Kvaliteetaeg - iga päev

Kiviga pilt oli esimene, mis googeldades terminit „quality time“ ette lõi.

Võibolla on vaja tema transportimist mõnda kinnisema loomuga raviasutusse aga eks lugeja ise otsustab...
Ta on rikas, sama rikas kui iga teine olend siin maamuna peal. Tema kasutada on 24 võrratut tundi ööpäevas ja nii iga päev. Väärtus, mille eest me ei pea võitlema, see lihtsalt on. Kas selle tajumiseks on vaja veidi kõrgemalt kukkumist, äärmuslikku hingeseisundit või hoopis mõnda „kokteili“, pole teada... igaühel vist isemoodi.

Juba mitmed kevadhommikud algavad tütarlaste jalutuskäiguga naabertänava saiapoodi. Ikka tasa ja targu ja iga maaslebavat puupulka või kivi sõrmega järele katsudes. Seepeale väike eine murul (see oli piltlikult öeldes) ning päev võib alata/jätkuda. Sama muster ka täna hommikul. Soe päike, õrn kevadine tuuleke (aga mitte külm!), kotis kolm ahjusooja porgandipirukat ning päts kõrvitsaseemnesaia. Ta istub maja ees pingil, suus sulab soe pirukatäidis, väike tütarlaps ukerdab liivakastis või vaatab ammulisui kuldnokkade sagimist. Hommikud on mõnusad, sest siis veel pole teisi titemammasid ja saab vaikselt omas rütmis tiksuda ilma, et peaks mõtlema, kas on sünnis lasta lapsel liiva sees ujuda (valge vestiga tütarlaps viskab end liiva peale kõhuli, esmalt uuristab ühe näpuga liiva, seejärel kahe ja kolmega ning lõpuks ajab käed nii sügavale liiva sisse kui saab ja vaatab, mis juhtub) või kas hoogsalt kummardades ehk teksavärvli vahelt aluspüksid päikese poole ei piilu. Lihtsalt istud ja oled ja mitte midagi pole viga. Ja rõõmustad selle üle, et mitte midagi pole tegelikult ju pahasti. Ühtäkki saad aru, et suurem osa muredest on näilised.

Tegelikult rõõmustab ta ka paljude teiste hetkede üle, näiteks kui ta õhtul pea padjale paneb. Mõelge – oma padi, oma voodi, oma kodu ja mitte kuskilt ei valuta ka parasjagu. Kes teab, ehk võtab elu kunagi sellise pöörde, et tuleb kõigest sellest sõna otsese mõttes vaid und näha....

Ja siis tulevad pähe mõtted, et miks ometi tegutseb suurem osa inimesi vastu loodusseadusi. Miks ajame me hommikul end äratuskellaga üles, selle asemel, et magada nii kaua kuni und on. Miks võtame puhkepäevi kui hingeõnnistust ja järelikult tööpäevi kui hingepiina. Töö ja vastutustunne võetud kohustuste ees tegid ahvist inimese aga enam me ju ei ole ahvid, miks me nüüd enam seisma ei oska jääda. Maailm otsib uusi lahendusi ja võimalusi, kuidas peale „suure“ süsteemi täielikku kollapsit toime tulla. Temale tundub, et võti peitub igas inimeses. Kui me oleksime nõus ümberhindama oma hoiakud ning elustandardid ning rohkem väärtustama seda, mis meil on, mitte seda mida meil ei ole, siis see muudaks väga palju. Ta teab, et tegu on äärmiselt naivistliku lähenemisega aga kui jätta kõrvale tehnilised pisiasjad ning mitte mõelda, kuidas peaks see valulik muutumine toimuma, siis äkki see ei tunduks nii utoopiline....
Kvaliteetaega pildile ei püüa, see lihtsalt on. Meie ümber, meie sees. Kui pildistaks, siis pildilt vaataks vastu tavaline liivakast või kevadised tärkavad paiselehed.

Jah, elu on ilus. Meie oleme ilusad. Meie maa on ilus. Noored emad kasvatavad kodus lapsi, neil on see võimalus. Mõned teevad ka käsitööd, näiteks õmblevad vaarikapunase kleidi.

Kangas kleepus ise tema külge, kui ta poeriiulist mööda läks. Möödus kuu ja lõpuks sai ta laenuks Burda, kust klieidlõige maha võtta. Vähese kogemusega õmblejale tundus Burda lõikeleht kui DaVinci kood, mille muukimiseks võib kuluda sajandeid. Enne veel aga tuli õigesti kokku voltide see teine lõikeleht, mis ajakirja vahel oli, sest eelmine kasutaja oli selle valesti kokku pannud ning see ärritas väga. Aga ka see ülesanne osutus parajaks peamurdmiseks. Lõpuks jõudsid õiged jupid pärgamendile ja jäid märkimikuvahele oma aega ootama. Läks jälle kuu ja siis välkusid käärid vaarikapunase kanga vahel. Häärberi käsitöökambri esimene käsitöö. Aga valmis ta siiski ei saanud – nööpaugud olid puudu – ei julenud oma puuduvate kogemustega seda ette võtta. Sõbrad isetegijad käisid külas ja said nööbidki oma augud. Läks veel nädal ja lõpuks sai pealinnast ära toodud ka puuduv jupp pitsi voodriserva. Õnneks oli kleidilõige võetud numbri võrra suurem, et ikka annaks aega valmida.

Lõpetuseks võtab ta mütsi maha moedisainerite ees. Talle on jäänud mulje, et disainerid teevad kavandid valmis paberil ja siis otsivad sobivaid kangaid, mis seda ideed välja kannaksid. See nõuab ikka tohutut visuaalset võimekust ja materjalide tundmist. Temal tulevad ideed ja see õige äratundmine katse-eksituse meetodil. Pits passe vahel ei olnud kavas aga kui jupid olid välja lõigatud ja kogemata pitsiots sinna vahele sattus, siis oli see õige tunne.

Selline oli tänane butiigi eripakkumine
Polkovniku poolt.

Loodetavasti piisavalt kvaliteetne, et õigustada siinkulutatud minuteid.