Ühest kuust välja teise kuusse sisse

Möödas on esimene kuu. Jah, alguses on kõik kuupäevad selgelt meeles, iga esimest-korda-siin-teen-seda-asja pälvib suure elevuse. Täpselt nagu tittedega, kelle iga esimene edusammuke teeb hiiglama palju rõõmu. Olen sõpru juba hoiatanud, et kui ma hakkan liigeufooriliselt rääkima kui ilusad lilled ja liblikad siin on, siis see ongi umbes samasugune emotsioon nagu imik teeb esimese tatimulli või poetab esimese naeratuse. Ikkagi nii ilus ja tark laps .... ikkagi nii ilus suve algus ... ikkagi nii ilus uutmoodi elu algus.

Milline oli esimene kuu?

i. Kolimine tekitas ootamatult palju emotsioone ja pisaraid.

ii. Viimasel nn tallinna päeval vahetult enne sõitma hakkamist ära kadunud (ja siiani kadunud) autovõtmed lisasid teravust ja oli katsekiviks, et kas soov minna on kindel.




iii. Meeletult ilusad suveilmad tegid siinsed järved ujumisküpseks kohe juuni alguses.




iv. Esimene väike töövõit! Nimelt hoolimata hilisest külvist, sai põllulapp kenasti ekspluateeritud ja nüüd juba ka rõõm esimesest oma aia saagist.




v. Sain arvutisse troojalise ja samaaegselt ka teada, et siin ongi minu selle elu Achilluse kand - planeerimatu isolatsioon virtuaalmaailmast teeb mind rabedaks. Virtuaalmaailmast sõltub väga palju, arvuti ja internet toidavad sotsiaalset keha. Stressifaktor ma-ei-tunne-siin-ühtegi-patsiga-poissi sai kiirelt positiivseks kogemuseks ma-soetasin-esimese-vajaliku-kontakti.

vi. Lapsed võtsid uue kodu hetkega omaks. Kui täiskasvanutel tuleb sõna kodu veel pisut kohmakalt ja tihti lipsab üle huulte "lähme koju" asemel "lähme Rõugesse", siis laste jaoks on sõna "kodu" juba mõistusesse ja hinge tembeldatud rootsipunase majana metsa veerel. Järelikult sobib siin. Ahhh, neil on siin nii vaba ja vahva olla!

vii. Lilled! Siin on meeletult kõiksugu lilli ja põnevaid taimi, mis lausa trügivad õuele. Nende pärast palusin loobuda saunataguse aasa niitmisest ja naudin nüüd looduslikku õieilu nii palju kui jaksan. Iga ilmaga.




viii. Metsmaasikad. Pöidlasuurused. Õuel.




ix. Olen katsunud sõbra peegelkaamerat - kuradi hää ikka on. Tahan ka!

x. Kasina ja suhteliselt lühikese staažiga kohvijoojana olen lõpuks aru saanud hommikukohvi mõistest. Aru saanud sellest, milles peitub nauding. (Selgituseks: kohvimasin ei mahtunud kööki, see on terrassil aga seal on ju koidukiired, mis annavad kohvile eriti hea meki ja murravad juba eos igasuguse rabelemise tahte).




xi. Väiksed vahvad leiud nagu näiteks vana roheline teekann või akna taga õitsev jasmiin.

xii. Uskumatu aga lahti on pakkimata kõik käsitööasjad. Praegu pole vist loomise aeg. Liiga põnev on.

xiii. Jaanipäeva pidustused puhusid hõõguma kokkamise kire söed. Mulle meeldib, kui söögilaud on pikk ja pajad suured. Kusjuures sisemiseks eemsärgiks, mille poole püüelda, on toitude kodune puudutus ja olek, et see sobiks kui pusletükk ideaalselt sööja maoga nõnda, et ei märkagi. Märkad seda ideaalset klappi alles siis, kui järjekordset lisaportsu võttes kõliseb lusikas vastu potipõhja.




xiv. Lõplik hüvastijätt nii de jure kui ka de facto Tallinna koduga. See on nüüd möödanik.

xv. Ladusime Leitnandiga talvepuid riita ja Linda-preili istus lahtisel köögiaknal ning laulis meile valjul häälel omaloomingulist pala. Nagu päris elu.

xvi. Pikalt meelt painanud küsimus - kas Laulupeole või mitte? Laulu-ja tantsupeo fiilingust sõltuvuses oleva inimesena on raske jätta minemata aga me ju alles jõudsime siia... maale. Ei kipu tagasi pealinna.

Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa.... Justnimelt, kallis Laulupidu, tahan sellel omal maal elada. Elada MAAL. Nüüd ja praegu ja siinsamas, ilma klaasmajade ja trammideta. Ja tegelikult siitsamast maalt paistab kätte ka laulukaar ning hoian tagasi liigutuspisaraid iga kord, kui meedia toob Tamme tallu killukese ülevat peosaginat. Heiskan homme hommikul lipu ning korjan kimbu karikakraid ja rukkililli vaasi. Ehk poetan nende vahele ka väikse tammeoksa. Panen valmis karbi salvrätikuid, sest pisarad tulevad niikuinii. Pidu minus eneses ja üle terve ilma ja maa!