Uisutamine

Ma armastan uisutamist. Hakkasin uisutama peaaegu sama vanalt kui kõndima. Lapepõlve talved möödusid Pärnus Kuldses Kodus (see hästi pikk maja, kus koridor läheb ühest maja otsast teise). Maja ees oli suur tiik, millele igal talvel rajati korralik valgustatud ja muusikaga liuväli. Ja seal me siis maja lastega vihtusime igal õhtul uisutada.
Üks minu armastatud lameda-aju-õhtute film on „Ronnie & Julie“. Minu meelest pigem fantaasiafilm kui romantiline draama, sest reaalsusega on seal vähe pistmist (udupeen sillerdav lumi ja poolpaljalt metsavahel uisutav kaunitar). Aga selles filmis uisutatakse palju ja kõik on niii ilus-romantiline. Ilmal-magus.

Varsti on Tallinnas iluuisutamise Euroopa Meistrivõistlused ja kaugel see Olümpiagi enam on. 2002.aasta Salt Lake City OM-i ajal olin nõus minema silmahaiguste eksamile esimesena sisse (tavaliselt ma nii ei tee), et saaks ruttu koju meeste üksiksõitu vaatama. Minu elu kõige lihtsam eksam, sest uisumaania oli võtnud eksamipinge. Aga sellelt OM-ilt pärineb ka senini minu kõige armastatum uisukava. – Aleksei Jagudin’i „Talv“ (koreograaf Tatjana Tarassova). Kuigi mulle pigem meeldib naiste üksiksõit ja paarissõit, on see kava fenomenaalne. Täiuslik. Jagudini sammude rida selles kavas on vist senini üks efektsemaid, mida nähtud.

Kolades ringi mööda maailma blogisid ja lehti, pidin tõdema, et kõige kaunimalt on uisutamise käsitööse toonud siiski armas Marmelaad. Soovitan soojalt vaadata seda detsembrikuu postituste sarja, kus on näha seelikušedöövri valmimine.

Uisutamiseni!