Tantsupeo triloogia: tunded

Foto: Urmo

Tantsupidu on selleks korraks läbi. Minu suur unistus on täitunud. Tundub kohustuslik kirja panna värsked emotsioonid ja muljed, et oleks mida pärast meetutada veel ja veel ja veel...
Ridamisi mõttekilde (nii seotud kui seosetuid) suvise kõrre otsas kolmes järjestikuses postituses. Selline ma olen.

Puhkuselinn Tallinn.Tagantjärele vaadates, kui emotsioonidest on säilinud konsentreeritum osa, võib öelda, et hoolimata üldisest positiivsest foonist on peonädal üks paras katsumus. Proovile pannakse tantsurühma vaim ja igaühe personaalne kannatlikkus. Oli rõõmu, ülevust, ärevust, mõistmatust, pettumust, vennastumist, seiklusi, kurbust, väsimust, naeru, armastust. Kõike oli. Igas hetkes sees olles ei adunud tohutut emotsionaalset pinget, mis kõiki tundeid kordistas, ent nüüd, järele vaadates, saab siiski öelda, et hoolimata geograafiliselt mitte-nii-väga-puhkuseks sobivast paigast, oli elu neil päevil Tallinnas justkui teisel planeedil. Isegi mobiiltelefon andis neiks päeviks otsad. Olin keset tohutut rahvamassi vägagi omas privaatses maailmas. Ilma argimuredeta. Suured tänud kallile kaasale, et ta seda luksust mulle võimaldas. Tantsupidu oli tõestus sellest, et ka Tallinnas saab argipäevast puhata ja mullist välja rabeleda.

Tulemine. Teisipäeva hommikul pealinna minek/tulek oli imeline, isegi romantiline vist. Rongiga. Suvises varahommikus laius raudteeservades lõputu õitemeri. Külluses putkeõievahtu, karikakrad, kibuvitsad, kollased kukeharjad liiprite vahel, tõrvalilled, moonid. Raudteeäärsetes hoovides kohevad pojengipadjad. Ma olin kleepunud vastu vaguniakent ja kohati isegi tundus, et pressin end sellest läbi. Nii väga tahtsin lihtsat kenadust lähemalt katsuda. Kui teeks õige järgmisel suvel lillematka... ??? Võtaks juuli alguse plaani minna Eestimaa aasadele mitmeks päevaks lilli imetlema. Minu arvates päris ahvatlev mõte! Kes kampa lööks?

Pidu ja trenn. Kui mõneks trennitunniks nädalas suudame me kõik end kokku võtta ja pigem oma paremaid külgi näidata, siis päevade kaupa ninapidi harjutusväljakul koos olles on inimesed vahetumad. Ma ei ütle, et see alati omab positiivset alatooni. Aga see on ausam pilt. See on teine pilt kui trennis. Plats on täis inimesi oma perfektsuses ja ebaperfektsuses. Seda on huvitav kogeda ja vaadata. Isegi ennast on huvitav kõrvalt jälgida (niivõrd kuivõrd see üldse võimalik on).

Omad (Foto: Mihkel). Tantsupeol ei ole keegi võõras. Isegi, kui Sa ta nime ei tea, on ta siiski oma inimene. Proovipäevade jooksul kujuneb igaühel teatud ajahetkes välja oma kindel koht platsil ning sageli on see määratletud läbi naabertantsijate. Kõik on omavahel seotud. Kui keegi eksib võib kogu väljaku joonis untsu minna. Ühisvastutus. Ühiselt millegi suurema nimel ponnistamine.
Aga mis sunnib seitset ja poolt tuhandet inimest kuulekalt alluma kõlaritest kostvatele käsklustele. Sageli ju ei näegi, kes on selle hääle taga aga siiski sa kuuletud. Miks ometi? Kui keegi tänaval hüüab, et astu üks märgivahe Kellatorni suunas, siis mida sa teed? Küllap kõnnid rahumeeli edasi. Aga Tantsupeol Sa ei kõnni suvaliselt edasi vaid lähed ühe märgivahe Kellatorni suunas ning jääd kannatlikult ootama järgmist juhtnööri, mis võib saabuda alles tunni pärast. Päike kõrvetab lagipähe ja käimas on võistlus Päikesetriip 2009.
Päikesepõletuse rapport: õlad, nina, otsaesine, põsed, sääremarjad, käsivarred. Õnneks olid tennised jalas, muidu oleks vist suutnud ka varbavahed ära põletada.

Uued sõbrad ja tuttavad. Nagu räägitud, siis vaikimisi on uuteks tuttavateks kõik need, kelle järgi sa oma kindlat kohta määratled. Näiteks oli Killadi-Kõlladi mahajooksul üks paar, kes koondus vastaspoolt väljaku kesktriibule ja alati meie kõrvale. Ma nägin seda paari täpselt 5 korda aga naisterahva naerune nägu on selgelt mälus ning platsil tõi rahuliku tunde, et olen õigel ajal õiges kohas, sest tema on ju ka.
Meie rühmal vedas - me saime uusi sõpru ka oma ridadesse. Siinkohal minu graatsiline kniks Ivarile ja Hannelale, kes aitasid meil ilusti 8 paari kokku saada ja kellele peo lõpuks juba kaks e-d otsaette hakkas ilmuma. Õiged inimesed leiavad oma õige koha üles. Mitte midagi ei ole juhuslikku, igal asjal on oma põhjus.

Miljon miksi. Miks meie inimestele on vaja tanstu- ja laulupidu? Miks oleme klammerdunud nii tugevalt oma esivanemate (tõenäoliselt) uitmõttesse panna väheke suurem ports inimesi ühel ajal laulma ja tantsima nii, et seda kena ka vaadata-kuulata oleks? Miks me tahame ikka ja jälle sisuliselt sama üritust teha ja me ei näi sellest tüdinevat? Miks Rock Summer välja suri aga laulupidu jäi kestma? Miks kuulevad minu lapsed nagu ka mina omal ajal sama, igal õhtul enne kella üheksat kostvat Vikerraadio unejutu-laulukest aga samas ei tea nad midagi Viisi Ubinast? Ma julgen arvata, et sellega on seotud mingid füüsilised või keemilised reaktsioonid kas meis või meie ümber. Laulupidu ja unejutt on nagu loodusnähtused, mille toimumise algpõhjus jääb alatiseks saladuseks. Nad lihtsalt on ja keegi ei vaidlusta nende eksistentsi samas oleks ju nii lihtne nende toimumist takistada – lihtsalt ühest päevast ei panda raadiomajas unejutu plaati mängima. Ent ikkagi mitte keegi ei julge ja ei taha seda füüsiliselt lihtsat käeliigutust teha. Miks?

Me oleme veidrikud. Ma ei suuda lõpuni mõista ja selgitada, miks tänapäeva individualistlikud inimesed tulevad vabatahtlikult kokku, et süüa iga päev ühte ja sedasama suppi (mille saamiseks peab enne tohutus järjekorras seisma), lasta UV-kiirtel kärsatada kõike, mis jääb alusnahast väljapoole, alluda vastuvaidlematult suvalise vennikese korraldustele saamata seejuures materjaalset kasu? Ja olla selle kõige juures südamepõhjani õnnelik ning tunda suurt tühjust ja nukrust, kui see kõik läbi on. Ma tean, miks mina seda teen aga kas tõesti on kogu Eestimaa täis samasuguseid veidrikke? Ehk on see siiki mingi rahvuslik eripära nagu kartulikoore-karva juuksed ja vabalt hääldatav „õ“.

Tantsupidusid vaadanud olen palju rohkem, kui nendel osalenud (kuigi minu arvates on ka iga pealtvaataja tantsu-ja laulupeo osaline, kes aitab moodustada tervikut). Tantsupidu pealtvaatajana on huvitav ning ma ei saa öelda, et tantsijana oleks pidu väga palju kihvtim olnud. Need on kaks erinevat kogemust ja need on võrreldamatud. Pealtvaatajana tekib emotsionaalne laeng kontsentreeritult lühikese ajaperioodi jooksul, mil vaatad etendust. Hingeliigutuse amplituud on suurem ja vaimustus vägevam. Samuti on hoomatavam ürituse mastaapsus. Tantsijana ei taju (sest oma kuninga-silm seda ju ei näe), mida tähendab terve Kalevi staadioni täis inimesi tantsimas ühte ja sama tantsu. Aga jooniserivis ühine pingutus ja lainetuse taktide lugemine annab tunde, te ollakse koos õige asja eest väljas. Koostegemise tunne.

Kui tavaliselt loetakse efektiivseks meeskonnaks 12 inimest, siis tanstupidu tõestab, et efektiivne on ka seitsme ja pooletuhandene meeskond. Massides tekib sünergia, väljakutse ja tõestus kvantitatiivsele ja samas ka kvalitatiivsele võimekusele. Tahes-tahmata meenutab see ameerika rahva ja vene rahva tava teha kõike kõige rohkem, kõige suuremalt, kõige paremini jne. Me oleme laulu-ja tantsupeo näol leidnud oma niši, kus oleme maailma kõige suuremad ja paremad. Mis siis, et väga paljud ei teagi, et kuskil maanurgas on eestlased, kes oskvad kõige paremini korraldata suuri ühislaulmisi ja tantsimisi. Nagu ei tea maailm ka seda, et kuskil on keegi Andrus Veerpalu, kes sõidab maailma parimat klassikastiili suuskadel. Nagu meie ei tea Etioopa vägevatest meestest ja naistest.

Iga inimene on eriline, iga rahvus on eriline, iga maa on eriline. Mitte keegi teine ei tunne ega armasta meie maad ja meie Andrus Veerpalu. Me peame ikka ise seda tegema. Võib-olla sellepärast ei saagi me loobuda laulupeo traditsioonist, sest kes ja mille eest siis veel tunnustaks ja kiidaks meid. Teistes asjades me oleme ka head aga mitte ehk maailma parimad. Kas äkki ka rahvus (kui sama kultuuri kandvate indiviidide kogum) allub Maslow vajaduste hierarhiale? On see meie tunnustuse vajadus, mida me ise usinalt rahuldame?