Polkovniku panus

Projekt "Teeme koos lapiteki Aasta Emale 2009"


Esimene mõte tehtule mõeldes on, et hämmastav, kui palju aega võib võtta kahe 20 x 20 cm-se lapi kudumine. Võib-olla lööb välja tema veidrus ajada taga maksimumi ning kui teha, siis ikka täielikult. Aga on ju nii, et väikese asja peal paistab iga eksimus välja, pole teda kuhugi peita.
Ta pole juba päris tükk aega nii palju proovilappe ja tükke kudunud, kui selle projekti tarvis. Ja tegelikult hakkas see juba ära ka tüütama.

Jaanuaris ta rõõmustas õnneliku juhuse üle, et sattus foorumit lugema õigel hetkel ja mahtus tekikudujate hulka. See on tema jaoks suur privileeg ja kohati isegi vastutus esindada eesti naisi. Umbes nii ju tähtsad kujud ütlevad, kui tekk üle antakse – eesti naiste kootud tekk.

Kohe hakkasid mõtted liikuma ja nagu tavaliselt ajurünnaku-moodi-situatsioonides ikka, ajab esialgu mõtteid üle ääre ning tundub, et ei oskagi valida seda õiget. Ette antud soovitus, kududa südameid, oli esiti domineeriv. Proovis nii ja proovis naa, ei tekkinud äratundmist, et see on see õige. Või kui tekkis, siis ei vedanud teostus maksimumi välja – kujutluspilt peas ei saanud reaalsuseks näppude vahel.

Lihtsad ideed tulevad äkki ja jumal teab kust. Nii ka sel korral. Ta lobises sõbrannaga ja poole sõna pealt oli idee olemas, millise sõnumi ja teostuseg lapid tulevad.

Esimene asi, mis seostub emaga, on armastus. Puhas, tingimustetea, igavene. Seda mõtet kannab ka ette antud soovituslik südame motiiv. Kuid samas ei ole see ainus märksõna, mis aitab kirjeldada ema. Kui ta mõtleb oma ema peale, kes läks juba päris mitmed aastad tagasi üle vikerkaare silla, siis meenub sära ja energilisus. Alles nüüd, aastaid hiljem, ta mõistab, et selle sära ja energilisuse abil kandis ema hoopis tähtsamat rolli.

Ühendaja. Inimene, kes hoiab koos noored ja vanad, mehed ja naised, et neist moodustuks pere. Nagu ikka, saab paljude asjade väärtusest aru alles nendest ilma jäädes. Ka selle ülesande olulisust märkas ta aastaid hiljem. Kui polnud enam ühendajat ja süsteemi üksikosad hakkasid erinavates suundades laiali lagunema. Loodus tühja kohta ei salli ja tänaseks talle tundub,et temast on saanud samasugune ühendaja oma ligimeste jaoks. Kohati ajab see kurjaks ja üle huulte lipsavad ahastavad laused a’la miks mina pean kõikide eest mõtlema ja muretsema. Õnneks siiski igapäevaselt selliseid ahastusi ei ole ning argipäev tiksub vaiskelt omas rütmis edasi. Ikka nii, et ema hoiab väikeste pisiasjadega pere koos, vaiskelt ja targalt. Ematarkusega.

Teine oluline roll, mida ema kannab, on järjepidevuse hoidja. Ühes eelmises postitsues ta kirjutas sellest pikemalt. Järjepidevus mitmes mõttes. Tarkuse kandumine põlvest põlve, teadmiste liikumine ajas. Bioloogiline roll laste kandjana – desoksüribonukleiinhappe ( DNA) ehk bioloogilise info kandja kaksisheeliksi kujund. Igaüks näeb asju omamoodi.

Teki lappe kudus ta tavaliselt last lõunaunne pannes. Istus võrevoodi kõrval, ümises unelaulu ja kudus. Ühel päeval jäi valmis jupi peale väikse tüdruku pea unele. See oli nii armas ja härras vaatepilt, eriti mõeldes, mis kudujupikesega on tegu. Nendes lappides on kõik ema jaoks oluline olemas, nendesse on kootud kannatlikkust, hoolivust, lapse unägusid, õrna laulu, lihtsat ilu ja suuri mõtteid. See on tema panus väärtustada tublisid emasid kinkides neile paljudest kildudest kokku korjatud teki.



Kudus ja kirjutas ema Polkovnik

p.s. kohustuslik kaheksanda-märtsi pildike tema köögilaual toimuvast: