Munadepühad

Ta käis mõni aasta tagasi Värska õigeusu kirikus ülestõusmispühade jumalateenistusel. Olles sügavalt ebareligioosne inimene, olid munadepühad (justnimelt ikka munadepühad) tema jaoks pigem gastronoomilise või ka kunstilise alatooniga tähtpäev. Kõige olulisem oli värvida ära võimalikult palju mune ja siis need ka ära süüa.

Kes on käinud Suure Reede õhtul õigeusu kiriku jumalateenistusel, teab kui pikk ent huvitav see on. Ristikäik ümber kiriku ning hommikuni kestev teenistus, mis kordab teatud mustrit. Aga justnimelt see pidev kordamine, mis muutub suisa monotoonseks, kinnistab ka kõige usukaugemale inimesele, et Kristus on ülestõusnud ja seepärast kogu see heas mõttes palagan aset leiab. Peale seda ööd (ei, ta ei olnud hommikuni, peale keskkööd sai jaks otsa) nägi ta maailma hoopis teisiti. Isegi, kui tema jaoks on munadepühad kõigest värvliste mudaga küllastunud pikk nädalavahetus, siis väga paljudele inimestele on see hoopis sügavam ja tähenduslikum. Tolerantsus, nurkade silumine, nägemine oma maailmast kaugemale – seda ta õppis. Ta ei mõista usu sügavust aga ta aktsepteerib seda jäägitult, sest niisama tühja-tähja pärast ei leiduks memmekesi, kes peavad vastu kogu öö heledal häälel lauldes ning ikka ja jälle kuulutades, et Kristus on üles tõusnud. Usk ja veendumus viivad eesmärkideni, ükskõik siis millesse uskuda või millised on eesmärgid.

Muna pidavat olema täiuslik vorm. Täisulikkuse poole püüdlevad ka need kaks nõelapatja. Vähemalt see uusaasta lubadus on täidetud. Nööbitaridele (loe: nööpidest hullujatele) väike naudisklemine munade kõrvale - ninnu-nännu-nunnu-mõnusad roosidega puunööbid (ütleks koguni shabby-chic)


Butiigiriiulitelt käis tolmu pühkimas
Polkovnik


p.s. ta ei välistaks antud näputöös Meete mõjusid aga see polnud taotluslik diletantsus, vaid pigem inspiratsioonide segunemine.