Unistajate kalender

 

Ühel eelmise aasta oktoobrikuu päeval tegime Roosamamma Miretiga jõuluteemalist fotosessiooni. See oli esimene kord, kui mängisime piltide- ja sõnadega teadmises, et see jõuab ajakirja kaante vahele. See oli päev, mida mäletame elu lõpuni, sest saatus tegi oma vangerduse - ühe suure loo lõpp ja samal ajal ühe suure unistuse algus... Nii see algas.
Novembris juba hullasime kaamera ja punase Miniga Tallinna vanalinnas, nüüd juba oli eesmärk täita ajakirja veergu terve aasta jooksul. Peale parajalt pakaselist pildistamist istusime kohvikusse. Kuum šokolaad pani idanema idee, et võiksime oma sõprade jaoks panna kokku 12 naiselikku pildilugu ühte kaunisse kalendrisse. Selline väikese tiraažiga privaatprojekt. Ilus mälestus endale ja kingitus inimestele, kellest hoolime.
Aeg läks, idee vormus ja väikesest kodukoodut mälestustekimbust sai hoopis

Ilus Eesti. Unistajate kalender 2012

Unistusest sai reaalne elu. Kalendris on Jaanuari lehekülje alla serva kirjutatud nii:

Mina ise olengi see, kes teeb esimese ja teise ja kolmanda sammu, et jõuda oma unistuste maale.

Eile hoidsin esimest korda kalendrit käte vahel (mõned asjad jõuavad ääremaale siiski oluliselt hiljem kui pealinna). Rahulolev muie tuli suunurka. Jah, just selline õige tunne. Ja paber... Minu jaoks ülimalt oluline detail. Paber peab käe all soe olema. Paber peab olema samaaegselt tugev ja õrn. Paber on ju see, mis meie loodu selles kalendris edasi kannab. Valitud mõtted ja tunded on buketti seotud kestma kauemaks kui üks kalendriaasta. Ja need ei ole ainult minu ja Mireti mõtted, mis kestma jäävad. Need on ka Sinu mõtted. Oh, kuis ma tahaks, et selle kalendri servadele ja lehtedele külvaks aeg eleganste lohakusega kirja pandud mõtteteri ja mälestusi. Oh, kuis ma tahaks näha, et 23 aasta pärast, aastal 2034, leiab üks ilusas eas neiu pööningult 2012.aasta kalendri, kuhu ema on talletanud oma tolle aja rõõmud ja õnnehetked, siirad mõtted ja pisaraga pitseeritud saatuse keerdkäigud. Kuhu ema on unistades kirjutanud: "Kui mul kunagi on tütar, siis ..."
Nüüd on see linnuke lendu lastud ning ei mina ega Miret tema edasist käekäiku suunata ei saa. Seda teed Sina. Tuleb uus aasta oma rõõmude, nukrusehetkede ja mis peamine - oma unistustega. Püüdke need kinni!

Minu väikses toas on aja mõõde veidi hägustunud ja kohal on juba Jaanuar.

Suur aitäh, Hanna ja Piia, te aitasite leida ühele hobuse unenägu meenutavale mõttele nii ilusa väljundi.
Kallis Miret, lähme kohvikusse! Ma pole ammu enam ühte õiget kohvikutamist tunda saanud. Mhh?