Tänavune lumine varakevad

Tänavune lumine varakevad on lubanud pikalt memmedel õues toimuvat seirata. Vaadata, millal kolmanda korteri meesterahvas töölt tuleb, millised käpikud kudus vanaema Ricardole, näha, kuidas kuldketiga jõmm on džiibi kasutatud Mazda vastu vahetanud. Lumememmed teavad, mis päeval külalised tädi Mari juures käisid ning seda ka, et esimesed kuldnokad on juba kohal. Nad teavad kõike, mis õues toimub ja mis seal ei toimu. Nad on muutunud justkui hoovi pärisosaks.

Tiina ja Ricardo olid suuresti seotud memmede hoovi jõudmisega ja sellega, et nad siiani päris heas vormis on püsinud. Lapsed on memmesid hellitanud lumepallimassaažiga ning päris osavalt teinud ka nina korrigeerivaid operatsioone. Võibolla on nad esiemesed, kes on teinud täieliku nina implantatsiooni. See juhtus siis, kui üks habetunud vanade riietega mees porgandid lihtsalt ära sõi. Habetunud mees käib ikka aeg-ajalt nende hoovis ja vaatab, kas saab kuidagi kasulik olla. Eeskätt just sellega, et lahkelt, ilma tasu võtmata, realiseerib majaelanike tekitatud prügi.
Olgu lugu nii kurb kui tahes aga midagi pole parata, et lumememmed ühel ilusal päeval ära voolavad. Tegelikult memmed selle üle eriti ei kurvasta, sest peale jõudmist suurde järve, reisivad nad merre ja soovi korral sealt edasi ookeani. Nad saavad külastada lõunamaa randasid ning ajada juttu planktoniga, korallidega, vaaladega. Käia ära Mariaani sügavikus.
Lapsed teadsid, et varsti on lumemmede äravoolamise päev ja nad ei tahtnud kindlasti seda maha magada. Väike Tiina piilus iga hommikusöögi kõrvale vaataepilti köögiaknast, kas ilm on pilves või pilvitu, kas puhub tuul või särab päike. Tulevane sünoptik.
Tiinale tundus, et täna on see päev. Päike oli nii-nii ere, ilm vaikne ja pilvitu ning õhus oli ilmselgelt kevade sula lõhna. Tüdruk tõmbas kummikud jalga, bareti pähe ja kibekähku jooksis Ricardo juurde. Varsti olidki lapsed õues ja sonkisid puuokstega sulava lume hunnikutes. Veenired jooksid rentsli poole ja nendes oli väga vahva kommipabereid laevutada. Ühel korralikul lapsel on alati kommipaberid taskus.
Lumememmed olid juba päris pisikeseks jäänud. Et nad saaksid kiiremini oma reisipalavikus üle ning teele asuda, sonkisid Tiina ja Ricardo neid puutoigastega. Peagi oli lumememmede asemel lumepudru hunnikud, mille ümber oli tekkinud mõnusalt suur porilomp. Lapsed kilkasid ja olid silmnähtavalt elevil. Tatsasid eneselegi märkamatult poriloigus kuni lumememmed oli pidulikult suvetuurile saadetud. Sel htekel tundus neile, et tegu on aasta tippsündmusega ning ruttasid tuppa suurt sõnumit viima.

Ricardo võttis trepil astemeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta. „Tead mis....“, ent lause jäi lõpetamata. „Ricardo, mida Sa teed?! Kuhu Sa tuled!? Poriste kummikutega tuppa vaiba peale. Issand küll, ma just hommikul pesin põrnadaid ja koristasin. Mida Sa mõtled! Nii ei sobi!! Mine võta nüüd esikus kummikud jalast ära ja pane kuivama.“ ...

Tiina võttis trepil astmeid üle ühe ja tuhises tuppa. „Ema, ema!“, hüüdis ta.
„Tead mis täna juhtus? Me saatsime lumemmed ära. Nüüd ongi päriselt kevad käes!“, kilkas laps nii suure rõõmu ja elevusega, et ei olnud märganud poriseid kummikuid, millega ta nüüd keset vaipa seisis.
„Tiina! Nii tore, et memmed ilusasti teele saatsite aga sellegipoolest oled Sa päris poriste kummikutega keset tuba. Muud häda pole midagi, ainult et nüüd pean ma siin mõnda aega koristama ja ei saa koos sinuga õue kevadet vaatama tulla.“
„Oi, ma ei pannudki tähele! Ma aitan sul mustad jäljed ära pühkida ja lähme siis koos õue,“ vastas tüdruk osavõtlikult.

Majaseina ääres päikeselaigus mõnulesid esimesed lumikellukesed.