Tantsupeo triloogia: minu pere lugu

Tänavuse tantsupeo teemaks oli MERI. Minul on merega oma seos – kallis kaasa on meremees. Täpsemini veel öeldes mereväelane. Tõenäoliselt ei olnud tantsupeo kaptenil, Ülo Luht’il, silme ees meie pere, kui ta pidu kokku pani aga kogemata kajastas see vägagi tõetruult just neid tundeid ja mõtteid, mis mind igapäevaselt puudutavad.

Algumeri
Eestimaa on kõige alus. Selle teadmise peale kasvavad kõik teised tunded ja kogemused. Rahvuslik uhkus on meie peres olemas. Igas mõttes. Mina olen paadunud estofiil. Eestimaa on ilus ja eesti inimesed on ilusad. See lihtsalt on nii. Tanel väljendab oma pühendumust maksimaalsel võimalikul moel – ta on valinud oma elukutseks kodumaa kaitsmise. Ma olen alati teadnud,et tema jaoks on esimesel kohal töö ja siis tuleb pere ja kõik ülejäänu. Muud moodi ei ole see sõjaväelase puhul võimalik. Ilus on maa mida armastan.

Meremehehakatiste tants
Peres sirgub kaks poega ja pisitütar. Pojad on isa käe all varakult selgeks saanud, mis asi on allveerobot ja mis tööd teeb miinijahtija. Lemmikfilm on "Tuulepealne Maa" ning seda vaadatakse ainult sõjastseenide kaupa. Kõik ilus ja lembeline jäetakse vahele. Praegusel hetkel ei tunnistata mingit muud ametit kui mereväelane. Õige mees töötab ikka laeva peal (kuigi, jah on hetki, kus ka maaväelaste luurepolk tundub ahvatlev, sest siis saab mööda metsa roomata).

Tulge, lähme Tantsupeole!
Tantsupeol osalemine oli minu suur unistus. Kõige selgemini sai see välja öeldud siis, kui me Taneliga esimest korda koos käisime pidu vaatamas, aastal 1999. Ma tundsin nii suurt kadedust, et tema on käinud tantsupeol tantsimas ja mina mitte. Otsustasin, et mina tahan ka kunagi tantsupeol tanstida. 10 aastat ootamist aga ära tegin!

Mis seal meile tehtanekse
Septembri algul läks mees merele ja tuli sealt tagasi alles veebruari lõpus. Osa sellest ajast oli ta Inglismaal, kui sääti korda Eesti Mereväe kolmandat miinijahtijat „Ugandi“. Loeti üle kruvisid ja rihiti relvi. Laev tehti korda, et saaks alustada esimest meresõitu Eesti lipu all kodusadama poole.

Usalda

Usaldus on pere alus. Mina tean, et mees tuleb alati merelt koju ja tema teab, et mina olen teda alati kodus koos lastega ootamas. Iga lahkumine on raske ent usaldus ja teadmine, et kuskil kaugel on keegi, annab rahu. Ukuaru valss suudab seda tunnet imehästi edasi anda. Just nii ongi – kurblik-rõõmus viisike. Armastus.

Mere tujud
Nendest ei tea mina vist midagi. Olen näinud imelisi fotovaateid säravsillerdavast merest väljahüppavate delfiiniparvedega aga ka süngelt halle pilte kaptenisillani ulatuvatest lainetevahust. Meremees ei räägi palju mis värk selle merega on. Ja nii ongi parem, sest ilus meri tundub liiga ilus, et tõsi olla ja karm meri liiga karm, et ette kujutada.

Viire takka.

Neid mõtteid ei taha mõelda aga mõnikord peab. Peab endale aru andma, et me ei saa iial teada, mida homne päev toob. Minu siiras toetus naistele, kes tunnevad selles tantsus liiga selgelt oma lugu.

Tuulevaiksel ööl
24.veebruaril oli viimane kojujõudmine. Puhus külm põhjatuul. Hall laev sõidab vaikselt sadama poole. Silmadega otsid oma musta täpikest reelingu ääres. Iga hetkega muutub täpp suuremaks ja süda põksub kiiremini. Lõpuks ometi!

Tuljak
Pulmatants. Seda tanstu peab oma kaaslasega tanstima, muidu pole ikka nagu päris see õige tunne. Järgmine suur unistus – tantsupeole oma mehega. Kas ootama peab kuni pensionipõli käes ja mered on kõik läbi seilatud või võib see juhtuda ka varem?

Tantsimiseni!