappides on kõik ema jaoks oluline olemas, nendesse on kootud kannatlikkust, hoolivust, lapse unägusid, õrna laulu, lihtsat ilu ja suuri mõtteid. See on tema panus väärtustada tublisid emasid kinkides neile paljudest kildudest kokku korjatud teki.
Kudus ja kirjutas ema Polkovnik
p.s. kohustuslik kaheksanda-märtsi pildike tema köögilaual toimuvast:
23 February 2009
Auhind
Sissejuhatav materjal No 1
Sissejuhatav materjal No 2
Eneselegi ootamatult teeb ta tänase postituse. Lühike ja isetegemistest prii. Aga lugemist väärt sellegipoolest.
Ilus talvine pühapäevahommik soojade kardemonisaiadega, mille kõrvale on hea rüübata .... lonkse isetegijate blogidest. Ja ennäe, Anakonda Lembelillel on abi vaja. Häbelik teine.
Nagu meie maal kombeks, tuleb suure pidupäeva lävel jagada ordeneid. Ja teeb seda ka Polkovnik.
Mu daamid ja härrad!
Käesolevaga autasustatakse isetegijat, Anakonda Lembelille, Polkovniku ordeniga „Teeb igast s...t saia“.
Anakonda Lembelill on välja näidanud enneolematut vaprust tulles operatsiivselt välja raskest olukorrast. Hoolimata naiivsusest tuua tribüünile oma isetegmise plaanide hale mittetäitumine, jätkas Anakonda Lembelill oma au ja väärikuse kaitsmist ning realiseeris ebaperfektsuse uuel ja innovaatilisel moel.
Sellega on Anakonda Lembelill auga välja teeninud õiguse kasutada virtuaalordenit, mille parooli saab ta oma isklikku postkasti.
Pidulikus meeleolus kirjutas
Polkovnik
Sissejuhatav materjal No 2
Eneselegi ootamatult teeb ta tänase postituse. Lühike ja isetegemistest prii. Aga lugemist väärt sellegipoolest.
Ilus talvine pühapäevahommik soojade kardemonisaiadega, mille kõrvale on hea rüübata .... lonkse isetegijate blogidest. Ja ennäe, Anakonda Lembelillel on abi vaja. Häbelik teine.
Nagu meie maal kombeks, tuleb suure pidupäeva lävel jagada ordeneid. Ja teeb seda ka Polkovnik.
Mu daamid ja härrad!
Käesolevaga autasustatakse isetegijat, Anakonda Lembelille, Polkovniku ordeniga „Teeb igast s...t saia“.
Anakonda Lembelill on välja näidanud enneolematut vaprust tulles operatsiivselt välja raskest olukorrast. Hoolimata naiivsusest tuua tribüünile oma isetegmise plaanide hale mittetäitumine, jätkas Anakonda Lembelill oma au ja väärikuse kaitsmist ning realiseeris ebaperfektsuse uuel ja innovaatilisel moel.
Sellega on Anakonda Lembelill auga välja teeninud õiguse kasutada virtuaalordenit, mille parooli saab ta oma isklikku postkasti.
Pidulikus meeleolus kirjutas
Polkovnik
13 February 2009
Positsioonipõll
Inimesele antakse nii palju kanda, kui ta jõuab vedada. Mõne jaoks on koorem suurem, teise jaoks väiksem – igale oma.
Suvise Tantsupeo repertuaaris on tants „Usalda“. Väga ilus tants. Selle on Arvo Pärdi loo „Ukuaru valss“ põhjal seadnud tantsuks Maie Orav. Tants räägib mehe ja naise küpsest armastusest ja usaldamisest. Mees läheb kindla tundega merele, sest teab, et naine hoiab kodu soojas. Ja naine teab, et mehe koht on merel, ent ta tuleb alati tagasi oma koju oma pere juurde. Ka kõige suurematel merekarudel on olemas üksainus paik maamunal, kuhu nad ikka ja jälle hea tundega tagasi tahavad jõuda. Armastus, mis kestab üle aja ja üle vee. Usaldus.
Labürindist peab olema ju väljapääs, kui endistviisi ei saa, siis tuleb uut moodi proovida. Mis seal ikka, selg sirgu ja oma koormaga sammuke tagasi, et saaks siis uuesti edasi minna.
Igal kuningal on oma kroon ja autojuhil oma rool. Pilt ju selge, kelle käes on ohjad. Tema tahtis ka oma krooni või oma rooli. Ta otsustas, et ta tassib oma kandamit edasi ainult väärikalt ning stiilselt ja nii, et asjaosalistele selge kellega on tegu. Oma positsiooni kinnitamiseks tegi ta endale põlle. Tema kuningriigi valitsemise põll. Esimene päris oma põll. Eesti naised on ju ammustest aegadest põlle kandnud. Väga tähendusrikas rõivaese, positsiooni ja staatuse näitaja. Ja ta ei saanduki enne ühtegi kiiret-ja-edasilükkamatut-asjatoimetust teha, kui põll valmis ja väärikalt ette seotud.
Põllega Polkovnik
Lisatud 10 minutit hiljem: põll on väga armsalt sisse õnnistatud. Väike tüdruk muutus kannatamatuks, kui ema muudkui arvuti taga istus. Laps sai "Kasekese" kommiga vaikima sunnitud. Tulemuseks väiksesed pruunid mustritäiendused põlleservas.
Suvise Tantsupeo repertuaaris on tants „Usalda“. Väga ilus tants. Selle on Arvo Pärdi loo „Ukuaru valss“ põhjal seadnud tantsuks Maie Orav. Tants räägib mehe ja naise küpsest armastusest ja usaldamisest. Mees läheb kindla tundega merele, sest teab, et naine hoiab kodu soojas. Ja naine teab, et mehe koht on merel, ent ta tuleb alati tagasi oma koju oma pere juurde. Ka kõige suurematel merekarudel on olemas üksainus paik maamunal, kuhu nad ikka ja jälle hea tundega tagasi tahavad jõuda. Armastus, mis kestab üle aja ja üle vee. Usaldus.
Polkovnik ootab oma merekaru. Palju pole enam jäänud ent kohati tundub koorem liiga suureks paisuvat. Nii suureks, et nädalapäevad tagasi murdus ta selle all füüsilises mõttes. Loodus ei ole loll. Kui Sa ise ei taipa, et jooksed nagu hiir labürindis peaga vastu tupiku seina, siis tuleb korraks maha istuda ja mõelda. Murtud Polkovnikul oli päris mitu päeva aega lamada ja mõelda. Käsitööd ta ristseliti olles teha ei mõista. Samuti tundus Marmelaadi soovitatud lavatsiga lae alla vinnamine ning laemaalingu tegemine liiga aukartust äratav ettevõtmine. Las see jäägu Michelangelo pärusmaaks. Niisiis ei jäänud muud üle kui mõtelda.
Labürindist peab olema ju väljapääs, kui endistviisi ei saa, siis tuleb uut moodi proovida. Mis seal ikka, selg sirgu ja oma koormaga sammuke tagasi, et saaks siis uuesti edasi minna.
Igal kuningal on oma kroon ja autojuhil oma rool. Pilt ju selge, kelle käes on ohjad. Tema tahtis ka oma krooni või oma rooli. Ta otsustas, et ta tassib oma kandamit edasi ainult väärikalt ning stiilselt ja nii, et asjaosalistele selge kellega on tegu. Oma positsiooni kinnitamiseks tegi ta endale põlle. Tema kuningriigi valitsemise põll. Esimene päris oma põll. Eesti naised on ju ammustest aegadest põlle kandnud. Väga tähendusrikas rõivaese, positsiooni ja staatuse näitaja. Ja ta ei saanduki enne ühtegi kiiret-ja-edasilükkamatut-asjatoimetust teha, kui põll valmis ja väärikalt ette seotud.
Põllega Polkovnik
Lisatud 10 minutit hiljem: põll on väga armsalt sisse õnnistatud. Väike tüdruk muutus kannatamatuks, kui ema muudkui arvuti taga istus. Laps sai "Kasekese" kommiga vaikima sunnitud. Tulemuseks väiksesed pruunid mustritäiendused põlleservas.
4 February 2009
Naabrinaiste ümar laud – naabriNaiste ümarlaud
(pikem lugemine veidi filosoofilisel teemal)
Tallinnas on üks tore maja. See maja, milles on tema kodu ja kus ta on siis, kui ei ole Pärnus. Eriti vahvad on need inimesed, kes selles majas elavad. Põgusalt on sellest ka siinsetel lettidel juttu olnud. Kui paljud tänapäeval saavad öelda, et neil toimib täiesti eluterve kogukond, kus vajadusel üleaedseid (tema puhul siis üleuksseid) aidatakse. Kuna trepikoda on suletud, siis uksele koputus tähendab tavaliselt seda, et mõnel naabril on mure. Näiteks sai sousti tegemise ajal jahu otsa või otsib teine oma kadunud last, kes parasjagu tema lastetoas mängib. Suhted naabritega on suurepärased ja ta on vägagi uhke selle üle. See tundub lihtsalt nii mõistlik. Miks ta peaks kõik oma väiksed lapsed kokku pakkima, et poest saia tooma minna, parem hüüab üle ukse, et vaadatagu ka tema lapsi. Ja see toimib! Tänapäeval. Tallinnas.
Möödunud reede õhtul koputati jälle tema uksele. Ja mitte ei olnud jahu otsa saanud, vaid naabrinaine oli teinud ühe lastelaua. See kõlas umbes nii: ma-leidisn-sellise-PVCjupi-ja-mõtleisn-et-kruvin-jalad-alla-ja-proovin-ilusaks-teha. Naabrinaine oli sattunud raamatupoes odavale väljamüügile ning soetas sealt puutöö ja dekoreerimise raamatuid. Oli vaja kohe järele proovida. Kuna laud sai roosipeenraline ning lähim tütarlaps kasvab kõrvalkorteris (ehk Polkovniku juures), siis leidis see laud endale koha äsja roosilise tapeedi saanud lastetoas.
Naised! Tütreid on vaja selleks, et saaks välja elada oma lapsepõlve realiseerimata fantaasiad!
Ta ei usu, et aastasele tütrele väga korda läheb, milline on tapeet või laud tema nurgakeses. Aga emale läheb see liigagi korda.
Üks neist emantsipeerunud ja tänapäeva mõistes edukas naine, kes otsib t e e d Naiseni tema enda sees. Esimene sammuke ehk arusaamine, et tema sees on Naine, tal juba on tehtud. Teine naine on end alateadlikult pühendanud kodule ja perele ja sellele sisemisele Naisele. Ta on maitsnud ka karjääri mahlaseid vilju ent nüüd võib tõdeda, et looduse ja juhuse tahtel (muide, juhustesse ta siiski ei usu) on ta ikka jõudnud sinna, kus on tema koht – kodu, pere. See mõtteskeem, et Naiseks olemine eristab teda paljudest sookaaslastest, vajab veel kinnistumist.
Üks pildike sellest ilusast päevast. „Emme, ma tahan praegu seda küüslaugusaia, mis sa ükskord tegid!“. Kas saab veel konkreetsemalt end väljendada? Ema võtab seepeale pärmi ja piima ja riiulist jahu ja suhkru ning varsti juba ajabki õhuline vetruv taigen enda rätikuserva alt välja. Paar hoogsat tõmmet ja see õhuloss kukub kokku, ent selle eripäraga , et tal on jube suur kihk taastada varemsaavutatu. Võiksime pärmitaignast sagedamini eeskuju võtta, eriti need, kellel on järjekindlusega probleeme või kes alistuvad liig kergelt. Jahuvihk maandub suurel puhtal laual. Soe ja kohev mass liibub sinu käte ümber, kui alustad dialoogi imelise ent iseloomuga ollusega nimega pärmitaigen. Suuerst taignast saab mitu väikest, mõni neist saab kohe endale erkoranži porgandisüdame, mõni peab ootama veel Ema nobedaid käsi. Üks äraootaval seisukohal taignanutsakas sattus lauaservale piisvalt lähedale, et aastane piiga ulatus oma pisikese kõvera sõrmega selle sisse auku torkima. Torkab ühe korra – oihh, see on pehme. Torkab teine kord veidi julgemini – see jääb näpu külge. Torkab kolmandat korda – oot, selle näpu võiks ju nüüd suhu panna. Lükkab taignasse juba mitu näppu – aga see asi jääb ju väga hästi köögikapi külge kinni. Ja siis saab teda sealt jälle ära nokkida ja suhu panna. Aga mis juhtub siis, kui ma teise käega võtan...
Hingematvalt ilus vaatepilt. Pilt, kuidas väike Naine saab tuttavaks pärmitaignaga. Kui oleks olnud leivataigen, oleks liigne sümboolsus teda vist suisa nutma pannud. Pilt, mida ei tohtinud ära rikkuda fotoaparaadiga, sest sellest kumanduv emotsioon oli liiga tugev ning talletati mällu ka ilma välise abita. Kuidas väike Naine õpib hoidma kodu, kuidas tekib see kõhutunne, milline on üks õige pärmitaigen ja selle tegemiseks ei ole kunagi vaja retsepti, sest see on elus asi ja iga kord kordumatu. Lisaks taignale, läks pudrumulgust sisse ka hea ports porgandipiruka täidist – ja kunagi ei lepi väike Naine vähemaga, kui sellised porgandipirukad nagu Ema tegi. See oskus, lugu, tunnetus ja taju, mida ei saa väiskele Naisele õpetada mitte keegi muu kui suur Naine. Järjepidevus. Ahel läbi põlvkondade.
Kui palju on meis alles neid ahelaid? Kui palju me oleme saanud seda miskit, mis teeb naisest Naise ja kui palju me oleme seda teadmist edasi andnud väikestele Naistele? Tundub, et arengud ühiskonnaloos on laastavalt mõjunud neile ahelatele.
Kas me tajume, et Naiste käes on võim kujundada tuleviku ühiskonda. Paarikümne aasta pärast on ühiskonna aktiivsem osa just needsamad väikesed Naised ja Mehed. Seega sõltub see, millised väärtushinnangud ja tõekspidamised valistevad näiteks 30 aasta pärast, tänastest lastest. Kas Ema on suutnud luua Kodu ja kindlustada tagala, anda tasahilju, igapäevaseid toimetusi tehes kild killu haaval edasi seda miskit, mis kasvatab uue Naise ja uued ühiskonnad. Isa rolli ei saa alaväärtustada, ent kodu süda ja hing on Ema, puht bioloogiliselt on see nii. Võib ju tuua näiteid minevikust, kus mehed käisid jahil saaki püüdmas ja sel ajal naised hoidsib püstkojas leeki aga palju huvitavam, kuidas on lood täna? Kes täna hoiab tulukest lees? Kas on võimalik nii, et kõik, nii mehed kui naised kui ka lasped, on saadetud „jahile“ ning säde kustub? Kui sädet pole, kus on siis tagala? Kas tulemuseks on kodutute ühiskond, kus sõnal ’ligimesearmastus’ puudub tähendus? Kui palju pööratakse sellele tähelepanu? Kas peaks? Kas peavad olema Mehed ja Naised, äkki piisab, kui on inimesed? Kas kord inimeseks hakanud naises saab uuesti sünnitada Naise? Kas on olemas eesti Naine ja mille poolest erineb Naine Eestis Naisest Ida-Timoris ?
Küsimusi tekkis tol ööl neil Naistel palju. Teema on end aastate jooksul pisitasa kogunud ning sel reedeööl leidis oma väljapääsu. Ja see oli nii põnev, et tahaks sellega edasi minna. Kas Sa said aru, mida ta kirjutas, kas on ehk sinulgi analoogseid küsimsui tekkinud? Nad teevad lähiajal kindlasti veel ühe Naiste Ööülikooli ja ootavad sinna ka teiste arvamusi – et kerkiks rohkem küsimusi ja oleks veel rohkem vastuseid. Selles teemas on ürgset väge. Nad ootavad Sind sellese kummalisse majja –
kirjuta Polkovnikule!
Tallinnas on üks tore maja. See maja, milles on tema kodu ja kus ta on siis, kui ei ole Pärnus. Eriti vahvad on need inimesed, kes selles majas elavad. Põgusalt on sellest ka siinsetel lettidel juttu olnud. Kui paljud tänapäeval saavad öelda, et neil toimib täiesti eluterve kogukond, kus vajadusel üleaedseid (tema puhul siis üleuksseid) aidatakse. Kuna trepikoda on suletud, siis uksele koputus tähendab tavaliselt seda, et mõnel naabril on mure. Näiteks sai sousti tegemise ajal jahu otsa või otsib teine oma kadunud last, kes parasjagu tema lastetoas mängib. Suhted naabritega on suurepärased ja ta on vägagi uhke selle üle. See tundub lihtsalt nii mõistlik. Miks ta peaks kõik oma väiksed lapsed kokku pakkima, et poest saia tooma minna, parem hüüab üle ukse, et vaadatagu ka tema lapsi. Ja see toimib! Tänapäeval. Tallinnas.
Möödunud reede õhtul koputati jälle tema uksele. Ja mitte ei olnud jahu otsa saanud, vaid naabrinaine oli teinud ühe lastelaua. See kõlas umbes nii: ma-leidisn-sellise-PVCjupi-ja-mõtleisn-et-kruvin-jalad-alla-ja-proovin-ilusaks-teha. Naabrinaine oli sattunud raamatupoes odavale väljamüügile ning soetas sealt puutöö ja dekoreerimise raamatuid. Oli vaja kohe järele proovida. Kuna laud sai roosipeenraline ning lähim tütarlaps kasvab kõrvalkorteris (ehk Polkovniku juures), siis leidis see laud endale koha äsja roosilise tapeedi saanud lastetoas.
Naised! Tütreid on vaja selleks, et saaks välja elada oma lapsepõlve realiseerimata fantaasiad!
Ta ei usu, et aastasele tütrele väga korda läheb, milline on tapeet või laud tema nurgakeses. Aga emale läheb see liigagi korda.
Ilus laud, ilus õhtu, ilus vein. Värsked porgandipirukad ja küüslaugusaiad on ka ilusad. Öö sirutas oma tiivad üle meie pisikese isamaa. Öös on asju. Saabub vaikus, mida iga ema teab. Vaikus, kui on kuulda omaenese mõtteid või seda, kuidas gaasikatel nõksaga tööle hakkab. See nii magus vaikus, mida ei raatsi Une Matiga jagada. Nagu narkootikum, mille trankviliseerivat mõju tahaks veel ja veel kogeda. Õigel hetkel pole õnnelik olemiseks palju vaja. Sel korral oli vaja vaid magusat vaikust, veini, natuke pirukaid ja kahte naisterahvast, kes püüavad aru saada, milleks nad on siin kus nad on.
Üks neist emantsipeerunud ja tänapäeva mõistes edukas naine, kes otsib t e e d Naiseni tema enda sees. Esimene sammuke ehk arusaamine, et tema sees on Naine, tal juba on tehtud. Teine naine on end alateadlikult pühendanud kodule ja perele ja sellele sisemisele Naisele. Ta on maitsnud ka karjääri mahlaseid vilju ent nüüd võib tõdeda, et looduse ja juhuse tahtel (muide, juhustesse ta siiski ei usu) on ta ikka jõudnud sinna, kus on tema koht – kodu, pere. See mõtteskeem, et Naiseks olemine eristab teda paljudest sookaaslastest, vajab veel kinnistumist.
Üks pildike sellest ilusast päevast. „Emme, ma tahan praegu seda küüslaugusaia, mis sa ükskord tegid!“. Kas saab veel konkreetsemalt end väljendada? Ema võtab seepeale pärmi ja piima ja riiulist jahu ja suhkru ning varsti juba ajabki õhuline vetruv taigen enda rätikuserva alt välja. Paar hoogsat tõmmet ja see õhuloss kukub kokku, ent selle eripäraga , et tal on jube suur kihk taastada varemsaavutatu. Võiksime pärmitaignast sagedamini eeskuju võtta, eriti need, kellel on järjekindlusega probleeme või kes alistuvad liig kergelt. Jahuvihk maandub suurel puhtal laual. Soe ja kohev mass liibub sinu käte ümber, kui alustad dialoogi imelise ent iseloomuga ollusega nimega pärmitaigen. Suuerst taignast saab mitu väikest, mõni neist saab kohe endale erkoranži porgandisüdame, mõni peab ootama veel Ema nobedaid käsi. Üks äraootaval seisukohal taignanutsakas sattus lauaservale piisvalt lähedale, et aastane piiga ulatus oma pisikese kõvera sõrmega selle sisse auku torkima. Torkab ühe korra – oihh, see on pehme. Torkab teine kord veidi julgemini – see jääb näpu külge. Torkab kolmandat korda – oot, selle näpu võiks ju nüüd suhu panna. Lükkab taignasse juba mitu näppu – aga see asi jääb ju väga hästi köögikapi külge kinni. Ja siis saab teda sealt jälle ära nokkida ja suhu panna. Aga mis juhtub siis, kui ma teise käega võtan...
Hingematvalt ilus vaatepilt. Pilt, kuidas väike Naine saab tuttavaks pärmitaignaga. Kui oleks olnud leivataigen, oleks liigne sümboolsus teda vist suisa nutma pannud. Pilt, mida ei tohtinud ära rikkuda fotoaparaadiga, sest sellest kumanduv emotsioon oli liiga tugev ning talletati mällu ka ilma välise abita. Kuidas väike Naine õpib hoidma kodu, kuidas tekib see kõhutunne, milline on üks õige pärmitaigen ja selle tegemiseks ei ole kunagi vaja retsepti, sest see on elus asi ja iga kord kordumatu. Lisaks taignale, läks pudrumulgust sisse ka hea ports porgandipiruka täidist – ja kunagi ei lepi väike Naine vähemaga, kui sellised porgandipirukad nagu Ema tegi. See oskus, lugu, tunnetus ja taju, mida ei saa väiskele Naisele õpetada mitte keegi muu kui suur Naine. Järjepidevus. Ahel läbi põlvkondade.
Kui palju on meis alles neid ahelaid? Kui palju me oleme saanud seda miskit, mis teeb naisest Naise ja kui palju me oleme seda teadmist edasi andnud väikestele Naistele? Tundub, et arengud ühiskonnaloos on laastavalt mõjunud neile ahelatele.
Kas me tajume, et Naiste käes on võim kujundada tuleviku ühiskonda. Paarikümne aasta pärast on ühiskonna aktiivsem osa just needsamad väikesed Naised ja Mehed. Seega sõltub see, millised väärtushinnangud ja tõekspidamised valistevad näiteks 30 aasta pärast, tänastest lastest. Kas Ema on suutnud luua Kodu ja kindlustada tagala, anda tasahilju, igapäevaseid toimetusi tehes kild killu haaval edasi seda miskit, mis kasvatab uue Naise ja uued ühiskonnad. Isa rolli ei saa alaväärtustada, ent kodu süda ja hing on Ema, puht bioloogiliselt on see nii. Võib ju tuua näiteid minevikust, kus mehed käisid jahil saaki püüdmas ja sel ajal naised hoidsib püstkojas leeki aga palju huvitavam, kuidas on lood täna? Kes täna hoiab tulukest lees? Kas on võimalik nii, et kõik, nii mehed kui naised kui ka lasped, on saadetud „jahile“ ning säde kustub? Kui sädet pole, kus on siis tagala? Kas tulemuseks on kodutute ühiskond, kus sõnal ’ligimesearmastus’ puudub tähendus? Kui palju pööratakse sellele tähelepanu? Kas peaks? Kas peavad olema Mehed ja Naised, äkki piisab, kui on inimesed? Kas kord inimeseks hakanud naises saab uuesti sünnitada Naise? Kas on olemas eesti Naine ja mille poolest erineb Naine Eestis Naisest Ida-Timoris ?
Küsimusi tekkis tol ööl neil Naistel palju. Teema on end aastate jooksul pisitasa kogunud ning sel reedeööl leidis oma väljapääsu. Ja see oli nii põnev, et tahaks sellega edasi minna. Kas Sa said aru, mida ta kirjutas, kas on ehk sinulgi analoogseid küsimsui tekkinud? Nad teevad lähiajal kindlasti veel ühe Naiste Ööülikooli ja ootavad sinna ka teiste arvamusi – et kerkiks rohkem küsimusi ja oleks veel rohkem vastuseid. Selles teemas on ürgset väge. Nad ootavad Sind sellese kummalisse majja –
kirjuta Polkovnikule!
29 January 2009
Punane lilleke
Üks punane lilleke on kuskil mu ajukäärude vahel end sisse seadnud. Ta tuli juba ammu. Tuli vaikselt ja tasahilju ja kükitab mõttesaali tagumistes ridades kui varuvariant. Naivistlik ja ebasümmeetriline, väikese tüdruku joonistatud. Nagu oleks kunagi ammu tüdruk selle söetükiga joonistanud vana maja seinapalgile. Selle maja, mille ees puupingil on sügispäikeses korv rohkekaskollaste kuldrenettidega ning selle kõrval istub memm valge linane rätik käte vahel ja tikib sellele imeilusat lillevanikut. Nähes tüdruku veidi kõverikku lillekest, põimib ta ka selle oma näputöösse. Nii sünnib üks lugu, selle päeva ja selle sügise lugu. Üks lugu tuhandetest. Ei mingit mustrilehte, lihtsalt teadmine. Need on lood, mida naised on ajast-aega ja põlvest-põlve kandnud märkamatult ent kindlalt edasi. Hoides ja kaitstes niiviisi midagi meetrites ja kroonides mõõdetamatut. Võimas, kas pole?!Üks selline Võimas Naine on Ärmä Roosi Kihnust. Naine, kes teab ja tunneb kinda- ja sukamustrite aegadetagust sõnumit. Õnneks on jätkunud taibukaid, kes on kaante vahele püüdnud kasvõi killukesi tema suurest pagasist (raamatud "Kihnu Roosi kindakirjad" ja "Elumõnu"). Susa hobinurgas on väga mõnus ülevaade nii viimasest raamatust kui ka Roosi näputöö näitusest Pärnus Uue Kunsti Muuseumis. Mul on ütlemata hea meel, et ka minul õnnestus Roosi näitusel käia. See oli kuhjaga väärt iga sealviibitud hetke.
Mina tunnen aukartust sellise suure tarkuse ja väe vastu. Urbanistlik ühiskond ning juurtest eemale kiskuv maailmakord on lõhkumas seda tarkust. Järjepidevus võib katkeda, kui ei leidu patriootlikke hulle, kes on valmis vastu seisma lühimäluliste masside kummastavatele nägudele. Mina ei ole see patrioot, kuna minu side on juba katkenud aga ma nii väga tahaks seda tarkust taasavastada ja püüda lappida neid auke selles pikas ahelas. Kas tuled minuga avastamisretkele kaasa?
Aga see lilleke.... Püüdsin oma lillekese käegakatsutavamaks teha. Tikkisin selle raamatule kaanekaunistuseks. Raamatu tegin ühel jaanuarikuu pühapäevasel kokkusaamisel teiste käsitöölembedega. Põnev pusimine ja varsti on oodata edasisi näpuharjutusi köitmise teemadel. Ehk siis saab kokku köita juba midagi tõsisemat, kui tühjad paberilehed.
Subscribe to:
Posts (Atom)
