Nädalapäevad tagasi hõivasid maja näputöölembelised naisterahvad. Tegemist oli sellise vahva portaali nagu isetegija.net kokkusaamisega. Kokkusaamise põhjuseks suur soov veeta paar päeva lihtsalt niisama, omasuguste seltsis, kududa-heegeldada-tikkida nii palju kui süda lustib. Ei mingeid kohustusi nagu lapse lasteaeda viimine või perele söögi tegemine või pesu pesemine või tont teab veel mida.Kuna olen ise ka selle "kogukonna" liige, siis asi kukkus välja rohkem nii, et virtuaaltuttavatest sai ühe hetkega ka päristuttavad, kes ilusal kevadisel päeval mulle külla tulid. Virtuaalmaailm on müstiline (mitte, et "päris" maailm seda poleks), inimestest tekib oma peas mingi kujutelm, mingi tunnuste kogum, mis kinnistub nii kõvasti hallidesse ajurakkudesse. Kinnistumine on nii tugev, et seda on raske muuta isegi siis, kui kujuteldav lühike naisterahvas on tegelikult 183 cm pikk. Taaskord näide minu varasemale väljaütlemisele, et maailm ei ole meie ümber vaid meie sees. Me ise loome selle.
Nädalavahetus veeres ruttu, sellest saab lugeda mitmetest blogidest:
Tintsik
Laantelaps
Lossipreili
Tintsu
Laima veel pilte
Linca
Kristab
Lin
Sniff
Kindlasti on veel neid kohti, kus südmus äramärkimist leidis...
Siinjuures tahan eraldi välja tuua laupäevase meistriklasside programmi. Osa meist käis Thorman sepikojas rauda tagumas ja teine osa Mai Kolossova juhendamsiel portselani maalimas. Tagasiside oli mõlema puhul ülipositiivne ja nüüd on julge tunne neid võimalusi ka edaspidi oma külalistele pakkuda. Küsige julgelt!Koos käsitöö-öödega sai sisse õnnistatud meie uus käsitöökamber või buduaar või lihtsalt tuba. Õiget nime pole sellele pesale veel külge jäänud. Ilmekam pildireportaaž toa muutumismängust juba lähipäevil.
Seega nüüd võin täiel rinnal hõisata: "Kõiksugu käsitöö jaoks on meie maja uksed valla, tere tulemast!"
Kasutatud on Tintsiku fotosid
No comments:
Post a Comment