Esmakordselt Hauka laadal

Käisime täna esimest korda Hauka laadal. Antslas. Kuulu järgi Lõuna-Eestis suurim kaubandusüritus.
Ohh, see maastik ja tee Rõuge ja Antsla vahel on täiesti ebareaalselt kaunis. Ma püüdsin pingsalt sõidukiirusega samas tempos kõike mälupilti talletada. Visuaalnautleja hing paisus nende 25 kilomeetriga 20-kordseks ... 200-kordseks. Pilves-halli taeva all kuplid ja metsad ja laiali puistatud talud ja lehmad ja lambad ja floksid ja need-kollased-kõrged-puhmad-mis-igas-aias-õitsevad ja teed mis väänlevad ja käänlevad täiesti mõistusevastaselt. Antslasse jõudes olin sellest kõigest kerges joobes.

Ilma pikema sissejuhatuseta tõden, et üldmulje laadast oli selline:

Loomulikult mõned kohustuslikult laadakomponendid:

Ja laadamelu sisse peidetud pärlid:

Et mitte keskenduda aluspükste-hmmm-emotsioonile, siis keskendun neile põnevatele seepidele. Muisto (searasva baasil tehtud) käsitööseebid. Üldiselt on isetehtud seepide hullus läinud minust mööda. Jah, need on vahvad ja põnevad ja ökoglamuursed aga suurt kirge nad seni tekitanud pole. Südamlik sümpaatia ehk. Ent tänavusel Tartu Hansalaadal omistasin ühe Leili tehtud meeseebi. Täielik õndsus - pehme, siidine, meela lõhnaga. Ju ma siis varem polnud kogenud seda tõeliselt käesooja käsitööseepi. Nüüd neid Muisto seepe paitades ja nuusutades joovastusin taas. Millised kooslused! Valisin välja mannavahuvärvi seebi, mille koostises on roosilehed, paprika, muskaat ja salvei ning koorekaramellilise seebi, kus sees apelsin, kaneel, nelk, kurkuma, kakao ning kübeke kitsevõid. Auspruuni seepi ilmestavad kaneel ja mürr.

Halvasti varjatud saladus on, et minu puhul loevad detailid. Viimseni läbi mõeldud tervik võidab poolehoiu. Südamekujulised seebid on kenasti takunööriga paelastatud nii, et neid saab riputada (näiteks pesukappi lõhnama?!). Suuremad tükid on pitseeritud reljeefse meistrimärgiga. Imearmsad.

Ja selle pisividinatejutu juurde sobib ka pilt ühest isevärki roosast majast Antsla veerel.

Te ju näete neid ukse käepidemeid!!!! Peatasime auto, sest ma lihtsalt ei saanud jätta neid pildistamata.