Kaua tehtud...

See on habemega lugu...

Piltidel on üks pikaldane ja rahulik kleit, mille puhul on kõik kenasti ja tasapisi laagerdunud. Mõne asjaga lihtsalt läheb kohutavalt kaua aega.

Nagu korduvalt olen maininud, siis uhiuusi kangaid ma eriti ei osta. Kas ei ole ma leidnud õiget kangapoodi või on minu maitsemeel kuidagi isevärki, ent mõeldes lasteriiete ja koduse ninni-nänni õmblemisele, siis hea ja armas kraam on saadaval teise-ringi-poodides kõikvõimalike kardinate ja laudlinade näol. Tänuväärne taaskasutus on antud juhul lisaväärtus, mitte peamine põhjus.

2009.aasta sügisel alustasin selle kleidi tegemist. Näppisin vana ja viledaks pestud linast laudlina (mille hoogsa kasutuse jälgi varjasin roosa riidevärviga) ja otsisin mõtet, kas ja kuidas sellest kleit teha. Nüüd siis juba roosale laudlinale hakkas kõrvale lilleline ja tundmatu koostisega kitsas laua-runner. Seejärel lisandus üksik rohelise-ruuduline ülakardin.

Mulle kohutavalt meedlib kangajuppe silitada ja neid omavahel kõrvutada. Ma satun sellisest värvide ja mustrite teraapiast kirgastavasse vaimustusse, näen kuidas üksikud killud omavahel klappima hakkavad ja võimendavad teineteist. Kangakirstu sisu kohta on mul peas palju erinevaid kombinatsioone aga kahjuks ei suuda ma leida piisavalt motivatsiooni ja vaba aega, et leitud värvi ja mustriharmoonia jõuaks ka mingi tarbimisväärtusliku eseme seisuseni.

Peale nauditavalt pikka sobitamist olid kleidi põhikomponendid koos, sai hakata õmblema. Jõudsin valmis seelikuosa... Sain aru, et olematu lõike järgi õmblema hakates võib tulemus silmnähtavalt liiga suur saada. Seega, pole ju valmimisega kiiret. Lisaks oli vana ja viledat linast kangast ülimalt halb õmmelda - kangakiud on jäigad ja tihedalt koos, retro-õmblusmasina nõel lihtsalt surus end toore jõuga neist läbi, jättes endast järele kenakese augurea.

Aasta hiljem, 2010 lõpu poole aina sagenes selle pooliku töö väljatõstmine ja siis jälle tagasipanemine. Kuniks paar kuud tagasi oli saabunud õige hetk asi lõpule viia. Passe-osa õmblemine oli võrreldes vileda linasega juba puhas lust. Ruudulisel kangal saab ju kõik kenasti triipumööda sirgeks rihtida. Ei, ma ei ole lahti saanud kroonilisest perfektsionismitõvest ... ravi suhtes resistentne... Eraldi eesmärk oli detailid omavahel mustrisse ajada. Pole piisavalt sõnu kirjeldamaks seda paisunud uhkusetunnet, kui traksid nagu valatult ja ruutumööda teise detailiga klappima hakkavad (see vääris eraldi pildile püüdmist, eksju?!). Ma ise olin selle üle nii õnnelik, nüüd hiljem hakkan juba ära harjuma :)

Ja ega seal rohkem suurt teha polnudki, kui lukk ja nööbid ette. Vot, nööbid on ka minu jaoks ühed äraütlemata olulised detailid. Ei tõuse mu käsi ükskõik-millist nööpi ette õmblema. Seekord siis kohe mitmekaupa koos.

Kleit sai valmis vist veebruaris aga ega teda siis seepärast veel pildile ei saanud. Ootas, kuniks tuli tegemisele Ilusa Eesti maikuu lugu, kuhu see kleit sobis imehästi. Pildimaterjal neil puhkudel ikka Roosamammalt.

Nüüd siis lõpuks saan projektile punkti panna ja pikaldase toimega kleidi ka veebikroonikas fikseeritud.
Tehtud!

Ent siiski-siiski... mul on tunne, et neile piltidele tuleb veel järg...