4 August 2011

Levkoi ja lambijalg



Mida teha, kui väikseid toredaid hetki ja mitmeid mõtete algeid on rohkem, kui endast läbi lasta jõuad? Oodake, ma nüüd naudin naudingut ja mõtlen mõtte lõpuni.
Just nii on viimane kuu möödunud. Üks elamus teise otsa jõudmata veel eelmisest välja tulla. Elu nagu kirev suvine aedviljasupp, kus siirad tunded etendavad päikeseküpsete herneste-porgandite-kaalikate-ürtide värvikat kooslust.

Kas saab suviseid emotsiooni-maiuseid kuidagi hoidistada, et siis kunagi hiljem, kui päikesest jääb puudu, neid uuesti tarbida?

Esimesed kaks kuud maal olen tundnud end kui laps kommipoes. Otsast otsani on riiulid kõikvõimalikke ja võimatuid kommipurke täis. Võta millist tahad, võta palju jaksad. Aga kõik ei mahu pihku ja nii jõuabki poeuksest välja virtuaalavarusse väikses pihus vaid mõni väike karamell või šokolaadikompvek. Ja kui see laps paneb selle kompveki internetitänaval istudes enda kõrvale, siis see ongi lihtsalt üks väike kollane karamell pruunil pingil. Möödujale ei paku see mingit kommipoe efekti. Aga kui väikses pihus tuua poest välja üha uusi ja uusi komme, siis hakkab ka möödujatel tekkima arusaam, et see üks komm on killuke millegist suurest.
Ehk siis tõlgitult - kuu on möödunud muu hulgas ka mõtiskledes selle üle, kuidas ja mida ja mismoodi veebipäevikusse kirjutada. Kõike ei jaksa aga kuidas valida, milline komm kommipoest välja tuua?

Kui ma näoraamatus mainisin dilemmat, et kas kompostijoovastusest* kirjutamine on sotsiaalse virtuaalsuse reostamine või mitte, siis Tintsik tõi välja huvitava mõtte - üksik kompostijoovastus võib olla kellegi jaoks just see puuduolev kild pildist, mis paneb terviku kokku ja innustab oma unelmat teoks tegema. Võib-olla on mõnel virtuaaljalutajal ilusast päevast puudu vaid üks väike kollane karamell pruunil pingil.




Nii praegu ongi - lihtsalt peenralt nopitud roosad levkoid ja astriõis kaunistamas mu kirjutuslauda ning Elva vanakraamipoest toodud lambijalg. Sirtsud siristavad ja sääski enam pole.




*kompostijoovastus - väiksest lihtsast asjast kohati isegi ebaadekvaatse rõõmu ammutamine

7 comments:

  1. Kompostijoovastus on nakkav - Sinu lugudest joobes tintsik tahab oma kaevu ja heinamaad ja köögiakna all õitsevaid jorjeneid...

    ReplyDelete
  2. Täiesti uskumatu! Teinekord pean ikka enne tugevat enesekindlust varuma, kui Sinu järjekordset postitust lugema tulen. Alati hakkab pisar silmanurgast välja kippuma, kui mõtlen oma praeguse elukoha peale. Elu siin Tallinna kesklinnas Tartu maantee ääres on ikka täielik mõttetus. Igatsen nii oma lapsepõlve Viljandis, kui sain iga hetk välja minna ja koergi sai niisama tahtmise peale aeda jooksma, ei pidanud ootama, kuni peremees leiab hetke ja viitsib riideid vahetama ning jalutusrihma otsima hakata.
    Sinu jutt annab julgust, et elu ei ole vaid Tallinn. Saab ka teisiti. Ja kui Sa siin veel palju kirjutad selliseid imelisi seiku maaelust, pühin ka mina varsti Tallinna tolmu oma riietelt...

    ReplyDelete
  3. ometigi...
    Sinuga on hea asju otsida ja Sulle on hea lauda katta.Sest Sa tead.
    seelikud puhevile...

    ReplyDelete
  4. Mul on ka see kompostijoovastus ja aeg-ajalt püüan seda ikka ohjata, sest vahel mõned hakkavad mind niimoodi kummaliselt vaatama, nagu vaadatakse mitte päris adekvaatseid inimesi :))) No kui ma räägin, et käin õhtul õues jalutamas ja ütlen endale kõva häälega, et "ma elan siin!!!" ja naeran üksinda, siis sellest ei pruugi paljud aru saada.
    Ja veel, et tavaliselt arvatakse, et maale kolimine on suur otsus, aga tegelikult oleks maalt tagasi linna kolimine sada korda raskem, sest peale kogu seda avarust ja õhku oleks ikka väga raske end kuhugi korterisse või väikesele krundile ära mahutada.
    Mul on selline tunne, et ma vist hingan siin maal teistmoodi - vabalt ja sügavalt. Linnas olles nagu pinnapealsemalt. No näed, jälle mingi imelik jutt. Kusjuures ma üldse ei taha öelda, et linn oleks kuidagi paha või taunitav - mulle meeldib endiselt ka kohvikus käia, aga linn lihtsalt väsitab väga ruttu.

    ReplyDelete
  5. Tintsik ja klaaspärlimäng - suurima rõõmuga jagan teiega ka järgnevaid kompostijoovastusi. Mul kohe julgem tunne teie sõnade peale ja hea meel, et saan natukenegi unistamisele kaasa aidata.
    Laima - ma olen rõõmuga kasvõi aabitsakukk, sinu teelaudkonnas kasvõi niimoodi.
    Krentu - näib, et kuskil dimensioonides eksisteerib paralleelreaalsus...

    ReplyDelete
  6. Mul on Sinu blogi lugedes sama tunne tekkinud :)

    ReplyDelete
  7. (kavala muige ja väikeste sarvedega smaili) @ "...Elu siin Tallinna kesklinnas Tartu maantee ääres on ikka täielik mõttetus..." (mõte kusagilt, kus naabrid on rohkem kui poole kilomeetri kaugusel ja ometi on alev kiviga visata)

    ReplyDelete

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...