Inglitegu

Kuna tegu on siiski käsitööblogiga, siis võttis ta heaks kirjutada ka veidi käegakatsutavamatel teemadel. Nagu eelmises postituses mainitud, siis ei oma inglid tema jaoks mingit konkreetset ja sügavamat tähendust. Ning lõpuks sai töödele seatud ainsaks kriteeriumiks, et tiivad oleksid küljes aga päris lind nagu ka olla ei tohiks. Pigem lind-inimene. Siinkohal olgu välja toodud mõned kommentaarid ja mõtted isetegemise kohta.

Mann ja Mimm
Üks mis selge, oma pisi-tütrele ta plastmassnukke ja polüestrist mänguasju ei taha. See on selge olnud kohe algusest peale ehk siis hetkest, kui võsuke majja tuli (varem lihtsalt ei julenud loota, et ta saab ka kunagi patse punuda). 11 kuud on möödas ja kui ta ei taha, et sõjard-vendade kaasabil sirguks Merle Jäägeri stiilis militaarnaine, siis tuleb kärmelt nukud kätte anda. Merle Jääger on lahe ning karismaatiline naine aga omaenda tütre peal tahab ta siiski välja elada fantaasiaid pitsidest, satsidest, patsidest ja muust säärasest pehmest ja preililikust.

Senised õmblemiskogemused piirduvad sirgete õmblustega padjapüüride, kardinate, voodikatetega. Lapitöö on talle alati põnev tundunud aga ise katsunud seni veel polnud. Nüüd tuli tal käiku lasta see ainumas piisuke loogilist mõtlemist ja välja nuputada tehnika, joonistada lõiked ning asi ka ära teha. Peab tunnistama, et õmblusmasin oli laual rohkem moe pärast, sest suurem osa õmblemist tegi ta käsitsi või vähemalt tundus nii. Igal juhul oli oluline ajakulu kõigele muule kui masinaga vuramisele. Tema eriline rõõm ja uhkusetunne on peidus seelikusaba all. Et nukud ilusti püsti püsiks ning vormi hoiaks, sai põhjaks tehtud papist ja kangaga kaetud medaljon ning selle külge seeliku serv õmmeldud. Nagu ikka – kõige vähem silmatorkava detaili korrektseks vormistamiseks kulub kõige enam närvirakke, samas selleta ka ei saa, siis variseb kogu ilu kummuli.
Tütreke on inglid omaks võtnud ning Mimmi korra juba pimedaks närinud – nii hea oli nelja hammast litrist silmadele taha ajada.

Hea Seltskond
Kui Mimmist ja Mannist oli õmblusmasin kokku pakitud, ilmus ei-tea-kust mingi seletamatu kirg just nüüd ja kohe veel midagi õmmelda. Ajusopist ronis välja üks netist leitud pilt ning siis saigi kaltsukotist välja otsitud kõige erinevamad kangad – roheline mööbliriie, roosiline sits, punased puuvillased dressipüksid, sünteetiline pits ja muud pudi-padi. Lõikeid polnud, lihtsalt hea tunne käes, mis viis käärid just sinna kuhu vaja. Isegi traageldamist ta seekord ei teinud. Kõik tuli otse ja kiiresti ja ilma mõtlemata. Spontaanselt. Lahti sai harutatud ka üks vana loppis padi, et saada padjatäidet.

Sellel padjal on soe süda sees. Kuna tema ei olnud sel õhtul teab-mis hea veinikaaslane, siis sai vastvalminust Hea Seltskond mehele. Koos nad seal istusid veiniklaasi taga. Keset paksu ööd vinnas ta end lõpuks voodi poole, samal ajal kui seltskond jäi võistu Trapiche Oak Cask Malbec’i mekkima – kummal enne silmad kinni vajuvad. Võitjatest hommikul ajalugu vaikis.

Järjehoidja - Järje Hoidja
Tal oli kindel teadmine, et Hea Sõber saab kingiks järjehoidja, mis aitaks järge hoida. Et siis pigem järje hoidja. Kui enamus kingisaajaid pidi leppima koalitsioonikorvi sisuga, siis see sõber vääris isiklikumat lähenemist. Mitte, et tegu oleks parimatest parima ja vanimatest vanima sõbraga aga lihtsalt nüüd ja praegu tundub talle, et sõber väärib seda. See Hea Sõber on lihtsalt vajalikel hetkedel olemas ja olgugi, et need vajalikud hetked on kohati väga praktilist laadi, siis abivalmidus tähendab palju.

Siinkohal on paras aeg ära rääkida ka lugu kõikuvast fotokvaliteedist siinses butiigis. Tavalistel päevadel teeb ta ise fotosid oma suhteliselt ebaintelligentse lutsukiviga. Parematel päevadel saab ta küla pealt laenuks väheke intelligentsema fotomasina aga sellega ei anta kaasa ajupikendusi selle masina käsitlemiseks. Headel päevadel tuleb appi Fotohaldjas – fotonduses ja ka muudes valdkondades intelligentne Hea Sõber – oma intelligentse fotomasinaga ning teeb suurepärased pildid, millelt paistavad käsitööd hoopis paremad kui nad tegelikult on. Väljakutse blogipidajale edaspiseks on suuta eksponeerida neid pilte väärikalt, sest praegune esitlusviis siin ei lase asjadel 100% nii hästi paista kui võiks.
Heegeldamise tunne tuli kallale ja nii sai improviseeritud muster. Tärgeldamisel tuli nõelu puudu ning need sai laenatud naabrinaiselt (vot nii palju oli pisikesi nurgakesi, mis tahtsid igaüks oma tuge saada). Mõnus nokitsemine välja arvatud see, et sameti õmblemise isu läks vist jäädavalt minema.

Möödunud pühadel tekitas temas vaieldamatult kõige rohkem eufooriat pildilt paistev kingiks saadud raamat. Ta käib aeg-ajalt raamatupoes käsitööraamatuid kaemas ja enam-vähem on selge, mis on saadaval. Ja siis ilmub kingikotti imearmas raamat pihuloomadest. Uskumatul kombel pole ta varem sellist raamatut näinud. Seda on tal suisa piinlik tunnistada. Ja see kõik juhtus päev pärast Mimmi ja Manni valmimist.

Päris esimene ingel
Selle ingli kohalolek väärib pisikest remarki. See ingel tuli ise tema näppude seest välja peale seda, kui üks pisike tüdruk astus selle maailma uksest sisse. Ilus sõnum tõi endaga kaasa uskumatu emotsiooni ja hingeliigutuse, mida ta polnud varem kogenud ja pani ta tegema just sellise ingli. See on vist ainus siinsetest inglitest mis kannab endas veidi sügavamat tähendust – sõnumitooja ja kaitsja. Oli esimene kord, kui tema sisemine emotsioon otsis väljapääsu näppude kaudu. See oli väga põnev ja tiivustav tunne mille sarnast tahaks kogeda veel ja veel ja veel. Äkki on sellel midagi pistmist loomekirega?

U U D I S E D
Eelteade kroonilistele külalistele – butiigi aastalõpu eripakkumises tuleb lettidele valik unistusi. Peale seda läheb butiik väikesele jõudepuhkusele, et päevatööga tasa teha siinsed kulutatud öötöötunnid. Kõik ikka selleks, et siis taas omas mahlas uksed valla lüüa.


Ingliteema kirjutas kokku
Polkovnik