Jõulukaartidega on igal aastal üks ja seesama lugu - see päris õige tunne ja aeg neid teha saabub vahetult enne Õiget Päeva. Just siis kui jõuluhärduse moment hakkab haripunkti jõudma. Nii on juba aastaid jõudnud kaardid posti alles jõululaupäeval. Nii ka sellel aastal. Ei taha ka varem end pungestada ja kaartidesse oma argist stressi sisse põimida. Las nad siis jõuavad pisut hiljem aga vähemalt on sõpradele teada, et need on siirad ja soojad.
Seekordsetes kaartides on killukesed meie kodust - vanaema pleekinud voodilina pitsi, suure-kõhu-pluusi varrukat, Leitnanti vana vormisärki, suhkrukringleid ja häid soove. Kõik need on paela ja nööbiga kokku köidetud ja nööri otsa rippuma pandud. Kallid sõbrad, te olete meie jaoks olulised!
Täna tõime metsast kuuse tuppa.
Need on vaieldamatult ühed kõige ilusamad kaardid, mida ma üldse, kogu elu jooksul näinud olen... Kuidagi täpselt õiged! Kogu jõulusoojus sinna sisse köidetud ja nööbiga tugevalt kinnitatud. Et midagi kunagi kaduma ei läheks...
ReplyDeleteKaunis!
Amanda
Ma nüüd kohe ei tea, mis järjekorras Sinu viimaseid postitusi kommenteerima hakata. Tundub, et alustan sellest siin, kuna Marmelaadiga telefonitsi just lahkasime jõulukaarte. :)
ReplyDeleteMõtlesin, et ei tohi ütlemata jätta, et mulle kangesti meeldivad Sinu kuuse otsa riputatavad jõulukaardid. Kui päris aus olla, siis meil lisaks elektriküünaldele muid jõuluehteid kodus polegi. Jätka samas vaimus ja iga järgmise aastaga saab meie puu kaunimini ehitud! :)
Ahjaa, seda tahtsin siia postituse lõppu veel öelda, et laste mütsid jätavad kasinagi lumega mulje ilusast valgest talvest. :)
ReplyDeleteVäga stiilsed jõulukaardid!
ReplyDelete