19 January 2012

Avastus

Avastus
Aita Kivi
Pesen oma pikki juukseid,
õhtu tavaline.
Äkki mõtlen:
nahk ja silmad -
kõik see on ju ime!
See, et tunnen,
see, et hingan
peegli kõrval praegu...

Ah et ükski hetk ei läheks
mööda ilmaaegu!

Kolimine looduse keskele on pakkunud avastust ja elamust pea igaks päevaks. Loodusel on alati midagi varuks, mis paneb uskumatul ilmel vaatama: "Kõik see on ju ime!" Jah, minu maale-kolimise-lugu võib tunduda justkui muretu muinasjutt, mis muudkui tasapisi veereb niikut' mamm ning avab aina uusi põnevaid salalaekaid.

Kuid siiski ei ole ma nii üdini looduslaps, et suudaks endalt maha raputada edevust ning iha glamuuri järele. See on naiselik instinkt, tahaks särada veel rohkem ja ehtida end sulgedega ning lasta punastel lokkidel lennelda ... (ups, naturaalselt ei olegi ma nii punajuukseline). Kui olin linnas kõigi nende võimaluste keskel, siis edevuse ahvatlus ei tundunud juurdunud olevat aga kui sai selgeks, et näiteks oma ihujuuksuri Andra juures käimine on nüüdsest logistiline kunsttükk, siis tekitas see paraja paanika. Mitte, et naiseliku edevuse rahuldamise vähemad võimalused oleks teab mis suur mure aga see on midagi, millega ei osanud enne kolimist arvestada.

Aga sellest ihujuuksuri 'kiiksust' siis..
Esiteks ei suutnud  ma uskuda, et üleüldse keegi peale Andra suudab minu juustega nii perfektselt toime tulla. Mis seal salata, seda loodusressurssi on mulle jagatud üle normi (siinkohal võtke vastu minu vabandused, kui keegi seetõttu ilma on jäänud) ja eks mul ole omad kapriisid ka seetõttu. Teiseks on isiklik juuksur väga lähedane inimene, ta näeb sind sellisena nagu oled, peadpidi kraanikausis kõigi oma murede ja rõõmudega. Ja meil on Andraga suurepärane teineteise mõistmine. Juuksuris käimine on olnud sama tore kui kohvikus käimine. Peale kolimist siiski üritasin logistilist kunsttükki lahendada aga viimastel kuudel tabas juuksuri-puudumise-ahastus, mis tegi mind vaieldamatult maailma kõige enesekindlamaks inimeseks teemal: ma-ei-leia-endale-uut-juuksurit.

Ja siis....

... pani keegi oma hea maine ja sõbranna aktsiad panti ning soovitas minna Võrru SalonBoutique'i. Ja ma läksin (siiski vägagi kahtlevalt). Minu eelpool viidatud enesekindlus sai juba ukselt hoobi. Milline äratundmine ja hetkeline haakumine salongi olustikku! Üllatus on leida eest 'oma inimesed' ja ilma pikemate selgitusteta teab juuksur, mida sa ootad. Värvitoonide nimetused on stiilis epp-maria-kokamäe-punane. Roosinupuga aroomiteed pakutakse roosilisest tassist. Elegantselt ent siiralt antakse sulle võimalus võtta endale päeva kaart, kus on mõte, mis võiks sind sellel päeval saata. Minule sattus: "Sa oled tulvil armastust ja sellega tood maailma armastust juurde" ... Sa kuuled selliseid sõnu nagu ingliteraapia ja filmiklubi. On tunne, et sind oodati siia juba ammu ja soeng saab ka just selline nagu vaja. Kõige lõpuks saad kaasa väikse kirjutatud sedeli: Kaili udupeen mask - mesi, munakollane, oliivõli.

SalonBoutique'i imelised inimesed

Tulin salongist välja ja mõtlesin, et mis see siis nüüd oli. Unenägu? Kas tõesti on sellises pisikeses linnas nagu Võru (mis just ei hiilga oma kohvikutega), olemas SELLINE oaas, kus ükski hetk ei lähe mööda ilmaaegu.

Hakka või kohviku asemel juuksuris käima....


Fotod:
Miret Tuur
SalonBoutique'i veebileht


7 comments:

  1. Ah, kui ilus tõelisus! Ma niiiii igatsen sellise juuksuri järele - kahju, et Võru siit põhjast vaadates logistiline kunsttükk on, aga mine tea...tahan ka kohviku asemel juuksuri-unenägu!

    ReplyDelete
  2. Lummav ja kõnekas, lihsalt ja üleni! Aitäh! Nüüd mõtlen minagi, et Võrru võiks ikka tihedamini tee ette võtta. Olgugi, et just äsja lugesin põnevat artiklit sellest, et juukselõikus ei pruugigi teps mitte arukas tegu olla, kuigi, saab ju ka kärpimatagi kohendamas käidud.

    ReplyDelete
  3. See on tõesti tore koht. Ja ma ei saa mitte piuksatamata jätta, et minu õeke töötab ka selles oaasis :)

    ReplyDelete
  4. Mul oli täpselt seesama ....Wow... wwwaaooo.....effekt.
    nautisin seal veedetud aega ja mõetlesin uksest välja astudes, et millal jälle saaks!

    ReplyDelete
  5. no kui vaadata seda malbet pilti, siis pakuks Sinu kasutajanimeks hoopis :"Lambakarjus" või "Ja Pärjad Pandi Pähe" või "Nurme Nukk"....õnneks oled Sa valinud õige nime - hoolimata malbest ilmest oled Sa "täisverd" Polkovnik :D

    juuksejutt on jumalast õige. kuna juuksed on vaat et kõige tähtsam osa naise identiteedist. see, millised nad on või kes nendega toimetab, on ülioluline. juuksuri leidmine on nagu mehe otsimine. vahel läheb " kümnesse ".onju :DD

    ReplyDelete
  6. :) Marmelaadi pakutud Nurme Nukk on küll niiiii ... ma ei teagi, nii ehe ja nii lahe ja armas nimi. Tõesti, pilt on ebamaine ja nagu eelmise sajandi algusest ...

    Ma olin kergelt pettunud, kui sain aru, et luuleread ei pärinenud Sinult endalt, sest need sobisid nii hästi Su sulge.

    Õige juuksuri osas olen nõus ... ma loodan et mu viimane leid on midagi taolist ja ausalt öeldes on ka keskkond üsna sarnasesse kategooriasse liigituv, Tartus, aga pole veel ametlikku silti saanud...

    ReplyDelete
  7. Nii ahvatlev, et mine või Võrru juuksurisse! :)

    ReplyDelete

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...