Meenutades eelmist

See sissekanne oli valmis kirjutatud eelmise aasta viimasel päeval aga läks nii, et aja, tehniliste võimaluste ja tahte sünergia tekkis alles nüüd. Kui mõelda, et mõned jõulukingid ootavad veel üleandmist, siis ehk polegi pühade kokkuvõte väga hiljaks jäänud.

Muinasjutuline talveilm teeb meele nii rõõmsaks ja pole mingi ime, et eestlased on tõsine rahvas – muinasjutulisi päevi on meil tavaliselt vähe ja järelikult kõikidel mittemuinasjutulistel päevadel on ka meie tuju morn. Olen igal võimalikul juhul püüdnud klassikalise põhjamaa talve hetki. See on nii ilus.
Ei raatsi astuda värskele lumele, kõnnin vaid mööda sissekäidud radu. Ja lohutav on teada, et ma pole ainus selline. Näiteks kalmistul on enamik küünlaid seatud hauaplatsidele tiiruga põõsataguseid mööda käies, et jääks pikemalt kestma lumevaht, mis peidab kõik enda alla. Selline tunne, et isegi räpased ja roiskunud mõtted suudab see ära peita.

Lapsed loomulikult tahavad just puhtale lumevälule joosta ja silla käsipuudelt maha pühkida kõrgustesse küütlevad lumemütsid. Täpselt nagu piparkookidega - suured jätavad paremad palad lõppu ja väiksed söövad esmalt ära kõige paksema glasuurikihiga piparkoogid ning lõpuks jäävad kaussi hoolega lutsutatud ja usinat ülahammaste tööd näinud piparkoogijäänused. Ja mis eriti hull, selline nähtus on ajas muutumatu. Ma tegin ju ise väiksena täpselt sama moodi. Täiskasvanuks saades lämmatab kaine kaalutlev ja arvestav mõtlemine igasuguse naiivse elulusti. Vähemalt paljudel nii juhtub.... minul on nii juhtunud.

Pühad on olnud tundeküllased. Tunded on tekkinud omaenda mõtetest. Mõtteainest on palju...

Uusrikkad või uusvaesed
Raha ei tee õnnelikuks aga ilma rahata on muresid rohkem. 2009. aasta oli paljudele ülimalt murederohke. Masu ei ole jätnud puudutamata vist kedagi. Vaja on olnud teha valikuid, mille peale poleks varem osanudki mõelda. Paljudel oli sel aastal elus esimene kord, kus tuli endale öelda – ma ei saa täna vorsti leivale osta. Uusrikastest on saanud uusvaesed. Niivõrd kuivõrd nendel sõnadel üldse sisu on. Üks suur tohuvapohu, mis on ajanud sassi nii esimesed kui teised Eestid. Inimesed on hakanud palju rohkem mõtisklema. Hoolimata välisest keerukusest, on see ju tegelikut hea.

Mis teised minust arvavad?
Sain jõuluvanalt Justin Petrone raamatu „Minu Eesti“ 1.osa. Kummalisel kombel valdas enne selle lugemist teatav eelarvamus. Mida-üks-ameeriklane-teab-Eestist-ja-mis-moodi-tema-Eesti...
Põgusast sirvimisest kasvas välja ühe hingetõmbega raamatu läbilugemine. Alul tundus mõnusalt koomiline ja kerge jutustus sellest, kuidas Justinile näib, et asjade sorteerimine on eestlaste rahvuslik meelelahutus ja hilinemine ning sõbralikkus ei saa siin riigis koos eksisteerida. Nii hea on ju teada, mida teised meist arvavad.... Just!
See elevandiga lustijutt, kus venelane mõtleb kui palju viina vants ära jaksab juua ja eestlane mõtleb, et mida elevant küll temast arvab. Ja see raamat just toidabki kirge, et teada saada, mida teised meist mõtlevad. Sellel põhineb raamatu veetlus eestlaste jaoks. Kuigi nii väga tahaks elimineerida teiste-arvamuse olulisust, siis ühe soojaga raamatu läbilugemine kukutas kolinal selle püüdluse tagasi mäejalamile. Palun hakka uuesti ülespoole ronima.:) Õnneks oli raamatus kirjeldatatud ka teisi eestlaste omapärasid, mille üle tasub kindlasti uhke olla.
On see siis nüüd hea, et meile ikkagi nii palju korda läheb, mida teised arvavad?

Aga mis sai minu jõulude planeerimisest?
Kõik jõulukingid ja kaardid on valmis 17.detsembriks - ei saanud. Kuigi suurem osa siiski õnnestus, suutis see väiksem osa külvata omajagu paanikat viimasesse hetke
Piparkookide tegemist ei pea jätma 23.ndaks detsembriks vaid nendest võib rõõmu tunda juba esimese advendi saabudes - See lubadus sai täidetud
Päkapikuvarud soetan korraga ja terveks päkapikkude "jooksuajaks" - Tehtud
Jõuluõhtuks valmib maitsev ja eriline pidusöök - päris nii see ei läinud. Smoorpraad, mulgipuder ja kilupirukad olid väga head aga lootsin, et jõuan proovida midagi päris uut. Lisaks väike logistika viga - kõik ahjus-ise-küpsevad-road ei mahu ju korraga ahju..... Nii, et ei olnud vaikne ja rahulik kokkamine.
Kuuse ehtimine on puhas rõõm, mitte mängimine minu pingul närvidel - probleem lahenes eos. Lõpuks selgus, et kuuske meil koju sel korral ei tulegi. Seega jäi ära ka kuuse ehtimine.

Kuuse ehtimisega on viimastel aastatel selline lugu. Mulle meeldivad klaasist ja eri tooni valged ehted ning olen neid juba päris kaua aega kollektsioneerinud - ikka igal aastal olen paar iludust juurde soetanud. Kuuse kaunistamine (nagu ka piparkookide glasuurimine) on olnud minu privileeg, mida ma teen üksi, ilma segajateta. Perfektsus eelkõige. Sellesse protsessi ei mahu pisikesed kohmetud näpud, kes kõik ehted ühele oksale kuhjavad ja pärliketid segi ajavad. Eelmisel korral sai seetõttu kuusk kaks korda ehitud - esimene kord päeval koos lastega (seega minu närvidel mängides, sest klaasist põhjapõder ju ei sobi selle pärlmutter kuuli juurde). Teine kord öösel, kui lapsed magasi :). Probleem kandub järgmistesse jõuludesse.

Teeme pühade ajal midagi sellist, millest võiks saada meie pere traditsioon - traditsioon sünnib aastatega. Eks aeg näitab mis jääb pidama, mis mitte.


Piltidel on näha killukesi kingitustest. Valge oli taas minu vaieldamatu lemmik ka sel hooajal. Mõned kõpsud veel ootavad tegemist - saabki näha vidinaid nende igapäevaelus.