Kord küsis suure auditooriumi ees üks koolitusguuru talt, et miks sa nimetad end estofiiliks, mis see on? See on see.
Sõit kevadest suvesse. Just täpselt niimoodi tundis ta end möödunud reede õhtul sõites Pärnust Elvasse. Eestimaa on piisavalt suur, et märgata samal päeval erinevas suuruses kevadet. Sõites ühest otsast teise on õiget hetke tabades võimalik näha aastaaegade vahetus, kevadest saab roheline suvi. Ühe õhtuga. Ta on õnnelik, et ta vaatab ja näeb seda. Näeb ja jälle vaatab ja jääb imetlusest tummaks.
Imeilus Eestimaa. Õhtu on ilus ja pehme, vähemalt nii tundub autoaknast vaadates ja hiljem varbaga katsudes selgub, et see tunne ei peta. Maantee on rahulik. Õhtupäike on juba päris madalal ja tekitab valguskunstniku kombel sooloesinejaid – mõni väljavalitud kask salus või orases haljendav künkanõlv. See valgus on nii pehme, justkui mõnes haldjariigis. Tahaks sirutada kätt ja katsuda. Valgus ja varjud mänglevad ja teevad kevadise looduse veelgi mitmekesisemaks...
Mõnus ilm ja rattateed Abja-Paluojas tekitavad kiusatuse jätkata reisi kaherattalisel. Õnneks ta ei ole roolis ja reis jätkub plaanipidi (vastasel korral oleks see famiilia endiselt kuskil Eestimaa looduse rüpes ja mitte ei kirjutaks blogipostitust)...
Karksi-Nuiasse sisse sõites (aga võibolla oli see ka mõni teine linn) on mäe nõlval majade katused vaheldumisi veel-mitte-päris-täies-leheilus puudega, nagu loodusesse uppunud mesitarud. Suvel, kui puud on paksus lehtes, seda ei näe. Või vähemalt nii palju ei näe. Ja mõelda vaid, et nendes armsates majades elavad eesti inimesed ja toimetavad omal argisel kombel. Ja elu veereb samamoodi edasi (mitte kunagi tagasi) nagu pealinna monstrum-majades. Miskipärast jääb kõrvalt vaadates tunne, et mesitaru-majades inimesed lihtsalt peavad olema õnnelikumad. Väike peatus Karksi-Nuias, kohuke põske ja edasi...
Kuskil vahel oli ka Helme. Lossivaremed ilmusid künka tagant välja ja veelkord tõestas tandem Loodus ja Päike oma kunstniku talenti. Loojuv päike paistis just täpselt varemetele ja vaatepilt jättis kaugele seljataha kõik suure filmitööstuse pingutused arvutieffektide vallas. See ei olnud vaid vaatepilt, see oli kõikehaarav tunne, mis sellistel hetkedel tekib. Tunne nagu tahaks aja seisma panna ja kogu selle lihtsa suursugususe endasse imeda, kogeda seda veel ja veel ja veel. Sundida mälu neid hetki talletama...
Ja mitte mingi juhul ei tohi temasugune amatöörpiltnik neid hetki rikkuda fotokaameraga. Hetk on tervik, mitte lame paber laual.
Tõrva juures hakkas udu tekkima. Põllu kohal (ja just nimelt põllu KOHAL, umbes meetri kõrgusel) hõljusid selged ususiilud. Vasakul loojuv õhtupaike ja paremal kogub end ööudu. Järjekorde meelteliigutus. Pole sõnu...
Rõngus on keset põldu keerdetrepp. Maja ei ole selle küljes, maja ei ole üldse, ainult trepp on. Õitsevad kirsipuud. Pärnus veel ei õitsenud. Tee servas lagunenud kivimüürid ja oi kui oranž on loojuv päike. Mis toimub, kuidas see õhtu nii ilus on? Kodune muinasjutt, mida võiks sagedamini märgata... Peale Rõngut oli üks udusiil väikses orus ilusti üle tee. Vurasime udu alt läbi. Ei mäleta, et oleks kunagi varem seda teinud. Mis sellisel hetkel tegema peab? Kui laev jääb rongi alla, see tähendab, et sõidab silla alt läbi samal ajal kui rong sõidab üle silla, siis peab see, kes parasjagu laeva juhtis, kogu laevale välja tegema. Mida peab tegema udu alt läbi sõites?
Elva läheneb. Ootusärevus on juba päris suur. Nõelapidamatuse raviks tehtud instrument on oma viimse lihvi saanud, kõik ilusad mõtted on pärlitena peal.Esimene pilt Elvasse sisenedes – ühe maja ääres õievahus kirsipuud oma valgeks võõbatud tüvedega. Kui palju veel on üllatusi varuks? Maia Plissetskaja ja „Luikede järv“, see on ainuõige kirjeldus. Täpiks i peal oli ...nende auks lähimasse asustatud kohta organiseeritud puhkpilliorkester, neiud rahvarõivais, laternavanikud ja õueküünlad...
Tagasipõige. Pikasillas pidi tegema peatuse, et haarata läpakas alias märkmik alias trükimasin. Ilu oli liiga palju ja pea juba vana - ei usalda oma mälu, mis võib äkki mõne hetke kaotada. Ei raatsi ilma jääda ühestki emotsioonikillust – kõik on minu. Kuulete „MINU!“ Minu Eestimaa! /Näete! Siin ei saa enam kirjutada tema-vormis/ Sealsamas sai nõelapadi pitseri ja jäädvustatud musta Civicu kapotil. Lisaks autorile iseloomulik vahejuhtum sellest, kuidas kapotile unustatud pitsat tõuseb sõidu ajal lendu.
Peale suurt annust ilu, mida Eestimaa pakkunud oli, järgnes õhtu veendumusega, et Eestis ei ole ilusad ainult loodus ja väikesed linnad. Eestis on ka sõnad ilusad (nii ilus Niilus) ja inimesed ilusad. Ja mitte lihtsalt ilusad vaid ILUSAD. Ilusate inimestega on hea koos olla. Ja neid ilusaid inimesi jätkus tollesse nädalavehtusse veelgi, ent ega veebipäevik pole romaan, et sellele peab järjehoidja vahele paneme, sest ühe hingetõmbega ei jõua lõppu välja. Aitäh teile, ilusad inimesed!
Et Polkovniku butiik ikka käsitööblogi mõõdu välja veaks, siis väljanäitusele üks muutuse läbi teinud plekkkarp, mis valmis sel samal õhtul. Karp oli esiti poolenisti alasti ja teine pool, see mis ei olnud alasti, oli mingi suvalise värviga kokku plötserdatud. Ta sai selle karbi Shalom'ist. Valge kraklee ja salfrätiroosid, rohkem polegi vaja.
Tema esimene karklee üleüldse. Erinev akuskiht karbi pooltel. See kokku annab vabanduse, miks värv pragunes siit-sealt pisut kehvemini.
Ökokaart, mille valmistamiseks on muu hulgas kasutatud õlle 4-pakki, küünlakarpi ja vanu koltunud joonelisi vihikupaberid. Pitsid, paelad, puunööp.
Leib sai valmis,
Polkovnik
No comments:
Post a Comment