Tänases Eesti Päevalehes kirjutas Tiit Kändler linnade helgest palgest. See artikkel oli hea. Tajun sageli, et kuna kolisin Tallinna kesklinnast elama metsade-põldude vahele, siis peaksin justkui vastandama end linnaelule. Aga mulle selline vastandamine ei meeldi. Linnaelul on palju voorusi. Artiklist inspireerituna võiks need koondada üldnimetajaks - tihedus. Inimene on karjaloom ja linnas on kari kohe suur ja mitmekesine. Melu ja liikumine. Mõtete vahetamine ja uute ideede sünnitamine. Vahetu kontakt ja ruumi tunnetamine. Linnas on kohvikud ja butiigid. Ainult, et selle kõige juures on oht ennast ära kaotada kui ei oska piiri pidada.
Ka maal võib end ära kaotada. Oma mõtetesse. Neid on siin palju. See pole sugugi parem olukord kui kaotada end teiste mõtetesse. Ühel augustikuu varahommikul tõusin üles, sest lakkamatu ajutegevus takistas rahulikku und. Seda tol ööl polnudki. Ärgata selle peale, et pea on pisemaid ja suuremaid mõtteid täis, on veider ja väsitav. Läksin metsa. Ärkav mets on nii ilus, et unustad enda.
Linnas istusin argise askeldamise keskel enda ülesleidmiseks korraks kohvikusse, siin lähen raputan liigse enda hommikustesse ämblikuvõrkudesse, et olla uue argipäeva koidikul näoga maailma poole...
Päike paneb kastepiisad pärlendama ja mustikapuhmaid katab hõbedane helk...
Kaunis ... ja see oli vist ikka päris suur samm niimoodi oma omajagu suure perega Tallinnast maale kolida ja veel päris kaugele ...
ReplyDeleteÄmblikuvõrk on midagi müstilist, onju. Ma kujutan ette, et Sa oled seal kaugel Kõrbes nii omas elemendis kui annab olla. Ma pean selle veini võtma ja seenele tulema!
ReplyDelete