Kevadine kõrvitsakadrill

Minu kõrvitsane nädalavahetus oli tihedas korrelatsioonis Krentu omaga... tema lihstalt on nobedam blogija :).
Olid kevadealguse ootuse kollased päevad. Kõik Krentu kirja pandud mõtted võib vabalt ka siia blogisse ümber kanda. Maakerasuurune kõrvits, mis on kannatlikult oodanud oma aega (pildi järgi hinnates oli meie kõrvits veidi suurem... väike võistlusmoment peab ikka olema :)). Kõrvitsa lõhkumine kui pereüritus. Seos Muumimamma kõrvitsaga ja soovunelm kõrvitsamajast. Seemnete maha-panemise mõtted ... tõesti, liiga vara on veel. Üks asi oli erinev - idusid meie kõrvitsaseemnetel veel küljes polnud.
Ja see, mis kõrvitsast edasi sai, on ka erinev. Mõned portsud riivitud kõrvitsat läksid sügavkülma ootama oma koogiks saamise aega. Purkidesse kaanetatud potitäis kõrvitsa-sidrunikreemi. Ja loomulikult minu absoluune lemmik aedviljahoidiste seas - klassikaline kõrvitsasalat. Meeliülendavalt võin hõisata, et kõrvitsasalatile puudub meie peres konkurents, puhas privaatkaup.

Kõrvitsa-kadrill viis mõtted ja meeled 578 sammu võrra kevade ja suve poole. Käes on aeg, kus tuleb otsustada, milliseid kõrvitsaid (ja teisi aedvilju) sel aastal harida? Milllal mida aknalaual ette kasvatada? Kus need seemned ja istikud mulda pista?

See viimane küsimus on sel kevadel isegi kõige olulisem. Kõrvitsat ikka naljalt korteris aknalaual ei kasvata... Huumuse hunnikut on vaja. Arvan, et olen leidnud enda jaoks selle huumuse hunniku. See hunnik on 273 km kaugusel...
Ehk siis ümbersõnastatult kõlab küsimus kus seemned ja istikud mulda pista? selliselt: "Kas vahetada mugav linnaelu idüllilise maaelu vastu?"