Kui me oma aidas varasuvel esimesi uurimistöid tegime, leidsime muude põnevate asjade hulgas ka ühe korraliku veneaegse mahlaauruti. Mäletan, et lapsepõlvekodus keetis ema seesugusega mahla ning eriti hoolsalt pidi suhtuma voolikusse ja klaastorusse. Leitud aurutil olid kõik detailid terved ja tundsin, kuidas mulle laskus (meeldiv)moraalne kohustus võtta suve jooksul mahlategu ette. Oma iseseisva elu käigus mahla aurutamis-meetodil polnud ma teinud aga väga selgelt on mälupildis, kuidas ema seda vanasti tegi.
Nii oligi ühel hetkel käes sõstraaeg ja auruti tuli tolmust puhtaks pühkida. Ladusin torni kenasti püsti - vesi alla, marjad sõela sisse, tulele. Mahl hakkas jooksma. Härra Leitnant küsis, et kuidas ma oskasin seda aparaati kokku panna. Ma ei teagi... mälu järgi vist. Ma olin sel hetkel enda üle kohutavalt uhke. Isegi, kui ma pole vähemalt 15 aastat näinud, kuidas käib mahla aurutamine, on siiski kuskil põhifailides säilinud teadmine, mismoodi see käib.
Meie põlvkond mäletab aega, kui isetegemine ei olnud elustiil ega hobi vaid ellujäämiseks vajalik oskus. Loomulikult on mul kohutvalt kahju, et Eesti riik pidi üle elama raskeid aegu ja võõrast võimu aga see on meile tänases päevas andnud teatud eelise. Meie rahvas ei ole kaugenenud elulistest asjadest, vastutustundlik mõtteviis on alles. Tööstuslik (üle)areng ja tarbimiskultus pole jõudnud nii sügavale juurduda. Ka linnas elades oleme loodusrahvas, sest tõsiseltvõetavaid linnu meil ju pole ja linnainimesed veedavad valdvalt oma vabad hetked looduses. Eestlane oskab tahta kvaliteetset toitu ja vaevalt et meie poode hakkavad vallutavad külmutatud valmistooted. Kartulipudru ja hakklihakastme inimesed nagu me siin oleme...
Ahh, kuis ma tahan, et meie sahvritesse (või kasvõi külmkappidesse) jääksid alles kartulid ja moosid. Ahh, kui hea on vaikselt ja (sala)kavalalt puistata oma päevadesse pisikesi tarkuseteri mahlaauruti kokkupanemisest või jalgratta keti õlitamisest, sest see jääb lastele kuhugi kõrvadevahele pidama niikuinii (erinevalt ilma mingi kavaluseta ja üsna ühemõtteliselt edasi antud näpunäidetest toa koristamise või käte pesemise kohta).
Sõstrasahvt - nii punane kui ka must. Mõlemad on head. Musta sahvti mahlapaks läks peale esimest ehk aurutiringi läbi sõela ja sellest sai marmelaad. Punasest sõstrast peale mahlategu midagi märkimisväärset alles ei jää, seega pidi marmelaadi jaoks võtma eraldi marjad. Punast sõstramarmelaadi (ja nii meeldib mulle rohkem öelda kui punasesõstra marmelaadi) mäletan jällegi lapsepõlvest - alati oli tehtud seda vaid mõned purgid ja see oli hirmus hea. Polnud seda varem teinud aga nüüd sobis kenasti minu nostalgia-paketti.
Kes pilti lähemalt uurib, siis CM musta sõstramarmelaadi juures tähistab üht kaptenit. Morganit. Nagu on ka punase sahvti pudelitelt näha. Kapten hoiab marmelaadil pilku peal seespidiselt, mahlal välispidiselt. Selle kapteniga on meie perel soe suhe. Meremees ja rumm, juunõu. Ai nõu.
Aga nüüd on lugu selline, et mul on järele jäänud peotäis purgisilte. Läksin vist neid tehes veidi hoogu. Riideribadele paberi õmblemine osutus toredaks tegevuseks ja vahva tulemus andis indu veel juurde. Ma võiksin need vabalt vahetada ideede vastu, kuidas ära tarvitada ülihea pohlasaak, mis metsas ootab. On keegi vahetusest huvitatud?
Imekaunid mahlapudelid ja marmelaadipurgid. Sildiidee panen kõrvataha!
ReplyDeletetehakse mingit pohla-õunasalatit aga mina olen lihtsalt õunamoosi hulka pohli poetanud, annab mõnusat mõrkjashaput maitset. Teil õunapuid ikka ju on seal?
ReplyDeleteKust on pärit need ilusad pika kaelaga mahlapudelid? Ja korgid? Selliseid traadiga korke veel müüakse poodides?
ja vana mahlaauruti on kuldaväärt, minulgi esimene iseseisev mahlategu seljataga.
Väga armsad sildid.
ReplyDeleteMul on ka veel selline veneaegne mahlaauruti. :)
meie vanaaegse mahlaauruti viisid pikanäpumehed ühes ja ausõna, see uus, kaasaegne ei tee üldse nii palju mahla kui see vana. Sõelas on vähem auke ja üldse. Ehki läigib. Vana oli hea. Hoia teda.
ReplyDeleteOoo, poleks uskunud, et see vene-värk nii hinnaline on. Olen arvanud, et kaasaegsed läikivad aparaadid on hoopis paremad-mugavamad-osavamad...
ReplyDeleteKorgiga pudelid sain suve hakul Tallinnast Prismast. Minu mälu järgi suuremates Prismades neid ikka oli. Tallinnas Kaubamaja koduosakonnas oli ka sarnaseid (aga lilleliseks maalitud variandis). Prismaga oli see mure, et pooltel pudelitel kork tagurpidi küljes ja seda ei olnud võimalik sulgeda.
Oi...pohlad on ju väikesed punased südamed metsa all! :)
ReplyDeletePohlamoosi, kus pohlad on üsna terveks jäetud ... mõtle, talvel...külmal detsembrikuul võtad ahjust välja särisevad verivorstid ning serveerid oma perele neid augusti sumedatel öödel südamega tehtud pohlamoosiga...mmm..
Pohla-kaerahelbeküpsised võiksid olla väga maitsvad...
Pohla-toorjuustukook
Poeta pohli seltsiks riiviud värskele kapsale - saad mõnusa salati.
Oi, mul hakkas kohe ideid kui allikast pulbitsema :)
Nii armsad sildid! Vuristan enda masinaga ka mõned sarnased. :)
PS! Ma olen ju täitsa võõras Sulle, aga mulle kohe nii-nii väga meeldib Sinu blogi pidamise stiil - tekst, kaunid fotod ja see harmooniline meeleolu. Aitäh Sulle ja sametisi augustiöid seltsis sabatähtedega! Nora
Ilus mahla ja moositegu ja sildid-namm! Pohlamoosi mäletan ikka sellise klassikalise, veidi hapuna. Kuigi tänapäeva poe-pohla-moos on kodusest palju magusam ja näiteks meie laste pudru -lemmik. VAat seda võiks teha osata!
ReplyDeleteAga selline kaunis ja harmooniline idüll seal sul teeb rõõmu ja veidi kadedaks ka. Ja mahlaarurutit hoia! See on väärt, nii nagu ka nõukaaegsed hakklihamasinad või vahvliküpsetajad-selliseid enam ei tehta!
Amanda
No vahelduseks võid proovida kõrvitsamarmelaadi pohladega, sobib ka ideaalselt verisorsti kõrvale:) Retsept on nami-namis olemas. Sildid on väga lahedad. Lisaks võid tulla minu juurde astelapjumarju korjama, mul uputab nendega.
ReplyDeleteMargit
P.S. Pildid lähevad sul iga päevaga järjest ilusamaks:D
ReplyDeleteAhh, kuidas ma tahaks endale nõukaaegset vahvlimasinat! Marjaaurutit ei oska esialgu igatseda, korteris ei ole sellega nii mõnus askeldada. Aga pohladega on nii, et ma olen jõhvikaid pannud sügisel purki, vesi peale ja külmikusse. Talvel hea võtta justkui värskeid marju. Ma usun, et pohladega annab sama teha.
ReplyDeleteJa ühinen Noraga, su blogi on tõesti nii inspireeriv!
ReplyDeleteAgnessa, mina nägin nõukaaegset vahvlimasinat müüa vanakraamipoes, mis asub Tallinnas Coca-Cola kino kõrval. Ei küsinud, kas töötab ja kui palju maksab, aga kiirelt vaadates tundus täiesti korralik. Õnneks endal masin olemas :)
ReplyDeleteNora
kõrvitsa-pohla marmelaad v salat on see, mida ma teeks lisaks pohla-õuna moosile. sobib igasuguse liha, ahjukartuli, praekartuli kõrvale imehästi. ja kõrvits ju hirmtervislik kah.
ReplyDeleteagnessa, mul on vist veneaegne vahvlimasin üle, jäta oma meiliaadress, palun.
A
Oi, see on nüüd küll tore üllatus. Minu meiliaadress on agnesmanniste@gmail.com.
ReplyDeleteVanasti, no see tähendab siis, kui ma väike olin, tegime koos vanaemaga vahvleid. Ikka kohe suuuuuure kausitäie tegi vanaema tainast ja siis küpsetas. Mina passisin kõrval ja vanaema lubas mul ka vahel küpsetada. Nii et mul on nende nõukaaegsete vahvlimasinatega oma mälestused. :)
ReplyDeleteOn raske ette kujutada midagi vahvamat kui sõstrasafti postituse kommentaariumis isetoimiv kirbukas:)
ReplyDeleteNora, mul hakkas ka koos sinuga mõte lendama... just sinna küpsetiste poole, millele viitad.
Amanda, ole sa tänatud, et vahvlimasina siia muinasjuttu sisse tõid. Sellest ju kõik algas. Nii lapsepõlveidüll kui tänane vahetuskaup. Olgu siinkohal öeldud, et meil ka vanaaegne ovaalse mustriga vahvliaparaat kasutuses.
Margit, kõrvitsamarmelaadile olekski paslik uuel aastal uus nüanss anda. See mõte läheb kindlasti käiku. Mis fotodesse puutub, siis häda ajab härja kaevu ja Polkovniku pildistama.
Agnessa, ma proovin sel aastal ühte purgitäit niiviisi säilitada, eks näis mis saab. Ja huvitav, miks ma pole jõudnud geniaalse sügvakülmutamise ideeni. Et kui kohe ei jõua kõiki ideid realiseerida, siis veidi hiljem. November on kindlasti väga hea moosikeetmise kuu.
A, sa oled hea inimene.
Niii.. nüüd meenub üks rahvatarkus - kiida lolli, loll teeb rohkem. Nora ja A, kui see tüli ei tee, siis palun jätke oma kontaktid aadressile: kadrikangro@hotmail.com
Minu onu kiidab pohlamahla, ei olevat nii hapu kui sõstra oma. Kuidas seda aga tehakse ma ei tea.
ReplyDeleteMmm, võrratud ja isuäratavad tegemised taas.
ReplyDeleteMina pühkisin eelmisel aastal vanalt mahlaaurutilt esmakordselt tolmu. Ja just nagu sa kirjutad - tuli selgelt ette pilt vanaemast ja emast maal köögipliidi ees toimetamisest. Nagu autopiloodi peal tuli omal see tegemine välja. Muidugi see tuleb ka meelde, kui palav tuba augustis alati oli, sest tuli lõõmas pidevalt pliidi all :) Ja pärast oli mehega tuline vaidlus, mis järele jäänud marjasodist saab :) Meie peredel olid erinevad kombed :D Neil visati ära, meil lasti veel kuum vesi peale ja kurnati kohe joomise sõstramorss.
Kuidas tehakse kõrvitsamarmelaadi? Mulle hirmsasti meeldivad igasugu marmelaadid. Sel aastal tegin tikri-piparmündi marmelaadi. Hirmus hea tuli.
Pooled marjad lähevad mul ka alati sügavkülma. Minigripp kottides ei võta nad palju ruumi ka. Lastele meeldib talvel neid kommidena süüa.
Minu laste vanaema tegi jõhvukatest-pohladest sellist mehu moodi mahlakonsentraati. Ma ei teagi täpselt, kas keetis suhkruga ja lasi saumikseriga peeneks või mismoodi. Aga maru hea on talvel jälle morssi teha. Kerge viljaliha ka sees.